Aknast paistab kevad ja minus on tärganud taas igakevadine koristustuhin. Seekord aga võtsin appi raamatu, mille nimeks “Jaapani korrastuskunst”. Raamatu autor Marie Kondo lubab, et kui see raamat on läbi loetud ja tema skeemi järgi kodu koristad, siis ei lähe see enam kunagi sassi. See tundub ulme, sest ilmselgelt ei ela ma siin majas üksi ja mul ei ole praegu õrna aimugi, kuidas ülejäänud pere minu vaimustusest korras tubadest nakatada.
Siiski, tegin algust ja alustan ainult enda asjadest.
Esimene kategooria – riided – läks üllatavalt kergelt ja kiirelt. Ilmselt seetõttu, et mul ei ole üldse palju riideid. Ma olen nimelt juba mõnda aega, enne selle raamatu lugemist, tegelenud asjadest loobumisega, riided tunduvad see kõige kergem kategooria minu jaoks. Alles jäid ainult need, mis mind tõepoolest iseloomustavad ja mida kandes ma tunnen end hästi. Paljud emotsiooni ajendil ostetud hilbud on rännanud taaskasutuspoodi.
Eile siis, kui alustasin raamatu järgi korrastamist, läks riietest veel viis eset minema. Noh, tegelikult ootavad need veel äraviimist, kotid on valmis sõitma kas Sõbralt Sõbrale poodi või siis HM kastidesse, kust need loodetavasti ümbertöötlemisele viiakse.
Õnneks oli mul juba mõni kuu tagasi oidu tühjendada ka viis suurt kastitäit “kangaid”, et neist “midagi” kunagi õmmelda. Kui ma olin aga avastanud, et minus ei ole üldse mingit õmbleja geeni ja see õmblemismasin, mille lasin endale sünnipäevaks kinkida, kogus ainult tolmu, viisin masina emale ja “kangad” rändasid sinna, kus nendest ehk rohkem kasu on.
Nii, et alateadlikult olen kodust asjade äraviimisega tegelenud juba pikalt, kuid tunnet, et nüüd on õhk puhas, pole veel siiani tulnud. Ainult see hetk, kui nende täistopitud riidekottidega autosse lähen, on õnnis. Aga tagasi koju tulles ja segamini elamist nähes tõmbub selg jälle kössi ja jube väsimus tuleb peale, ei ole mingit tunnet, et jõuaks selle kõigega võidelda.
See Jaapani korrastusraamat aga muutis seda tunnet, ausalt. Ma pole ammu enam niipalju märkmeid teinud raamatut lugedes ja ma tõesti kibelesin juba seda lõpuni lugema, et saaks koristamisega, eelkõige just äraviskamisega algust teha!
Teine päev – raamatud
Täna on teine päev ja võtsin ette raamatud. kuhjasin kõik raamatud (v.a lasteraamatud, see on mul eraldi kategoorias) elutoa põrandale hunnikusse, sorteerisin alamkategooriatesse ja edasi siis tuli teha otsused, mis läheb, mis jääb. Siinkohal on ilmselt paslik öelda, et leidsin kaks raamatut, mis ei kuulu mulle, seega need tagastaks hea meelega omanikule, ja siis üks riiulitäis mulle hoiule antud raamatuid, neid ma muidugi kuhugi ära ei vii.
Raamatute sorteerimine oli palju keerulisem, kui riiete, peab tunnistama. Eriti selliste, mida olin mitu korda lugenud, ega suutnud otsustada, kas ma peaks nad siis seepärast jätma või mitte. Lõpuks kasutasin siiski Kondo raamatus soovitatud võtet, kus tuleb igat raamatut eraldi puudutada ja tunnetada, kas tunned naudingut. Ja endale ette kujutada, mis tunne on omada raamaturiiulit, kus on ainult need raamatud, mida armastan. Mulle tundub, et ma sain sellega hakkama. Ja lausa piinlik on nüüd tagantjärele vaadata, millist jama ma olen kokku ostnud, lihtsalt sellepärast, et oli kas allahinnatud, polnud puhkusel olles midagi lugeda või lihtsalt oli raske raamatupoest väljuda midagi ostmata. Samal ajal on need raamatud seisnud puutumatuna kuni tänaseni, mis tähendab, et nad jääksidki sama targalt edasi riiulisse. Tänasest on need aga kastis, mis ootab oma edasist saatust. Seal on näiteks hunnik kokaraamatuid, mida ma küll olen kasutanud, aga mitte piisavalt tihti ega erilise entusiasmiga, seega nende aeg on meie kodus nüüd möödas. Samuti mõned eneseabiraamatud või muud käsiraamatud. Aga jama on selles, et ma ei tea, mis nendega nüüd teha. Osad on täiesti uued, lugemata. Olen mõned küll lisanud Raamatuvahetuse lehele, kus olen ära saatnud juba viis raamatut. Vastu pole veel midagi küsinud, sest nagu näha, on mul tegemist nendegi lugemisega, mis alles jäävad. Mõtlesin teha iselaadi raamatumüügi, proovida siin blogis nt, aga tea, kas oleks üldse huvilisi, kas tasuks üldse vaeva hakata neid raamatuid ükshaaval üles laduma? Kui kellelgi on mõtteid, olen avatud 🙂
Minu tänane koristuspäev nägi pildis välja selline:
Need jätan alles. Kuigi veidi aja pärast rändasid veel paar raamatut sellest hunnikust kasti 
Ootavad oma edasist saatust 
Üks raamaturiiul, millega nüüd peaksin rahul olema 
Ainult, et see raamaturiiul pole päris riiul, vaid üks vana kapp, milles on veel oi-kui-palju sodi, mis ongi mu järgmine kategooria. Siia peaks veel riiuleid vahele ehitama. 
Selline käputäis kokaraamatuid, mis esialgu tekitasid tunde, et need võiks jääda. Elame näeme, kauaks. Juurde ei plaani niipea midagi osta.
Selline koristusteemaline raamatututvustus sai seekord.
Homme võtan ette kõik paberid – igasugused konspektid ja loengute materjalid, mida ma ilmselgelt enam kunagi ei loe ega kasuta. Juba ootan homset!
Igatahes seda korrastuskunsti raamatut ma niipea ära ei plaani viia, ilmselt saan seda veel jagada oma pereliikmetega ja pärandada oma lastele 😀
Maa. Elu. Stiil. 