Ma ei teagi, kas kümme aastat ühes majas elada on palju või vähe? Tegelikult elanud oleme siin siiski 9 aastat, kuid täna, kümme aastat tagasi sõlmisime lepingu ja meist said maja omanikud, kui mitte öelda talu omanikud. Talu, kui selline on küll enamuse mõistes see koht, kus peetakse kariloomi ja kasvatatakse toitu. Noh, meil on siis mikrotalu, sest kaks koera ja kass ja kaks eelteismelist annab ühe korraliku karja välja küll.
Blogi siin on jäänud unarusse, aga kalendrisse jäetud märge, et täna on põhjust tähistada, pani nostalgitsema ja vanu postitusi üle lugema. Olid ajad! Hoopis teistsugused. Ja mõnes mõttes ka sarnased, sest osad mured, mis alguses olid, on justkui ringiga tagasi tulnud. Aga rõõmud on ikka samad ja neid me hoiame ikka kenasti jõus.
Hetkel on kõige kriitilisem lugu meil kaevuga. Siia tulles hakkasime kohe vana salvkaevuga tegelema, veeti torud majja ja sügav kaev andis lootust, et veehätta me ei jää. Ega olegi palju neid päevi olnud, kus oleme veeta, kuid viimasel ajal siiski rohkem ja viimane kaevu puhastus (kokku on neid olnud kaks 10 a jooksul) kinnitas kahtlusi, et asjad ongi kehvasti. Kaevu kõige alumine rake on puruks ja sealt pääseb savi torudesse ja ummistab ära nii, et vesi ei pääsenud vahepeal üldse läbigi, või kui, siis tuli kraanist pruuni vett. Puhastusest oli nüüd praegu niipalju kasu, et parandati natuke killustikuga olukorda ja õnneks sai vesi taas liikuma. Küll aga võtsime vastu otsuse teha puurkaev. Ilmselt jätame vana kaevu ka alles, ei ole ju mõtet seda kinni ajada, sest ruumi meil hoovis on. Kaevu puhastamine nägi selline välja: (seal kile peal on savi, mida kaevust välja võeti)
Muidugi on ka pisiasju, mis vajaks edasi tegemist, nagu näiteks teine korrus. Või mõned vanad aknad, mis veel vahetamata. Samuti on hakanud rivist välja minema mõned kodumasinad, aga ega me nii kergelt alla ei anna ja katsume neid ikkagi veel remontida, kuni saab. Muidugi on juba palju ägedamaid ja nutikamaid ja moodsamaid masinad vahepeal leiutatud, 10 aastat selles valdkonnas on ulme pikk aeg. Meil on veidi teised prioriteedid, põhimõtted ka, et tahaks ikkagi vähem tarbida ja kui asi töötab, siis pole ka põhjust uut ostma tormata.
Ka köök on meil mõne mõistes vist moest läinud, liiga igav, valge, klassikaline. Samas on hea, et pole moevooludega kaasa läinud ja seda roheliseks või siniseks võõpama hakanud. Sest valge ongi klassikaline ja elab ka kõik moevoolud üle.
Eks mu peres peavad siin teised vahel mu mõttesähvatusi (ja mis seal salata, Pinteresti mõjutusi) välja kannatama, et mida võiks kuskohast üle värvida. Aga tegudeni pole ma veel jõudnud, sest mõistus saab võitu ja tahaks lihtsalt pigem värskendada sama tooniga. Valged seinad ja lagi köögis on paratamatult vatti saanud, sest eks köögis käibki peamine elu, meie peres vähemalt. Siin tehakse nii palju süüa, et vahel on tunne, nagu oleks tegemist restoraniga, mitte kodu köögiga. Sest süüa meeldib teha siin peres kõigile. Väiksemad on vahepeal ka niipalju kasvanud, et nende katsetustest on saanud ikka päris maiuspalad ja vahel ongi juhtunud, et meie süüa tegema ei pea, vaid meile tehakse 🙂
Plaanisin veel üles lugeda, mida kõike on vaja teha, aga ma parem ei hakka. Teeme jõudumööda ja ehk saab siis uue ringi peale ja jälle põhjust erinevatest projektidest kirjutada. Seni aga naudin ikka seda maaelu edasi, enamasti enne päevaseid toimetusi istun oma lemmik kohas, verandal, kirjutan ja loen ja naudin oma hommikukohvi 🙂 Mööbel on siin igaüks ise ooperist, aga mulle nii meeldibki, hubane ja valgust palju. Hea on jälgida ka õues toimuvat, kuidas nt hallrästa parv maandub me kõige kõrgema õunapuu otsa ja hakkab õuntega maiustama. Meil kahju pole, sest õunu on sel aastal rohkem, kui küll. Ma võtan ikka hoogu, et vähemalt Sügisjoonikud ära korjata. Need on hetkel me lemmikud, mis parimad kohe söömiseks. Ülejäänust vist teen moosi.
Ja nii me siin elame, 10 aastat hiljem. Toimetusi ja tegemisi jagub kõigile, nii linnas kui kodus, aga sellest ma täna ei kirjuta, läheb ehk liiga pikaks.
Tulin just trepilt, hommikumantel seljas, jope üll ja aurav kohvitass käes. Sest on päike. Aga tuul puhus mind sealt täpselt kahe minuti pärast tuppa tagasi. Paljaste säärte jaoks on veel vara. Või pole ma enam selles eas. Sest kui ma meenutan möödunud pühapäeva, kui oma suure lapse rongijaama viisin, et ta saaks tagasi riiki kaitsma minna, nägin linnapildis üht julget noormeest õhtuhämaruses lühikeste pükste väel jalutamas, nagu see oleks täiesti normaalne, et 28. veebruaril nii käiaksegi.
Ent kevadet on tõesti juba tunda. Nii äkki oli see suur lumi läinud, võiks öelda isegi, et üleöö. Ja see on nii mõnus. Talv oli ka ilus ja mõnus ja valge ja mu lemmik talv vist läbi aegade. Aga nüüd aitab küll. Nüüd algab kevade ootus. Ma ise tunnen ka, kuidas ma jälle koos loodusega ärkan. Nagu igal aastal. Isegi, kui oli palju lund ja sai kelgutada-suusatada-uisutada nõrkemsieni, olin talvel ikkagi justkui poolunes.
Kirjutamisega on ka nii, et kui oled poolunes, ega siis seda vaimu ikka nii kergelt peale ei tule. Isegi, kui mõtted võisid vahel olla. Aga need kadusid kiirelt ja läinud nad olidki. Mis neist siis ikka taga otsida ja väevõimuga siia toppida.
Nii, et siis tagasi vaatamata ikka edasi, kevade poole. Mu esimesed märgid sellest, et ärkan, avalduvad loomulikult alati mööbeldamises. Hakkan tavaliselt mööbliesemeid ühest seinast teise, keset tuba või hoopis teise eluruumi tõstma. Ja neid ka muutma. Nagu juhtus nüüd ühe raamaturiiuliga.
See riiul sai ostetud kunagi ammu, kui Tartus elasime, Abakhani kangapoest. Jah, just, sellises poes olid tõesti mõned mööblitükid ka müügis ja see riiul jäi silma. Ta rändas meiega korterist teise, kuni jõudis siia, Kaldemäele välja. Siin majas on ta ka erinevates tubades oma kohta otsinud, kuni ta jäi pidama elutuppa, raamatuid pilgeni täis. Kui ma siis nüüd aga kevade tuleku õhinas toa sootuks ümber tõstsin, hakkas see riiul silma hoopis mitte heas valguses ja mulle tundus, et on aeg. Muuta asukohta.
Veranda tundus üks potensiaalne tuba, sest see on valge ja hubane ja mõnus koht, kus lugeda, mediteerida, kirjutada, aknast välja vaadata ja linde loendada, aiaplaane teha…kas ma kohvijoomist juba mainisin? Aga see riiul siis. Kui ma ta siis Piiga abiga tühjaks tegin ja verandale tõin, üleni pruun nagu ta oli, ei läinud see siia valgesse ruumi kohe mitte. Küll aga see mõte ise, et raaamtud siin käeulatuses oleks, oli nii mugav, andis idee riiul üle värvida. Ja kuna tegemist pole mingi vana ja väärika esemega, mida ikka nii kergelt üle ei võõpa, oli otsust kergem teha. Nii ma seadsin sammud Hea maja pood Tartus, kust jäi silma hiirehall kaseiinivärv, mida müüakse pulbrina. Juurde võtsin valget pigmenti, et see hiireke heledamaks tuunida ja ka õlivaha, millega pärast viimane lihv anda. Mõeldud, tehtud. Kodus sai asi kohe ette võetud ja nii ta uuesti sündiski. Üks sahtlinupp on kuhugi teadmata kadunud, need tuleks siis uued panna. Midagi kirjut näen vaimusilmas. Kust saab?
Need heledamad kohad on peale vahatamist tehtud värviparandused ja tänaseks uuesti üle vahatatud ja tumedamad. Vaha muudabki värvi pisut tumedanaks, aga mulle nii meeldibki.
Teda tühjana vaadates kerkisid hoopis mõtted, et sinna läheks nii hästi minu keraamikakogu, mida tehes olen alati mõelnud maalähedusele ja see kumab kindlasti mu stiilist läbi, selline rustikaalne, ma ütleks, ja et noh, läheks selle riiuliga nüüd hästi kokku. Ladusin siis uhkelt kõik oma teosed riiulitele, ja peab tunnistama, et kõik ei mahtunud isegi ära. Ilus oli vaadata küll. Ja see riiul võttis nad nii kenasti ka vastu.
Kuid….siis tuli meelde, et ma ju tahan siin hyggetada ja oma lugemisnurka ja seega jäid raamatud siiski peale. Oma keraamika eksponeerimiseks on mul lihtsalt teist sellist riiulit vaja, köögis on isegi üks selline vaba sein ootamas. Nii põnev, uus projekt seega juba olemas. 🙂
Söögilauaks hetkel jälle ilus pikk vahtrapuust laud, mida ma aga siiski lähitulevikus tahan uuesti asendada selle talu ümmarguse lauaga, mis hetkel verandal pesitseb ja ootab uut välimust. Vaja lauaplaat ära vahetada ja uued vahelauad teha, jalad puhastada ja õlitada.
Elutuba – söögituba.
Vot nii palju võibki ühest riiulist ja selle muutumisest kirjutada. See võib paista, et mul polegi elus muud, kui mööblitüki üle värvimine, aga minu enda vaatevinklist on see üks väike osa minu elust, mis aga pakub mulle suurt naudingut. Minu jaoks on nii oluline, et mu ümber on hubane ja kodus on lihtsalt kõige parem olla. Nii ma siis sätingi siin seda nii, et meil oleks hea. Lapsed on ka mul sellised kodulembesed. Mul oli eelmisel kuul käsil üks fotoprojekt, kus tegin igal päeval mingi konkreetse teema kohta pilti me perest. Üks teemadest oli selline, et minna kuhugi, kus on me lemmik koht. Küsisin lastelt, et mis nende jaoks on nende lemmik koht ja vastuseks sain justkui ühest suust, et see on kodu. Ja veel lisati, et see on minu süles. 😀 Nii me siis oleme siin ära kodustunud ega oskagi mujale tahta.
Ülevaade sellest, kuidas mu kodu järjest tühjemaks jääb.
Ega ma palju muud polegi jõudnud kodus teha, kui koristada või siis lastega olla, kusjuures üks välistab täiesti teise. See tähendab, et ma lastega kodus olles koristada sellisel viisil ei saa, nagu tahaks. Ja nagu ka Kondo soovitab. Ja mulle väga meeldib üksi koristada, seega eelmine nädal oli selles osas poolik. Piiga jäi nädala lõpus tõbiseks ja seega olimegi teise poole nädalast kodused ja mõnulesime niisama.
Uus tuhin tuli peale laupäeval, olles lapsed ja mehe õue aita koristama saatnud. Sorteerisin läbi siis komono esimese kategooria, milleks olid cd ja dvd plaadid. Palju meil neid polnud, sest olen neid juba varem vähendanud, aga huvitav on jälle mingi aja tagant uuesti oma kogu vaadata ja avastada, et üks või teine film enam ei paku mitte midagi. Muusikaplaatidega sama lugu. Alles jätsin vaid need kõige-kõigemad, enamasti eesti artistid. Kuigi ka neid artiste saab kuulata ju Spotifys, on mõnikord hea ka plaat peale panna, eriti meeldib lastel seda teha. Ja mõnel plaadil on autogramm peal, seda kuidagi ei raatsi ära anda ju.
Seega need plaadid, mis jäid, on kokkuvõttes ikka rohkem sündmustega seotud, mis läheb minu jaoks isegi sentimentaalsete asjade kategooriasse. Milleni ma tegelikult polegi veel jõudnud. Ja kui mõtlema hakkan, ega mul neid sentimentaalseid asju väga pole ka, olen juba paberite hulgas ju kirjad alles jätnud, ehete osas ka ainult need, mis on mõne ehtekunstniku tehtud…muud nagu ei tulegi praegu ette, et võiks veel olla. Aga elame -näeme.
Vannitoas sorteerisin läbi sahtlid, mis sisaldasid endas kõike ja samas mitte midagi. Sinna ikka koguneb seda jama. Nüüd aga olin asjade tagasi panemisel konkreetsem ja loodetavasti peab nüüd vastu ka sellisena. Ikka see reegel – igal asjal oma koht.
Ees on veel aga palju asju, nagu igasugused juhtmed, elektoonilised seadmed, lauamängud, mänguasjad, nõud (kuigi ma rikkusin reeglit ja koristasin köögis ka juba paar sahtlit ära nii, et oleks veel konkreetsem süsteem).
Kondo küll soovitab koristada esemete ehk kategooriate kaupa, kuid mulle tundub, et ma pean siiski meie kaks majasisest “panipaika” (mis on pigem siiski kolaruumid) eraldi ette võtma. Üks neist on selline, kus hoian a la jõulukaunistusi, lasteraamatuid, hooajaväliseid riided, riideid, mis pole veel lastele parajad jms. Ilmselt on mul vaja kaste juurde, neid läbipaistvaid, et sinna paigutada ka need jms asjad, nagu laste joonistused, mänguasjad, mis on pandud puhkama, kunstitarbed, mida ei taha lastetoas hoida jne.
Teine selline ruum on köögi kõrval olev sahver/esik. Seal on kord läinud käest ära seetõttu, et sinna on jube mugav ju asju käest ära panna – enamasti on need tühjad purgid, veinipudelid, mida hiljem kindlasti kasutada tahan, kui sügisel mahla või moosi teen. Samas on nende kogus aga hoomamatu (khm, ma pean siis silmas purke, mitte neid va pudeleid, eksole), ja ruum riiulitel hakkab otsa saama. Nii, et nüüd on tagumine aeg see metallist riiul tühjaks teha ja mulle tundub, et peaks selle ka uksest kaugemale nihutama, siis ei ole seda kiusatust jälle sinna valimatult asju peale koguma hakata.
Lisaks tuleb välja mõelda süsteem, kuhu ladustada pakendiprügi, enne, kui kellelgi on meeles need autopeale tõsta ja siis ka kuhugi konteinerisse viia. Praegu tõstame nad sinna sahver-esikusse, kuhu aga kipub tekkima nendest hunnik ja see mulle üldse ei meeldi.
Me ikka järjekindlalt soreerime pakendit. Kuigi olen kuulnud siit-sealt jutte, et lõpuks läheb ikka kõik ühte, et inimesed olla oma silmaga näinud, kuidas nii on prügivedajad teinud, aga ma ei tea, ma tahaks ikkagi loota, et see ju alati nii ei ole ja valdav enamus siiski ka ümbertöötlusele läheb. Eriti äge oleks päris pakendivabalt elada, aga see on teine teema. Ühel päeval võtan selle käsile ja teen katse, kuidas siin, maal elades saaks elada pakendivabalt.
Lapsed on asja rahulikult võtnud, mänguasjateemat pole samas ju veel puudutanud ka. Riiete osa läks see-eest lihtsalt. Piiga loobus ühest paarist teksastest, kaks jäid alles. Põnn loobus ka mõnest väikeseks jäänud asjast. Ülejäänud riided volditi kenasti kokku ja pandi sahtlitesse. Likvideerisime selle käigus ka stange, kus nende riided rippusid, sest see oli juba üsna hädises seisus ja tihti juhtus nii, et kui üks neist sealt oma asju otsisid või välja tõstsid, siis kukkus mõni teine asi maha ja üldiselt sinna ka jäi. Ehk aitab 100% sahtlisüsteem neil paremini olukorral silma peal hoida.
Üks asi veel enne, kui magama lähen. 4. mail on Moostes Taaskasutuskoja laat, kuhu ma plaanin oma kraami müüma minna. Olete teretulnud 🙂 Piiga lubas mulle appi tulla, talle nii meeldib inimestega suhelda ja ta on mul üks väike turumutt ka 😀
Täna öösel algab ametlikult kevad. Väljas sajab hetkel küll lund, aga sellele vaatamata on minul ikka täiesti kevade tunne peal, lumikellukesed on juba pikaks sirgunud ja ajavad kohe oma õied lahti, märtsikellukesed samuti. Vundamendi ääres sirguvad siniliiliad ja paiselehed. Värsket salatimaterjali saab ka, pisikesed võilillelehed on juba täitsa söödava pikkusega. Aa ja kroonika mõttes olgu öeldud, et eile nägin esimesi kuldnokki, kes hakkavad ilmselt jälle siin pesa tegema, vähemalt käidi juba kaheesi koos maja vaatamas. Ja igal aastal mõtlen, et ei tea, kas jälle see sama paarike, kes igal aastal?
Õnneks pole siiski aias veel piisavalt hea toimetamise ilm, nii et minul jätkub siin maja korrastus Jaapani stiilis.
Mõte, et viska asjad lihtsalt minema, on nii ahvatlev, vahel on tunne, et võtaks mõned mitmesajaliitrised prügikotid ja viskakski enamus asju lihtsalt minema! Nii väga häirib see lihtsalt, et iga kapi nurga peal on mingi asi, mida kellelgi alati on vaja, aga kunagi ei leita midagi ikkagi üles. Meie pere iseloomustav lause võiks olla: “Kus on käärid?” Olen ostnud selle aastanumbri sees lastele kahed uued käärid, kuid endiselt on kadunud minu käärid, mida kasutan köögis ja ainult köögis. Tuli juba tahtmine nad kuidagi ketiga sahtli külge kinnitada, et need minema ei saaks jalutada. Kui ma need üles leian.
Novot ja sellised olukorrad tekivad minu meelest sellepärast, et asju on liiga palju ja mitte ühelgi pole kokkuvõttes oma kindlat kohta.
Seepärast on see “Jaapani korrastuskunst” mulle ikka nii suureks toeks, ma ajan tõesti näpuga järge ja muudkui teen nii, nagu Kondo kirjutab ja adun, et just seda oligi vaja. Ja kuidas ma ise selle või tolle peale ei tulnud. Eks nagu igas raamatus, on ka seal kohti, mis tunduvad pisut liialdatud, aga peab lihtsalt oskama lugeda seda, mis kõnetab sind ja sinu koduga sobitub. See väike Jaapani korter tuleb lihtsalt mõelda enda suureks majaks, kus on ilmselt seda kraami kordades rohkem, kui ühel üksielaval jaapanlannal. Ma ei pea hetkel küll Marie Kondot ennast silmas, st ma ei tea, kas ta elab üksi. Kuigi kui lugesin mehele ette lõigu, kuidas Kondo koju tulles oma kodu ja toalilledega räägib, arvas too küll, et ilmselt tal meest pole. Ega koduloomi. Aga mine sa tea, mina muide ka räägin oma botaanikaaiaga siin vahel, kui lilli kastan.
Päike tuli välja.
Tööd oleks vaja teha.
Aga ma kirjutan enne siin lõpuni. Sest see paberimajandus….
Kogusin kokku kõik endale ja nö majapidamisele kuuluvad paberid. Viimaste all pean silmas kõikvõimalikke kasutusjuhendeid. Isiklike paberite kastides olen alles hoidnud aga piinlikult palju mõttetut pahna. Minu suureks rõõmuks ei tekitanud minus mingeid erilisi tundeid näiteks 4.klassis võidetud diplom ülelinnalises koolidevahelises 400 m jooksus, kus ma saavutasin kolmanda koha. Ma mäletan ilma selle diplomitagi, mis tunne see oli, kui 50 m enne finišit kurguni ulatuvate koibadega Mari minust mööda jooksis ja teise koha omanikuks sai. Mäletan nii hästi seda veremaitset suus, kuidas ma veel mitu minutit ei suutnud sõnagi suust saada ja pikutasin sellel punasel jooksuraja kattel, isegi see kummi lõhn tuleb ninna, kui sellele mõtlen. Naljakas, et sellised asjad jäävad meelde. Ju ma olin siis enda üle piisavalt uhke, et veel x aastaid (ma tean küll x väärtust, aga ma keeldun sellele numbrile mõtlemast) seda kõike mäletan ja sellele nii pikalt ka hetkel pühendun.
Pika jutu mõte – diplom koos teiste sarnastega on nüüd prügimäel. Ei mina ega mu lapsed tee nende paberitega mitte midagi. Mul pole vaja ju ometi endale või neile paberkujul tõestada, et olin kunagi sportlikult heas vormis ja käisin muudkui võistlustel. Niisama saab ka meenutada! Ja ausalt, kedagi ei huvita, mitu tundi kulus mul rattarallil 69 km läbimiseks. Ja kui siiski peaks huvitama, on minu meelest Nelikürituse kodulehel arhiivis need andmed olemas. Aga ma pole kindel ja järgi ka ei viitsi vaadata. Lihtsalt mu point on, et paberit pole vaja alles hoida. Õhku on koju vaja! Rohkem õhku!
Äraviskamisele läksid ka kõikvõimalikud väljalõiked, kuidas ikka lapsi paremini kasvatada, kuidas midagi öelda või mitte öelda, sest fakt on see, et ma pole mitte ainsatki paberit peale nende kasti panemist välja võtnud ega lugenud. Selleks on tänapäeval olemas internet, ka raamatud, mida mul oli ka kodus juba liiga palju.
Olen hoidnud alles kastide sees need ilusad kaustikud, mida olen kokku ostnud, et sinna kleepida aiapidamise ja kodusisustuse väljalõikeid. Idee oli hea sel hetkel, mulle isegi meeldis seda käsitööd teha, paraku oli see aga ikkagi mahavisatud aeg, sest kasutanud neid ma ka peaagu polegi. Siinkohal pean aga tõdema, et neid ma minema visata ei suutnudki. Veel.
Ära ei visanud ka armastuskirju oma mehelt, kirju oma õelt, mida ta kirjutas, kui Saksamaal elas ja mina veel koolis käisin. Paar kirja mu armsalt kadunud vanaemalt. Vanade kirjade osas olengi selline sentimentaalne, hoidsime ju alles ka siit majast leitud meie jaoks võõraste inimeste omavahelised kirjavahetused. Aga nendes on see võlu. Kasvõi juba see, kuidas kirjutamise stiil ja sõnad on ajas muutunud.
Selle päeva õhtuks, kui olin lõpetanud kõikide paberite sorteerimise, sain kahe suure kasti asemel ühe, mis pidi alles jääma. Siis aga võtsin selle kasti uuesti ette, mille sisu plaanisin alles jätta ja tegin uuesti sama läbi, ehk siis sain jagu ka sellest, et ei hoia alles ikkagi neid pabereid, millel pole mingit tähendust. Sõbrannalt sain hea mõtte teha siiski pilt, kui on ikkagi midagi, mis jääb kripeldama. Nii saan ikkagi neid “tähtsaid” asju uuesti vaadata, kui tahtmine peale tuleb.
Ja nii jäigi lõpuks alles hoopis väike kingakarbitäis mälestusi, mis mahub kenasti mu raamaturiiulisse (sest raamatuid on ju nüüd ka palu vähem, haa!) ja võin seda igal ajal jälle lahti teha ja vanu kirju lugeda, kui tahtmine tuleb.
Paberite pildistamisega seoses tuleb siinkohal teha üks ülestunnistus.
Kui võtsin ette meie kodukontorisse kuuluvad paberid, ehk kõik tšekid läbi aastate, mida oleme kohusetundlikult säilitanud, läks mul ausalt öeldes süda pahaks. See hunnik on ikka võigas! Ja kui palju on vaja nende jaoks kiletaskuid ja kaustasid! Aga milleks? Sest seadused nõuavad, kuid kui hakata asja uurima, saab selgeks, et seadus meie riigis lubab ka digitaalsel kujul tšekke, kui seal on vajalikud andmed peal. Jah, arved, mis on tulnud e-posti teel, olengi arvutis (ja välisel kõvakettal) talletanud, mitte välja printinud (nagu tegi meie endine vanakooli raamatupidaja), kuid kõik need tšekid, mis iga kuu kogunevad hunnikutesse, on ikka täielik prügi. Seda enam, et osad neist pole enam loetavad, trükivärv kulub üllatavalt kiiresti. Me oleme küll ülemusega (ehk siis mehega) arutanud, et peaks kasutama tšekk.ee teenust, aga plaaniks on see jäänudki.
Eile aga võtsin kätte ja korraldasin eksprompt kohtumise elutoas, kus ilmselt minu näost juba võis välja lugeda sõnadetagi, kui muserdatud ma sellest tšekimajandusest olen. Ja nii ma siis viisingi läbi oma idee hakata kasutama pildistamist ja otse programmi saatmist! Vanadest tšekkidest tegin pildid ja viskasin paberid minema. Milline kergendus mind valdas! Võiks öelda, e sellest kolmest kategooriast oli see võimsaim! Eks ma pean nüüd olema muidugi see meeldetuletus oma mehele, et ta ikka seda äppi kasutama hakkaks ja neid pilte teeks, aga inimene harjub ju kõigega. Iseasi kas siis minu meeldetuletustega või siis telefoni kasutamisega, seda näitab aeg.
Tšekimajanduses orienteeruda aitas kass, kes vabatahtlikult osales tšekkide äraviimises, korjates neid endale selga.
Ma pole veel jõudnud pudi-padi ehk nagu autor ise nimetab – komono – kategooriasse. See paberivärk võttis korraks hoo maha. Ja mul on veel vaja ära viia kõik need kotid ja kastid, mis meelega siin elutoas mul silma all on, et ma neid ei unustaks. Ju ma tõstan need autosse ja sõidan kindlasti mõnda aega ringi, kuni nad viidud saab, aga parem nii, kui üldse mitte, usun.
Siit on isegi juba mitu-mitu kotti pahna ja pabereid, ka riideid ära viidud. Karta on, et see hunnik pole lõplik.
Laste asjadeni ma ka veel pole jõudnud – riided, raamatud, joonistused (oh, need joonistused, ilmselt peaks neid ka pildistama?), mänguasjad. Jah, see saab olema päris pikk protsess. Pole siis ime, kui Kondo ütleb, et tema stiilis koristamisele kulub umbes pool aastat. Ja see on nö lühike aeg ta mõistes. Samas viieliikmelises peres see nii võib täitsa olla.
Unistan hetkest, kus meil on kodus palju rohkem õhku, palju vähem asju ja nendel vähestel asjadel on oma kindel koht.
Homme alustan siis komono sorteerimisega. Olge lainel!
Maa. Elu. Stiil. 