Ma ei teagi, kas kümme aastat ühes majas elada on palju või vähe? Tegelikult elanud oleme siin siiski 9 aastat, kuid täna, kümme aastat tagasi sõlmisime lepingu ja meist said maja omanikud, kui mitte öelda talu omanikud. Talu, kui selline on küll enamuse mõistes see koht, kus peetakse kariloomi ja kasvatatakse toitu. Noh, meil on siis mikrotalu, sest kaks koera ja kass ja kaks eelteismelist annab ühe korraliku karja välja küll.
Blogi siin on jäänud unarusse, aga kalendrisse jäetud märge, et täna on põhjust tähistada, pani nostalgitsema ja vanu postitusi üle lugema. Olid ajad! Hoopis teistsugused. Ja mõnes mõttes ka sarnased, sest osad mured, mis alguses olid, on justkui ringiga tagasi tulnud. Aga rõõmud on ikka samad ja neid me hoiame ikka kenasti jõus.
Hetkel on kõige kriitilisem lugu meil kaevuga. Siia tulles hakkasime kohe vana salvkaevuga tegelema, veeti torud majja ja sügav kaev andis lootust, et veehätta me ei jää. Ega olegi palju neid päevi olnud, kus oleme veeta, kuid viimasel ajal siiski rohkem ja viimane kaevu puhastus (kokku on neid olnud kaks 10 a jooksul) kinnitas kahtlusi, et asjad ongi kehvasti. Kaevu kõige alumine rake on puruks ja sealt pääseb savi torudesse ja ummistab ära nii, et vesi ei pääsenud vahepeal üldse läbigi, või kui, siis tuli kraanist pruuni vett. Puhastusest oli nüüd praegu niipalju kasu, et parandati natuke killustikuga olukorda ja õnneks sai vesi taas liikuma. Küll aga võtsime vastu otsuse teha puurkaev. Ilmselt jätame vana kaevu ka alles, ei ole ju mõtet seda kinni ajada, sest ruumi meil hoovis on. Kaevu puhastamine nägi selline välja: (seal kile peal on savi, mida kaevust välja võeti)
Muidugi on ka pisiasju, mis vajaks edasi tegemist, nagu näiteks teine korrus. Või mõned vanad aknad, mis veel vahetamata. Samuti on hakanud rivist välja minema mõned kodumasinad, aga ega me nii kergelt alla ei anna ja katsume neid ikkagi veel remontida, kuni saab. Muidugi on juba palju ägedamaid ja nutikamaid ja moodsamaid masinad vahepeal leiutatud, 10 aastat selles valdkonnas on ulme pikk aeg. Meil on veidi teised prioriteedid, põhimõtted ka, et tahaks ikkagi vähem tarbida ja kui asi töötab, siis pole ka põhjust uut ostma tormata.
Ka köök on meil mõne mõistes vist moest läinud, liiga igav, valge, klassikaline. Samas on hea, et pole moevooludega kaasa läinud ja seda roheliseks või siniseks võõpama hakanud. Sest valge ongi klassikaline ja elab ka kõik moevoolud üle.
Eks mu peres peavad siin teised vahel mu mõttesähvatusi (ja mis seal salata, Pinteresti mõjutusi) välja kannatama, et mida võiks kuskohast üle värvida. Aga tegudeni pole ma veel jõudnud, sest mõistus saab võitu ja tahaks lihtsalt pigem värskendada sama tooniga. Valged seinad ja lagi köögis on paratamatult vatti saanud, sest eks köögis käibki peamine elu, meie peres vähemalt. Siin tehakse nii palju süüa, et vahel on tunne, nagu oleks tegemist restoraniga, mitte kodu köögiga. Sest süüa meeldib teha siin peres kõigile. Väiksemad on vahepeal ka niipalju kasvanud, et nende katsetustest on saanud ikka päris maiuspalad ja vahel ongi juhtunud, et meie süüa tegema ei pea, vaid meile tehakse 🙂
Plaanisin veel üles lugeda, mida kõike on vaja teha, aga ma parem ei hakka. Teeme jõudumööda ja ehk saab siis uue ringi peale ja jälle põhjust erinevatest projektidest kirjutada. Seni aga naudin ikka seda maaelu edasi, enamasti enne päevaseid toimetusi istun oma lemmik kohas, verandal, kirjutan ja loen ja naudin oma hommikukohvi 🙂 Mööbel on siin igaüks ise ooperist, aga mulle nii meeldibki, hubane ja valgust palju. Hea on jälgida ka õues toimuvat, kuidas nt hallrästa parv maandub me kõige kõrgema õunapuu otsa ja hakkab õuntega maiustama. Meil kahju pole, sest õunu on sel aastal rohkem, kui küll. Ma võtan ikka hoogu, et vähemalt Sügisjoonikud ära korjata. Need on hetkel me lemmikud, mis parimad kohe söömiseks. Ülejäänust vist teen moosi.
Ja nii me siin elame, 10 aastat hiljem. Toimetusi ja tegemisi jagub kõigile, nii linnas kui kodus, aga sellest ma täna ei kirjuta, läheb ehk liiga pikaks.
Tore on olla tagasi! 🙂
Maa. Elu. Stiil. 
Lisa kommentaar