Hetk tagasi tulin õunapuu alt kiiktoolilt tuppa, külma eest pakku. Paras aeg meenutada päikeselist ja imeilusat Horvaatiat, kus me T-ga kahekesi käisime, tähistamaks oma 10. aastapäeva.
Reis kestis 30.07 – 03.08 marsruudil Pärnu – Riga – Dubrovnik – Hvar – Makarska – Dubrovnik – Riga – Pärnu – ja 04. augustil tagasi Kaldemäele. Kuidas meil läks ja mida nägime, sellest kirjutangi. Head lugemist! 🙂
Ämm-äi ja mehe vend pakkusid lahkelt välja, et nad võtaks hea meelega suvel lapsed enda juurde. See ajendaski meid planeerida endale selleks ajaks midagi erilist, et veeta kahekesi kvaliteetaega.
Lastele meeldis muidugi ka see mõte esimesest hetkest, olla ilma meieta Pärnus, vanavanemad ja onu oma perega neid poputamas, mis neil saakski selle vastu olla.
Mina polnud varem Horvaatias käinud, küll aga unistanud sellest juba aastaid. T jaoks oli see kolmas kord, ta oli varem vaid Zagrebis käinud tööreisidel.
Sõit Pärnust Riiga kulges viperusteta. Vihm ja 12 soojakraadi ei rikkunud me tuju, sest ees ootas ju viis päeva puhkust soojas suves. Lastest oli küll kahju, et nad ei saa piisavalt meres sulistada selliste ilmadega. Aga tagantjärele selgus, et neil oli nii põnev olnud koguaeg, et ujumine ei tulnud üldse meeldegi.
Läksime siis!
Dubrovnik – treppide linn
Saime auto lennujaamast kätte ja põrutasime otse Dubrovniku kesklinna. Korteri omanik tuli meile koha leidmisel appi, sõites rolleriga meie ees. Tee viis üles mäkke, kust avanes fantastiline vaade vanalinnale ja merele.
Samuti aitas omanik leida parkimiskohta, mis on Dubrovnikus suur defitsiit. Ja kui tahta veel tasuta parkimist, siis tuleb kohe eriti pingsalt otsida. Paljudesse kohtadesse aga ei pääse autoga üldse ligi. Me oleks võinud ka ühistranspordiga liigelda, aga oleme laisad ja mugavad selle poolest. Tundsime, et autoga näeb ikkagi rohkem, saad igas külas või teeäärses müügikohas peatuse teha, värsket mandariini mahla osta või niisama vaadet nautida. No ja lisaks ajakulu.
Keskmisel pildil käib osav manööverdamine, kus T parkis auto oliivipuu alla nii, et ronis ise kõrvaluksest välja. Hea, et niigi läks
Korter, mille nimi oli “Love and Hope” (just, selline nimi oligi) asus kahel korrusel, meie vajadustele ilmselgelt liiga suur, kuid valik selles linnas oli tipphooaja tõttu minimaalne.
Teinud korteris tuuri ära, istusime kolmekesi rõdule, omanik pakkus jahutavat vett joogiks ja istus koos meiega lauataha. Ta rääkis meile, kuhu tasuks minna ja mida vältida, kui me ei taha turistide hordidesse ära eksida. Soovitas söögikohti, mis pakub kohalikku toitu ja on peatänavatest eemal jne jne. Rääkisime saare ajaloost, eluolust, hindadest.
Samal ajal, kui ta seal rääkis, hakkas merel vanalinna nurga tagant paistma üks vana kuunar. Korteri peremees katkestas jutu ja võttis telefoni, et helistada laeva kaptenile, kes juhuslikult on tema sõber. Peremees rääkis kapteniga inglise keeles, et me ka aru saaks. Ta ütles: “kuule, mul on siin kaks külalist Eestist, kellel on tähtpäev ja nad tulid siia tähistama. Ole hea sõber, lase neile saluuti, ma loen kolmeni” Ja kui ta oli lugenud kolmeni, kostis lahest kolm pikka signaali….meie auks…Selline “väike” vahejuhtum siis 🙂 Ma muide isegi filmisin seda, sest olin parasjagu sellest uhkest kuunarist pilti tegemas, kui selline üllatus meile tehti. Õnnetuseks aga olen selle filmi kogemata ära kustutanud…njah. Aga vähemalt jääb see hetk meie südamesse.
Õhtul jalutasime vanalinna, otsisime pisut vaiksemaid tänavaid, külastasime üht linnamüüri sisse ehitatud baarikest ja võtsime ühes kitsas tänavas hilise õhtusöögi.
Väljas oli juba pime, tänavad aga kihasid inimestest, suured väljakud olid paksult turiste täis, istuti restoranides, mõnes olid isegi järjekorrad, et lauda saada…üks ema seisis kolme väikese lapsega pikas järjekorras…Järjekorra alusel lasti ka ühte poodi sisse, kust sai ilmselt ülikalli hinnaga Game of Thrones nänni osta. Meist on see film mööda läinud ja ei erutanud ka see fakt, et see film on Dubrovnikus filmitud. Aga põnev oli jälgida küll, mis ümberringi toimub ja mis inimesi köidab.
Ka meie einestasime ühes neist inimesi pungil kohtades, kus tundus, et on võimatu lauda saada. Kui ei ole mitu päeva varem bronnitud. Meil polnud, aga laua saime ikka kuidagi, T “süüdistab” selles minu ärarääkimise oskust. Ma ei salga, heh, tal võib isegi õigus olla. Igatahes laua me saime ja süüa saime ka ja naudingu veel tagatipuks. See koht oli nii hea, et külastasime seda ka veel meie viimasel õhtul.
Peale sööki saime kõvasti trenni teha, sest koju tuli minna ülesmäge ja sammuda päris mitukümmend trepiastet. Üleüldse on kogu vanalinn treppe täis, saab teada, kui treenitud me tegelikult olime. Polnudki kõige kehvem vorm, tuleb tunnistada.
Magasime kliimaseadmega toas ülihästi ja hommikul võtsime taas eine rõdul.
Kui olime asjad pakkinud ja külalisteraamatusse tänusõnad kirja pannud, oligi aeg jätta see armas korter seljataha ning suunduda saarele nimega Hvar.
Kuna sõit saarele kestab üle nelja tunni, otsustasime Dubrovnikus enam mitte aega viita, seda enam, et ka viimane öö oli meil seal ööbimine plaanis.
Sõit kulges mööda mererannikut, ilusad vaated võtsid hingetuks. T sõitis ja mina muudkui ahhetasin, siis ahhetasime koos ja ma vahepeal püüdsin sõidupealt pilte ka teha.
Ma isegi olin autorendis lisatud teiseks juhiks, aga maanteedel ja külades ma siiski sõitma ei kippunud, see liiklus oli seal päris hull ja tänavad hirmus kitsad. Kuigi auto oli anduritega üle külvatud ja piiksus ja undas igas olukorras, tundus mulle ikkagi stressivabab kõrval istuda. Õnneks T oli päri, tegime piisavalt pause, et ta sõitmisega end ära ei väsitaks.
Üks selline peatus on mainimist väärt. Olime just ületanud silda Ston´i lähistel, kui märkasime vees mingeid imelikke musti kujusid, neid oli sadu. T teadis, et need on karpide püügiks. See pani ausalt öeldes suumahlad jooksma ja kohe tuli isu värskeid karpe maitsta saada. Keerasime peale silda küla poole, märkasime lahesopi ääres mingeid hurtsikuid ja ühes sellises istusid inimesed ja oli näha, et sõid midagi. Kuna aga ühtki silti polnud, mis viidanuks sellele, et kuskil mõni söögikoht on, ei julgenud me niisama sisse marssida. Sõitsime mööda, et äkki ikka kuskilt saab. Käisime ühes kohalikus ujumiskohas isegi küsimas, kas keegi teab, kust saab, seal öeldi, et polegi, liiga väike koht, minge kuhugi suuremasse linna, seal saab. Kahju, mõtlesime….Et oleks ju äge siin samas püügikoha kõrval värsket merenadi saada…kuni jõudsime ikkagi selle huvitava hurtsiku juurde. T peatas auto ja läks küsima. Ja saigi! Kutsuti lahkelt edasi, meid võttis vastu ujumispükstes kohalik, kes tegeleb kalapüügiga ja kasvatab ka sealsamas merekarpe. Ja loomulikult pakub ta meile lahkestki seda kõike toredust, koos omatehtud veiniga. Ja enda tomatite, paprika ja oliiviõliga. Väidetavalt ei kasutavat ta ka taimekaitsevahendeid, kõik on puhas ja ehe.
Enne meid oli seal üks prantsuse paar ja inimesi tuli aga muudkui juurde. See kõik oli nii müstiline, et selline asi niimoodi toimibki. Lähed ja küsid ja sulle antakse. Raha küsiti muidugi ka, mitte küll vähe. Aga see lõuna oli parim, mida saime sel reisil, seega ei kahetse.
Teel sadamasse võtsime kaasa värskeid tomateid ja virsikuid ühest teeäärsest müügikohast, neid oli seal palju.
Üleüldse ostsime terve reisi ajal vaid kohalikku kaupa, ka paar riideeset. Eks me oleme seda valdavalt igal reisil teinud, siiralt loodan, et enamus inimesi mõtleb nii ja väldib seda hiina jama. Ka külmkapi magnetit ostes peaks mõtlema, kus see tehtud on ja mida sa sellega toetad, kui selle ostad. Õnneks oli palju käsitöö poode, mida sai usaldada.
Ühe tädi käest ostsime tee äärest kaasatoomiseks head kraami, seepe, lavendli õli, maitseaineid jms. Ta ei rääkinud inglise keelt, aga oli nii püüdlik, tahtis ikka rääkida, mis üks või teine asi on, kus kasutada saab jne.
Praamisõit kestis vaid pool tundi. Võtsime saarel suuna Zavalale. Tee polnud iseenesest pikk, aga see-eest tohutult kitsas ja võttis ikka aega, et see lühike maa läbida, enamasti 50 km/h.
Zavala on väike linnake mere ääres. Jalutasime mööda promenaadi, võtsime hilise õhtusöögi puhkemaja kõrval ja kuna õhk oli hästi mõnus värske, erinevalt päevasele kuumusele, otsustasime istuda südaööl kai kõige kaugemas otsas ja tähti vaadelda.
Peamine tunnussõna meie puhkuse juures oli minu meelest “rääkimine”. Me poe ammu saanud nii palju omavahel rääkida, kui neil päevil.
Jah, meil on vaja sõita Horvaatiasse selleks, et omavahel rääkida.
Me rääkisime kõigest, maast ja ilmast, meist, lastest kuni raamatuteni välja. Koguaeg oli selline tunne nagu….we have all the time in the world (see lihtsalt kõlab inglise keeles paremini, vabandust)
Ja ega me ainult omavahel ei rääkinud. Ma ei tea, kas horvaadid ongi nii jutukad, aga me sattusime ikka päris mitmel korral jutustama kellegagi. Näiteks nagu see puhkemaja omanik, naisterahvas, kelle ainsaks sissetulekuks ongi majutuse pakkumine. Ta rääkis saksa keelt paremini, kui inglise, seega mina siis püüdsin aru saada, rääkida ma ei oska eriti. Eks mõne asja küsisin siis T-lt ikka üle ka. Aga jah, peamine sõnum oli see, et eks hooajal on palju tööd, omanik ise on 24/7 seal kohal, aitab teha hommikusööki, võtab külastajad vastu, pakub neile enda tehtud veini, saadab tubadesse ja ajab veel juttu ka. Ka õhtusööki pakutakse seal, alles siis saab ära koju. Aga tundus, et ta ei kurda. Talvisel ajal on vaikne ja siis saab ise puhata. Nii mõnus minu meelest.
Jelsa – turistilinnake saare keskel
Jelsa on üks armas sadamalinnake, mis asub kahe saare kõige kõrgema mäe vahel. Puhkuste kõrgajal, nagu praegu, oli see muidugi turiste paksult täis. Hea meelega läheks sinna kanti tagasi, kui turiste vähe, millalgi sügisel. Seda soovitati meile mitmel korral, tulge sügisel tagasi, siis on veel soe, aga pole enam turiste nii palju.
Tegime seal väikese lõunasöögi peatuse, kell oli kohe 12 saamas. See oli nende mõistes muidugi vara, aga omanik oli kelnerile andnud nõusoleku tulla veidratele klientidele vastu ja enne lõunasöögi ametliku algust võimaldada tellida menüüst endale salatit. Muidu oli hästi viisakas teenindus ja ilus koht, ainult minu salatis olevad värvitud oliivid (mustad) oli küll üllatav, arvestades, et Horvaatia on läbi ja lõhki oliivi istanduste maa, oliive võib saada kõikjal. Saan ka aru, et Kreeka salatisse käivadki tumedad oliivid, aga jumala eest mitte värvitud, vaid ikka Kalamata. Siiski, kõik muu minu salatis oli aga värske ja hea.
Taas ratastele ja tee viis meid mandrile tagasi, seistes enne pikalt praami järjekorras. T oli piletid ära ostnud, seal töötab mobiilne pilet väga hästi. Jätsime auto järjekorda ja jalutasime natuke sadama äärses linnakeses ringi. Hea veel, et päris kuhugi pikemaks ei plaaninud minna, sest eemalt juba paistis teine praam. Õnneks oli pandud käima sel päeval kaks praami, mida graafikule polnud jõutud märkida. Seega ooteaeg oli umbes tund aega kolme asemel.
Järgmine sihtkoht oli Makarska
Jõudnud mandrile, võtsime suuna oma eelviimase ööbimiskoha, Makarska poole. Vahepeal käisime end jahutamas ühes erilises kohas, mis polnud päris rand, st polnud liiva ega seetõttu ka inimesi, vaid mõned teadjamad olid endale sinna kaljude vahele pesa teinud ja nautisid rahulikult privaatsust ja merekohinat. Niisiis natuke mäenõlvast alla ronimist ja olime ka meie seal kivide vahel, täiesti omapead. Vesi oli lihtsalt imeline, värskendav, just selline, et enam välja tulla ei taha. Ma ei tundnud mingit erilist soola kihti enda peal, seega polnud see ka suur probleem, et seal dušši polnud.
Ilmselt võib tekkida küsimus, miks me inimesi kardame ja suuri randasid väldime? Meile lihtsalt ei meeldi liival pikutada ega päikest võtta. See vist ongi kõige lihtsam vastus. Ja niisama korraks vette sulpsata on sellises unknown kohas isegi ägedam. Ja no pruuniks olen ma mingi ime läbi ikkagi saanud, seda siis Mallorcal juba ja see pruun saadab mind siiani.
Ööbimiskoht Makarskas oli jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, vaikses tänavas. Väikeses stuudiokorteris oli rõdu vaatega merele. Seadsime seal end mõnusalt sisse. Mereveest end puhtaks pesnud, katsime rõdule laua ja nautisime kohalikust toorainest tehtud salatit ja mis seal salata, kohalikku veini. Lihtsal nii mõnus oli olla. Ja nagu ikka – meie juttudel ei paistnud lõppu. Kuigi olime ka sellelt omanikult saanud mõned söögikoha soovitused, ei olnud meil kuhugi kiiret. Ühte proovisime küll telefonitsi lauda saada, noh, et ikkagi meie tähtis päev, aga ei mingit šanssi. Kõik oli täis. Nii me siis võtsimegi rahulikult, kuulasime Eesti muusikat ja vaatasime päikeseloojangut.
Peale päikeseloojangut vedasime end ikkagi ka linna, vaatama, mis teised teevad. Ja et äkki siis veab ja leiame mõne hea söögikoha. Ega hästi ei leidnud küll, jalutasime sihitult mööda tänavaid. Kuni jõudsime ühte baari, kus hakkasid parasjagu musitseerima kaks noormeest, ühel käes mandoliin, teisel kitarr. Ja kui see üks, kel käes mandoliin, suu avas ja laulma hakkas, potsatasime me maha ainsaltele vabadele kohtadele, mis olid kaks meetrit muusikutest, täpselt nende vastas ja me ei tõusnud sealt enne, kui nad pillid kotti panid. Vahepeal tuli nendega muidugi jälle ka rääkida, me lihtsalt olime juba natuke hullunud fännid, ainsad, kes neid üldse märkasid, aga see-eest olid nad eriti tänulikud. Ja me saime JÄLLE pühenduse oma tähtpäeva puhul 😀 nad pühendasid meile ühe laulu ja see oli tõesti hästi-hästi armas. Bändi nimi on Acoustic Wings – siin on rohkem infot.
Ma filmisin natuke ka. Inimesed jalutasid sealt mööda ja kahju oli, et keegi neid väga ei märganud. Nemad aga on sellega harjunud, nad on juba pikalt laulnud ja esinenud tänavatel, loodavad jõuda kaugele. Aga Horvaatia on suur ja lai ja konkurents tihe, tuleb end nähtavaks teha nii, kuis vähegi saab. Ma kutsusin nad Eestisse ka, et siis olge lainel, küll ma siis reklaami teen 😀
Seal nad kogusid raha selleks, et sõita Viini. Me toetasime nende reisi samuti.
Sel õhtul me ei söönud, kõht oli muusikat (ja mis seal salata, pisut jooki ka) täis.
Järgmisel hommikul saime imekombel päris vara üles, check-out oli ka selles korteris kell 10, see pidi Horvaatias tavaline olema. Meie harjusime sellega kiiresti.
Järgmine ja ühtlasi ka selle reisi viimane peatuspaik oli taas Dubrovnik. Nagu ikka, tegime mitu peatust enne, sõitsime kord üles mäkke ja sattusime maha jäetud külla. Arvasime algul, et on maha jäetud, tühjad ja pooleldi lagunenud majad üksteise järel. Pisut eemal aga oli täitsa korralik elumaja, suisa villa, ütleks. Mõnisada meeter eemal ka teine, kostusid laste kilked basseini ääres. Imestasime veel, et kuidas mägedes küll niipalju vett on, et isegi bassu jaoks jagub.
Õhtul kell viis jõudsime Dubrovnikusse. Oli reede õhtu, rahvast palju, liiklus tihe ja loomulikult polnud parkimiskohta võimalik leida. Taas oli korteri omanikuks lahke ja sõbralik mees, kes sõitis meie autos kaasa ja näitas, kuhu võiks proovida. Olime juba minemas tasulisse parklasse, kuid kui selgus, et seal maksab 1 päev 70€, proovisime uuesti leida tasuta koht. Õnneks ei läinud kaua, kui T selle leidis. Pererahvas rääkis, kuidas nad on isegi hädas, iga päev käib tihe võitlus kohtade pärast. Rahvast on suvel nagu murdu. Kui muidu elab linnas 45 000 elaniku ringis, siis suvel on linnas rahvast 10 korda rohkem, liialdamata. Suured kruiisilaevad toovad massiliselt inimesi juurde. Linn oli juba mingil ajal võtnud vastu otsuse piirata turistide massilist sissesõitu ja kruiiside arvu vähendanud.
Õhtu veetsime taas vanalinnas jalutades.
Järgmisel päeval juba oligi meie viimane päev Horvaatias. Õnneks oli lennuni mitu tundi aega, saime rahulikult veel ringi vaadata. Käisime ühes ilusas suures kindluses (üle 25 m kõrge) Dunave ligidal, Sokol Grad, mis on pärit 1300ndatest aastatest, vahepeal hävinud, kuid uuesti korda tehtud vabatahtlike poolt eelmisel sajandil. Soovitan sinna minna koos lastega. Rohkem saab lugeda siit
Mulle meeldisid eriti vaated, eriti mägedele. Võimas!
Teel lennujaama tuli isegi väike kurbus peale, kahju oli ära minna sest mingi imelik südamelähedus oli tekkinud selle kohaga. Seega – tuleb tagasi minna. Ja järgmisel korral kindlasti lapsed ka kaasa.
Kokkuvõttes – Horvaatia on kaunis Aadria mererannikuga maa, imeliste külakeste, linnade ja inimestega. Enamasti oldi sõbralikud ja vastutulelikud, lahked ja jutukad.
Mida tasuks teada ja millega arvestada, on see, et paljudes söögikohtades (meie reisil isegi ühes majutuskohas) saab maksta vaid sularahas. Ja seda tasuks siis kaasa vahetada Eestis, arvatavasti on siin kurss ikkagi parem, kui kohalikus vahetuspunktis või automaadist raha välja võttes. Võin tuua näite, et 1000 Kunat (135 €) välja võttes tuli maksta teenustasu üle 4€.
Nüüd aga – zbogom!
Tulime koju lõunat sööma. Plaanisime peale seda minna jalutama, aga lapsed ei tahtnud sellest kuuldagi, sest hoovis oli bassein ja nii me siis suplesime selles omajagu.
Hiljem, kui olime nad pika pinnimise peale basseinist välja saanud, külastasime Pollenca keskust. Jalutasime mööda kitsaid tänavaid ja ronisime kõrgele mäe otsa mööda treppi, millel on 365 astet, El Calvario, kus iga aste tähistab üht päeva aastas. See oli laste lemmik atraktsioon. Kartsin, et olen ise võhmal pärast, aga alahindasin end. Üles kõndimine oli vaeva väärt, ülevalt oli vaade lihtsalt imeline kogu linnale ja ümbruskonnale.
Õhtust sõime siin enda juures. Täna oli hommikust õhtuni vihmane ilm, sooja oli 20 kraadi, õhtul suisa 15. Siiski oli mõnus õhk, peale vihma lõhnas loodus eriti värskelt.
Maa. Elu. Stiil. 