Eile õhtul magama minnes tundsin, et lisaks sokkidele ja pidžaamale on veel üht tekki peale vaja. Nii külm oli! Olin muidugi ükspäev radika ise maha keeranud, noh, et jahedas tuleb parem uni. Aga eile puhus tuul täpselt sealt, kus meie toa aken ja sellega seoses tuligi meelde, et meil tuleks ükskord see vana aken välja vahetada.
Tormiliselt on möödunud ka jaanuar. Kolm sünnipäeva meie peres, lisaks Põnni kooli minek ja Piiga lasteaed, ja nüüd siis ka eelkool. Sellise tempoga pole ma harjunud. Neli kuud haigla ja kodu vahet tekitas rutiini, mille lõppu ma juba nii pingsalt ootasin. Et saaks koju, et saaks Põnn terveks ja saaks kõik jälle korda.
Nüüd siis harjume selle tempokama eluga. Kool käib täies hoos, Põnn naudib igat päeva, loeb mulle koolist tulles vene keeles numbreid ja inglise keeles loomi, laulab armsaid laulukesi koos harjutustega sinna juurde….eile käisin nende klassiga koos matkal. Mina arvasin, et kui öeldi, et läheme Taevaskotta, tähendab see seda, et mingi buss viib ja toob ja seal nad natuke kõnnivad. Tegelikult läks aga nii, et me matkasime kõik koos (9 last ja 5 täiskasvanut) kooli juurest Taevaskotta ja tagasi ja see võttis aega 3,5 tundi! Hästi, hästi lahe oli! Mina muudkui pildistasin ja tabasin neid õnnelikke nägudega lapsi, kes isegi tagasiteel olid nii vaprad, korjasid metsast igasugust vajaminevat kraami ja peatusid mahakukkunud puude juures, et nende vanust teada saada. Õpetajal oli kaasa 1,5 aastane koer, kes lapsi kõndima ergutas, end vahepeal metsa ära peitis ja siis jälle ei tea kust välja ilmus, ujumas käis ja kõiki muudkui limpsimas käis. Energiapomm.
Täna on täitsa hea olla, arvestades seda, kuidas ma tundsin end eelmisel nädalal, kui olin nendega teinud kaasa liikumistunni. Järgmisel päeval ma igatahes voodist väga tõusta ei tahtnud. Lisaks sellistele matkadele on nad iga vahetund õues. Ja peale kooli veel ka pikapäeva rühmas. Algul me arvasime, et Põnn võiks võtta rahulikumalt, et esialgu ehk üks vaba päev nädalas ja peale tundide lõppu kohe koju. Tema aga nõudis kohe esimesel nädalal iga päev kooli, ei tahtnud kuuldagi sellest, et teeks puhkepäeva ja ka pikapäevarühma tahab ta jääda. Ja tundub, et ta tõesti jaksab. Tema elurõõm on nii tohutu suur, et see annabki talle kõik vajaliku, uue jõu ja kiirema taastumise. Eks ma muidugi olen turvalises kauguses ja hoian ikka silma peal, aga süda aimab, et ta tunneb end ise pareimini, kui keegi teine.
Eile aga otsustas, et nüüd on ta juba nii suur küll, et tahab ise bussiga koju tulla. Kui ma ei oleks eile lõunal just ühe väga kogenud õpetaja ja antroposoofilise pedagoogi loengul käinud, kus tuli juttu just sellest, kui kasulik on lapsele see, et ta ise läheb ühest punktist teise, ei oleks ma ehk nii julgelt nõusse jäänud. Piiga pistis kõrval kisama, et tema tahab ka! Põnn ütles, et ta tahaks küll päris üksi käima hakata, aga esimesel korral võib siis õde ka tulla. Nii me siis vaatasime neid bussiaegu ja selgus, et just nimelt üks selline buss sõidabki Himmastest meie kodu ligidale peatusesse, küll paraja venimise ja tiiruga, kokku kestab see sõit 40 minutiti, aga hea on see, et ei pea ümber istuma, see oleks esialgu vast pisut keeruline.
Nii, et täna siis jalutan ma kooli juurest nendega koos bussipeatusesse, kuhu on 1 km kõndimist. Sealt siis sõidab buss esielgu Põlvasse ja siis edasi meie poole. Mina sõidan autoga koju ja jään ootama. Telefoni panen ka kaasa. Üritan seda hästi rahulikult võtta, saan aru, et lapsi peab usaldama, ainult nii saavad nad kasvada enesekindlaks ja julgeks. Eks näis, kuidas neile see esimene bussisõit meeldib ja kas ka edaspidi tahetakse tulla. Kevadepoole ilmselt kutsub kooli juures voolav oja ja seal sildade ehitus ja okstest paatide valmistamine rohkem, kui bussisõit. Aga eks me näe.
Piiga käib ka nö koolis. Kunagi varem pole meie Waldorfkooli juures eelkooli olnud, sel aastal aga arvati seda vaja olevat. Ühest küljest saavad siis Waldorf pedagoogikast aimu need lapsed, kes tulevad väljastpoolt, teisest küljest saavad nad kõik ka aimu, kuidas see kool siis välja näeb ja mida oodata. Piiga on igatahes nii valmis, kui valmis. Selles veendusin ka enne mainitud loengus, “Kooliküpsus”, kui kuulasin neid tunnuseid, mis täpselt Piigaga kokku sobisid. See nii äkki nö suureks saamine 6-aastaselt on nii imeline aeg, nad on nagu kuningad, aitavad endast väiksemaid, tahavad kodus teha päris asju. Alles eile teatas Piiga mulle pisarsilmi, et ta polegi saanud kodus kooki teha sellest ajast saadik, kui me linnast tagasi kolisime. Nad on meie õpetajad, need väikesed inimesed. Õpetavad seda, et on vaja aeg maha võtta, ei ole vaja kuhugi tormata, las need toad olla segamini, kui laps tahab sinuga koos midagi lahedat teha. Ja ühe koogi küpsetamine just seda ju ongi. Seda enam, et ema on abiks vaid asjade üles otsimisel sahtlis, tema ise mõtleb retsepti ja paneb kõik kokku ja ahju. Seda PEAB laskma tihedamini teha.
Mul on nii kahju, et ma ei osanud varem nii teadlikku valikut teha, kui mu suurem poiss oli väike. Tema on käinud suure linna suures koolis, kuhu ta tegelikult üldse ei sobinud. Hästi paljudel põhjustel, mida ma ei jõua siin praegu lahata. Ei vedanud õpetajatega ka, ma pean silmas neid kõige tähtsamaid, klassijuhatajaid, kes peaks olema koolis väga tähtis usaldusisik. Sealt sai ta ainult teadmise, et poisid on halvad ja potensiaalsed koolitulistajad, kui nad müravad (konkreetselt ühe klassijuhataja sõnad mulle). Nüüd on ta seisus, kus ta ei tea, mida ta teha tahab, kes ta on, kuhu kuulub, kelleks saab. Ma tean, paljud ju ei tea, mina ka ei tea, aga ma olen ka seal kastis elanud ja õppinud ja elu jäi õppimata. Kuidas elada nii, et sa oled endaga rahul, õnnelik, et sinus säiliks huvi ja uudishimu kõige uue vastu, et su silmad löövad sädemeid, kui sa midagi teed või õpid, et sus on lapsemeelsust, et sa oskad laiselda ilma süümekateta, et sa oskad öelda elule JAH. Siin ma olen, 40-aastasena otsin, olen teel kuhugi…ja olen ju ka eeskujuks oma lastele. See mõte ajendabki rohkem tegelema enda teadlikkusega, tänulikkusega, loen raaatuid, võtan kursuseid, lävin sarnaselt mõtlevate inimestega, see annab palju juurde.
Ma väga loodan, et see käesolev Roti aasta toob meie ellu positiivset muutust, väiksemad on juba sellega algust teinud ja mul on nende üle siiralt hea meel!
Näed nüüd, milline pihtimine seekord välja tuli. Pidin ju kirjutama mis me teinud oleme ja mitu lumikellukest meil juba õitseb…aga las see jääb siis järgmiseks korraks, ju oli seekord niimoodi vaja. Olla avali teie ees 🙂
Olge hoitud ja terved!
Maa. Elu. Stiil. 