Juubel

Tähtis päev

Esimene ümmargune juubel Kaldemäe talus

Ma ei teagi, kas kümme aastat ühes majas elada on palju või vähe? Tegelikult elanud oleme siin siiski 9 aastat, kuid täna, kümme aastat tagasi sõlmisime lepingu ja meist said maja omanikud, kui mitte öelda talu omanikud. Talu, kui selline on küll enamuse mõistes see koht, kus peetakse kariloomi ja kasvatatakse toitu. Noh, meil on siis mikrotalu, sest kaks koera ja kass ja kaks eelteismelist annab ühe korraliku karja välja küll.

Blogi siin on jäänud unarusse, aga kalendrisse jäetud märge, et täna on põhjust tähistada, pani nostalgitsema ja vanu postitusi üle lugema. Olid ajad! Hoopis teistsugused. Ja mõnes mõttes ka sarnased, sest osad mured, mis alguses olid, on justkui ringiga tagasi tulnud. Aga rõõmud on ikka samad ja neid me hoiame ikka kenasti jõus.

Hetkel on kõige kriitilisem lugu meil kaevuga. Siia tulles hakkasime kohe vana salvkaevuga tegelema, veeti torud majja ja sügav kaev andis lootust, et veehätta me ei jää. Ega olegi palju neid päevi olnud, kus oleme veeta, kuid viimasel ajal siiski rohkem ja viimane kaevu puhastus (kokku on neid olnud kaks 10 a jooksul) kinnitas kahtlusi, et asjad ongi kehvasti. Kaevu kõige alumine rake on puruks ja sealt pääseb savi torudesse ja ummistab ära nii, et vesi ei pääsenud vahepeal üldse läbigi, või kui, siis tuli kraanist pruuni vett. Puhastusest oli nüüd praegu niipalju kasu, et parandati natuke killustikuga olukorda ja õnneks sai vesi taas liikuma. Küll aga võtsime vastu otsuse teha puurkaev. Ilmselt jätame vana kaevu ka alles, ei ole ju mõtet seda kinni ajada, sest ruumi meil hoovis on. Kaevu puhastamine nägi selline välja: (seal kile peal on savi, mida kaevust välja võeti)

Muidugi on ka pisiasju, mis vajaks edasi tegemist, nagu näiteks teine korrus. Või mõned vanad aknad, mis veel vahetamata. Samuti on hakanud rivist välja minema mõned kodumasinad, aga ega me nii kergelt alla ei anna ja katsume neid ikkagi veel remontida, kuni saab. Muidugi on juba palju ägedamaid ja nutikamaid ja moodsamaid masinad vahepeal leiutatud, 10 aastat selles valdkonnas on ulme pikk aeg. Meil on veidi teised prioriteedid, põhimõtted ka, et tahaks ikkagi vähem tarbida ja kui asi töötab, siis pole ka põhjust uut ostma tormata.

Ka köök on meil mõne mõistes vist moest läinud, liiga igav, valge, klassikaline. Samas on hea, et pole moevooludega kaasa läinud ja seda roheliseks või siniseks võõpama hakanud. Sest valge ongi klassikaline ja elab ka kõik moevoolud üle.

Eks mu peres peavad siin teised vahel mu mõttesähvatusi (ja mis seal salata, Pinteresti mõjutusi) välja kannatama, et mida võiks kuskohast üle värvida. Aga tegudeni pole ma veel jõudnud, sest mõistus saab võitu ja tahaks lihtsalt pigem värskendada sama tooniga. Valged seinad ja lagi köögis on paratamatult vatti saanud, sest eks köögis käibki peamine elu, meie peres vähemalt. Siin tehakse nii palju süüa, et vahel on tunne, nagu oleks tegemist restoraniga, mitte kodu köögiga. Sest süüa meeldib teha siin peres kõigile. Väiksemad on vahepeal ka niipalju kasvanud, et nende katsetustest on saanud ikka päris maiuspalad ja vahel ongi juhtunud, et meie süüa tegema ei pea, vaid meile tehakse 🙂

Plaanisin veel üles lugeda, mida kõike on vaja teha, aga ma parem ei hakka. Teeme jõudumööda ja ehk saab siis uue ringi peale ja jälle põhjust erinevatest projektidest kirjutada. Seni aga naudin ikka seda maaelu edasi, enamasti enne päevaseid toimetusi istun oma lemmik kohas, verandal, kirjutan ja loen ja naudin oma hommikukohvi 🙂 Mööbel on siin igaüks ise ooperist, aga mulle nii meeldibki, hubane ja valgust palju. Hea on jälgida ka õues toimuvat, kuidas nt hallrästa parv maandub me kõige kõrgema õunapuu otsa ja hakkab õuntega maiustama. Meil kahju pole, sest õunu on sel aastal rohkem, kui küll. Ma võtan ikka hoogu, et vähemalt Sügisjoonikud ära korjata. Need on hetkel me lemmikud, mis parimad kohe söömiseks. Ülejäänust vist teen moosi.

Ja nii me siin elame, 10 aastat hiljem. Toimetusi ja tegemisi jagub kõigile, nii linnas kui kodus, aga sellest ma täna ei kirjuta, läheb ehk liiga pikaks.

Tore on olla tagasi! 🙂

Kaitstud: Advendiaja kodukontserdid Kaldemäel ja muud jõuluhõngulist

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Väikesed patrioodid

Mis te arvate, mitu korda ma olen tänast postitust alustanud, kirjutanud ja jälle ära kustutanud? Isegi ei tea enam…

Pea on mõtteid justkui koguaeg täis, vahel tulevad kohe eriti head, aga siis pole aega üles kirjutada. Ja nii on need varsti kadunud. Alles jäänutest saab lõpuks paras puder, kui ma lõpuks jõuangi arvutitaha ja kirjutama saan.

Olen selles mõttes veel selline vanakool, et kõige meelsamini kirjutan oma mõtteid paberile, mul on hetkel kasutuses umbes neli erinevat märkmikku. Ja no blogi kirjutan vaid läpakas, mitte telefonis. Nii on siis ka nende märkmete tegemisega.

Ja no kui ma siis jõuangi arvutisse kirjutama, tõmban nagu magnetiga külge igasuguseid segajaid. Eriti praegu, kui ma olen haigete lastega kodune. Päeval püüan telefonist ja arvutist eemale hoida, anda eeskuju pigem raamatute lugemisega ja lihtsalt lastega koos olemisega. Muidugi, vahel on vaja ja siis teengi ja ütlengi, et on vaja. Õhtuks on juhe koos, täna üritan siis Piiga jõululaulu taustal kirjutada (taustal: “jõuluvana tule juba, puud ju magavad, tule juba, tule, tule, tule juba. Talv on ju käes, lumi on ju maas, tule jõuluvana” Vahepeal lisab omaloodud laulule omaloodud klaverimuusikat)

Püüan siis nüüd võtta kokku viimase aja sündmused.

Kui sõber läheb ära

Sündmus number üks on see, et üks armas inimene läheb oma perega Eestist ära ja ma ei tea, millal ma teda jälle näen. Ja see teeb kurvaks. Muidugi on mul hea meel, et nad saavad oma unistuse täide viia. Aga ikkagi on kurb.

Eestist ära kolimise teemal oleme isegi lastega vahel fantaseerinud. T on neile rääkinud oma välismaal elamise ajast ja lastel on seda kuidagi nii raske uskuda. Eks nende jaoks on üldse kummaline kuulda, et meil oli elu enne neid 😀

Kui siis küsisin Piiga käest, mida tema arvaks, kas tahaks ka soojale maale elama minna, oleks koguaeg soe, ei peaks talveriideid selga toppima jne, vaatas ta unistavalt aknast välja ja ütles, et ei, tema ei taha Eestist ära minna, Eesti olevat talle nii armas! Küsisin, et miks siis on armas, mis selle eriti armsaks teeb? Ta vastas, et ta elab Eestis. Sellepärast ongi armas. Lihtne 🙂 Põnnil sama jutt, tema tahab talve ja kelgutada ja siin on ju sõbrad ja meie kodu.

Kuigi, kui Küprosel olime, oli Põnn valmis küll sinna elama jääma, et hakata banaane kasvatama ja siis sellega meile kõigile elatist teenima.

Lapsed on ses mõttes nii ehedad, et kui meie, täiskasvanud tunneme tihti, et parem on seal, kus meid pole, siis nemad mõtlevad hoopis olevikule, et siin, kus me oleme, ongi hea.

Aga nagu ma ütlesin, meie jaoks oli see pelgalt fantaseerimine, kui plaan oleks kindel, küll siis lapsedki ära räägiks. Ja lähedased, kes võiks siis ju ka juba meiega koos sinna elama tulla 🙂

Selliseid mõtteid ma mõlgutan sama ajal, kui meie sõbrad vuravad aina kaugemale ja kaugemale. Oleme mõtetes nendega ja soovime neile tuult tiibadesse! Ja nüüd me siis teame, kuhu ise järgmine kord reisile läheme 😉

Talve tulek

Nagu sellest kurbusest veel vähe oleks, tuli lumi maha. Nüüd ma alles saan sellise jutu eest, aga ausõna, ma ei leidnud selles mitte midagi toredat sel aastal. Ma polnud üldse valmis. Mitte sellepärast, et kõik lehed olid alles riisumata (me päriselt plaanisime veel muru niita, et siis niimoodi lehti purustada) või mõned muud aiatööd tegemata. Ma lihtsalt ei olnud valmis.

Seda ei saa muidugi laste kohta öelda. Nagu igal aastal, tormasid nad esimest lund nähes aknale ja jäid sinna veel pikaks, kuni lõpuks taipasid, et võiks ju hoopis õue minna. Enne olid nad valmis kirjutanud kirjad jõuluvanale, vähe puudus, et piparkoogitainast ei palutud tegema hakata.

Lõpuks jõudis siis mulle ka kohale, et nüüd võib õhemad joped päriselt kappi ära panna. Ja muidugi avastasin alles nüüd, et lapsed on oma talveriietest välja kasvanud, just kombekatest, mis on lasteaias ja koduski õues mu meelest parimad asjandused üldse. Ja no saapad, need on kõik paar numbrit väiksemad. Tuleb küll rongaema tunne peale…muudkui uneleb oma värvilises sügisuimas, samal ajal kui akna taga on maa puha valge ja teed lobjakat täis (kas te teate sellist sõna – lobjakas? Mu teismeline väidab, et see on mu enda väljamõeldud sõna, sest keegi ei kasuta sellist väljendit ju…:D )

See meie põhimaantee oli laupäeval nii hullu lörtsi täis, et mees oleks peaaegu avarii teinud, lihtsalt vedas, et keegi vastu ei tulnud samal ajal, kui tema autoga risti tee peal oli. Veidi hiljem oli keegi meie ligidal kraavi sõitnud. Õnneks vist keegi viga ei saanud. Aga endal kadus küll tahtmine sellise ilmaga kuhugi sõita, olgugi, et olid talverehvid juba all.

Remont

Ma tegelikult olen nüüd sellest suuremast talve tuleku šokist üle saanud ja avastanud, et tegelikult algab ju nüüd see aeg, kus jääb aega rohkem tubasteks tegevusteks. Nüüd me lõpuks saame alustada ja jätkata nende töödega, mis siiani on seda õiget aega oodanud.

Hetkel on käsil suure poisi toa lõpetamine ülemisel korrusel. Nädalavahetusel kõik kolm poissi pahteldasid ja lihvisid seinu. Meie Piigaga ei tahtnud kehvemad olla ja saime värvitud ühe riiuli, mille noorsand oma toast välja viskas, teatades, et on sellest nüüd tüdinenud ja tehke teie sellega, mida tahate. Me siis tegimegi ja nüüd on see lastetoas, kus pole mu meelest kunagi liiga palju riiuleid, kuhu asju panna. Lapsed olid uue mööblitüki üle õnnelikud ja kohe kaunistati ka riiul tulekestega, et ikka hubasem oleks. Täitsa minusse ikka 😀 A ja verandal värvisin aknalauad valgeks, need olid juba ammu mu to-do listis olnud.

Enne ja pärast

Veel jõudsime võtta maha ka elutoa tapeeti, veidi on veel jäänud, seal on vaja siis ka pahteldada, lihvida ja teipida enne, kui uus tapeet seina saab. Põhjus, miks me juba tapeeti vahetame, on kõige rohkem selles, et eelmine kord sai põhi kehvasti tehtud, plaatide vahed on tapeedil välja tulnud ja tapeet kohati praguliseks muutunud, see lihtsalt hakkas liiga palju häirima. Nüüd valisime teist tooni tapeedi, aga ei midagi äkilist, ikka pigem pastelne. Selline….meielik 😀

Pühapäeva õhtuks tegime esimest korda siis ka ahjupraadi, ikka kapsa ja verivorstiga. Jõulutunnet päris ei tulnud, aga seest tegi olemise soojemaks küll. Nüüd juba pean peenikest plaani katsetada jälle leivaküpsetamisega, see on mul juba pikemat aega soiku jäänud, juuretis ammu manalateele läinud, eks siis tuleb uus hakkama panna.

Ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga eelmisel sügisel käisin tatraleiva küpsetamise kursusel ja peab ütlema, et see mul kodus välja ei tulnud ja sinnapaika ma ta jätsingi. Õnneks on palju teisi häid asju, mida tatrajahust teha saab, näiteks on plaanis ära proovida sellest ise pastat teha. Vaatame siis, mis välja tuleb.

Küünlad põlevad, ahjus praksub tuli, suvel korjatud taimed on juba teekannus tõmbamas. Villased sokid jalga ja raamat kätte, verandale diivanile kerra ja elu on siis ju täitsa elamist väärt. Vaid magus sidrunipuu õite lõhn viib vahepeal mõtted vägisi Lõunamaale. Siis tuleb loota, et unistamine annab ka sooja. Või kui ei, siis tuleb villane pleed peale tõmmata 🙂

Raamatusoovitus

Vaikus müraajastul. Erling Kagge

Hästi kirjutatud, huvitava rännumehe filosoofiline mõtisklus vaikuse teemal. Autor õpetab vaikust leidma ka suurtes kärarikastes linnades, nagu võib seda tunda looduses, kus on see ju palju lihtsam. Vaikust aga kogeda siis, kui nt lapsed taustal kraaklevad või täiest kõrist lauavad, oleks vahel päris mõnus oskus 🙂 Seda, ma usun, see raamat õpetabki.

.

Mis on head halvas ilmas?

Ma üritan olla ja jääda ülipositiivseks praegu ja mõelda välja need asjad, mis on positiivset selles, et esimesel juulil on sooja täpselt 10 kraadi (võib-olla nüüd õhtul hiljem isegi vähem, ei julge enam vaadata)

Ma siis proovin.

Esiteks tegime ahju tule, mis on ju mõnus. Muidu ju ei tee suvel eriti. Või noh, kui siis eelmisel suvel mõnekümnel korral või nii. Aga sel suvel pole veel teinud, ahaa! Mis siis, et suvi alles algas..Aga oleme ikkagi positiivsed.

Koerad tahavad külma käest tuppa. Selles osas ma ei tea, kas see on positiivne…kui nad oma sopaste käppadega tuppa trügivad.

Samas, tuppa tahavad nad ka kuuma palavuse eest, seega see punkt on selline neutraalne. Aga vajas mainimist. Siinkohal ma imestan, miks me neile kuudi ostsime, kui kumbki neist selles ei maga. Mnjah.

Kolmandaks, sain koristatud lõpuks ühe kolaruumi. Mitu-mitu kotitäit kraami sõidab kas uuskasutuskeskusesse või prügimäele, ruumi sai kõvasti rohkem juurde. Uue kola jaoks? Ma loodan, et mitte. Pole enam ammu midagi juurde ostnud, ei lastele, ei kodu jaoks, ega ka endale. Ja nii hea kerge on olla. Ning asju on ikka veel liiga palju.

Neljandaks tuletab ninna tungiv Osmo õlivaha lõhn meelde, et veranda põrand sai teise kihi, lisaks tegi T ilusaks ka akende vahed, need talad, mis mind algul hullult häirisid, et miks ikka sellised jäeti. Nüüd aga olen harjunud ja kui nad on ka üle lihvitud ja heledamaks peitsitud, nii, et puidumuster õrnalt läbi kumab, on ikka täitsa tip top.

ka liistud verandale on ostetud, parajaks saetud ja üle õlitatud sama Osmo vahaga. Mina algul arvasin, et värviks valgeks, nagu seinad ja lagi. T aga jäi enda juurde kindlaks ja rääkis mulle need ikkagi naturaalseks 🙂 Eks vaatame, valgeks saab alati hiljem teha, kui vaja.

 

Veranda saab siis olema ainus ruum hetkeseisuga meil majas, kus on liistud ka pandud. Siis jääb veel laelamp ja mööbel ja ongi valmis. Huvitav, mis värk alati nende liistude ja lampidega on, et need jäävad viimaseks? On muidugi perfektsioniste, kes enne ei koli majja sissegi, kui viimne liist paigas. Me oleme siin juba neli aastat suutnud nii ära elada ja polegi kõige hullem vist, või mis.

Kas ma suudan viienda asja ka leida, mis on head selles, et väljas on varasügisene ilm? Aiasaaduste poolest võiks juba isegi nii mõelda, sest maasikaid saame juba kausitäie, mitte enam peotäie kaupa. Eelmisel aastal samal ajal saime alles esimesed. Isu hakkab vaikselt juba täis saama.

Lapsed on õnneks minusse, et pugivad ikka hoolega neid vitamiinipomme, et talvel tervemad püsida. Me oleme seda masti, kes pudelist vitamiine endale sisse ei söö. Seega võimalikult palju värsket kraami nii palju, kui mahub. Ja igaks juhuks muidugi kuivatatult ka. Ja sügavkülma. Kui ainult jõuaks õigel ajal jaole ja osta veel enne, kui päris otsa saavad. Maasikad siis. Endal veel niipalju taimi pole, kuigi plaanis on suurendada istandust, et ei peaks poest maasikaid üldse ostma.

Kurke oleme ka kasvuhoonest saanud, umbes kümme. Täna tõin näiteks neli. Nii tore. Tomatitest ühel taimel on juba suured viljad küljes, hakkavad värvuma. Teised neli (mida me külvasime ise seemnetest ja hoole ning armastusega toas poputasime, peale öökülmasid kasvuhoonesse istutasime) õitsevad. Äkki enne talve annavad veel saakigi, eks näis..

R tuli eile Maltalt tagasi, seal oli iga päev 29-30 kraadi sooja, öösel 20 ringis…peale muljete jagamist küsis, kas me ei võiks kolida kuhugi soojemasse kohta? Mnjaa…mõttel on jumet, mõtlen täna. Aga hei, me muidugi ei lase end heidutada end mõnest külmemast ilmast, ega ju? Ikka positiivne tuleb olla.

No mis siis veel? Lapsed on saanud palju toas mängida, vahelduse mõttes ju hea seegi. Sealt segasumma kolaruumist leidsin mitu unustatud mänguasja, mis tegid kohe meele rõõmsaks ja mängu jätkus kauemaks. Piiga sai näiteks ühe valge lamba, mis muutus kohe tema lapseks ja sellele pandi pähe kroon ja peeti sünnipäeva, no nii suur sündmus.

Põnn leidis suure venna Lego City õpetuse, mille juppe muidugi ammu enam kõike alles pole, aga lõpuks valmis maja, millesarnast ei ole üheski õpetuses, vetsuga ja puha.

Muidugi meile kõigile siin meeldiks ikkagi valida, kas oled õues, naudid soojust ja tuled vahepeal tuppa end jahutama, mitte, et oledki tuppa vangistatud. Ja nii juba mitu päeva.

Samas (ikka positiivses noodis edasi, eks), toas ei saa ju kunagi miski olla liiga puhas, neid asju siin teha veel on, seega jätkame tubasel lainel. Küttepuid tuleks küll igaks juhuks juurde tellida.

Täna käisime ka pelleteid ostmas, et kütta sooja vett, kuna boiler on omadega vist õhtul. Poe ees, kui pelleti kotte autole tõstsime, vaatas üks vanem mees meid sellise pilguga, mis võis tähendada, et a) hullud olete, et keset suve katelt kütate, või b) ma tean, mida te tunnete, sellise külmaga pole ime. Või veel midagi muud.

Ahjaa, vee soojendamisega tuli meelde, et mõni päev tagasi saime hoopis maitsta seda elu, kui vett üldse majapidamises pole. Vähemalt mitte sellist, mida juua. Nimelt ütles süsteem üles. Ise me seda parandada ei mõistnud, seega tuli oodata, millal meie kandi ainsal selle ala spetsil oli mahti vaatama tulla. Kuna see juhtus jaanipäeval, olimegi siis veeta, tõime kanistritega joogiks vett külapealt, nõusid ja iseennast pesime aga tiigiveega. Hea, et meil seegi on. Ja no millest puudust tundsime, oli võimalus kaevust ämbriga vett võtta. Kuigi seda tihti vaja ei lähe, ei või kunagi teada, millal läheb ja siis oleks hea, kui saaks ikkagi vee kaevust kätte. Nii, et siis veel üks vaja-ära-teha-töö meie lõputus nimekirjas juures.

Oo, mul tuli veel üks asi meelde! Õues pole sääski! Huraa! 😀 Aga samas…kui ise ka õues olla ei saa….Ei, aga ikkagi. Saab akent lahti hoida, ka neid, kus pole võrku ees. Kuigi…kui õues on külm…Ah, ma annan alla ja lähen keedan nüüd suure kannutäie teed. Sest köha on. Juba mitmendat päeva. Suvel.

Siiski, suvi tuleb veel tagasi, seda me ju teame, lihtsalt sellised looduse vingerpussid panevad kohe sellest rääkima ja kirjutama. Muidu ju oligi liiga vaikne, või mis 🙂

Olge terved! Ja pange soojalt riidesse 😀

Kaldemäe rahvas

 

Läbimurre ehk veranda avamine

Täna, päev enne suurt Eesti sünnipäeva sai lõpuks tehtud see kauaoodatud veranda. Või noh, ei saa öelda, et päris valmis, aga auk on seinas ja enam ei pea minema õue kaudu, vatid seljas verandale, ette kujutama, et kuidas oleks seal istuda ja naudiskleda. Sest seda ma just praegu teen – naudisklen, küünalde säras ja norskav koer seljataga.

Vahepeal oli nii:

Kui täna siis otse toast esimest korda üle veranda läve astusin, sain kohe aru, et see saab olema see päris – päris hygge ruum. Ilmselt keegi teine peale minu (ja mõne mu lähedase) ei saanud päris hästi aru mu viimatisest psühhedeelsusele viitavast kirjatükist, kus ma tõstsin mõttes maja ümber. Aga kuna mu kodu on enamuse valgest ajast hämar ja vara läheb toas pimedaks, kohe nii, et ma pean panema lambid põlema, kuigi veel ei tahaks, ja ma armastan sealjuures loomulikku päevavalgust, siis ma leian, et see pisike, armas, üleni valge ja kolmest küljest akende-uksega tuba on selle maja parim osa üldse. Siiani ma pidasin parimaks osaks kööki, aga see veranda – no see on tubade kuninganna.

Selles ruumis on minu, kui algaja fotograafi unistus täitunud – ideaalne valgus portreede tegemieks 🙂

Veranda ise pole üldse suur – ruute vast kaks kord kolm? Aga. Parasjagu, et siia mahutada ühekorraga terve meie pere, pluss kaks koera (ja kass, kui ta tahab), ja me kõik saame siin mõnusalt aega viita. Täna juba me istusime siin ja lugesime raamatuid. Igaüks oma nurgas, ühes nurgas oli  korraga kaks 😀 Ehk, et pole olemas liiga väikest ruumi, vaid asi on kvaliteedis. Ja siin seda jagub.

Peab kahetsusega üles tunnistama, et me ise pole siin suurt midagi ära teinud. Meile kummalegi ikka ei ole kättmööda see loodimine ja saagimine ja täpsus iga lauajupi säädimisel. Selleks oli ikka võetud töömees. Aga nagu ikka, tuleb siis ka arvestada jälle möödarääkimistega ja pärast endale vastu otsaesist löömisega, et kuidas me ei tulnud sellepeale, et SEDA öelda, et toda mitte mitte nii teha jne. Aga minu meelest pole hullu küll midagi. Põrand on pisut külm…aga hei, milleks need vaibad siis leiutati? Või sussid? Või villased sokid? Me elame ikkagi Eestis ju 🙂

Pikemas seinas on 180 cm pikk radikas, mis annab sellisel -20 kraadisel ööl, nagu täna, ka piisavalt sooja. Hubasust lisavad küünlad ja vaibad, lilled, raamatud, mida ma lisaks tugitoolile, ühele kastile ja väikesele lauale juba jõudsin sisse kolida. Ma tean, et ma pean osa asju esmaspäeval uuesti välja kolima, sest tolmitamine pole veel lõppenud. Aga me saame vähemalt nautida siin nädalavahetust. Ja no kaugemas tulevikus näeme siin hoopis ühes tükis kolmes küljes olevat lesilat, mingit veranda stiilis diivanit või pinki või midagi. Kuigi mulle isegi meeldiks patjade kuhi põrandal ja sellega olekski aamen. Ilmselt aga see pole väga mugav meie vanema generatsiooni esindajatele, kellele me ka ikkagi mõtlema peame (ma siis mõtlen siinkohal meie vanemaid, mitte meid endid, olgu see selge) 🙂

Veel meeldib mulle see vaade – kolme eri külge. Lemmikuim on otse põldudele ja metsale, kust täna paistsid kätte metskitsed, keda näeb küll ka elutoa akendest pea iga päev, aga nüüd justkui paremini… 😀 Küljepealsed aknad on aga üks päikesetõusu ja teine päikeseloojangu poole. Juba me mõtleme, kui mõnus on siin nt hommikukohvi nautida. Ja kui veel suvi on…

Suve nautimiseks oleme võtnud uue plaani siin maja tagumises küljes, see läheb siis otse verandalt välja, terrassile, mida meil veel pole. Aga kuna maja tagumine osa on maapinnast palju kõrgemal, siis tundub mõistlik siia terrass teha, et saaks otse verandalt sellele astuda ja sealt edasi taha-aeda. Loodetavasti jõuame seda teha juba sel suvel.

Nii, et siis meie pere tähistab vabariigi sajandat sünnipäeva veranda avamisega 🙂 Tegelikult on meil ikka kavas ka traditsiooniline hommikune paraadi vaatamine, ilmselt läheme ka kuhugi loodusesse, peale mida küpsetame ahjupraadi ja kooki, et siis pärast seda end siin verandal külg-külje kõrval põrandal patjadele kerida ja pidulikku vastuvõttu vaadata. Vähemalt meil Piigaga on see plaan, ma ei tea, kas poisid ka sama meelt on… 😀

Mis meeleolud meil seoses Eesti sünnipäevaga on? Võiks öelda, et mida päev ligemale, seda ärevamaks need muutuvad. Võtame kasvõi tänase päeva, kus ma siis sünnipäeva eelsel päeval otsustasin mitte alla anda ja leida lipu hoidik koos vardaga. Ma nimelt tulin sellele ideele alles paar päeva tagasi, st kuigi me ei jõudnud soojal ajal paigaldada keset muruplatsi lipuvarrast, ei pea ju meie armas kodumaja jääma ilma liputa sel tähtsal päeval ja me võime ju panna selle lihtsalt maja külge. Mis siis, et ei ela linnas. Plaan tundus hea, asusin otsingutele. Kahjuks aga sain mitmes poes nii Tartus kui Põlvas eitava vastuse – tundus uskumatu, et tänapäeval, kus sa võid alati kõike saada, on selline kraam otsas. Nii hoidjad, kui vardad. Tuli välja, et ma polnud ainus, kes tuli mõttele lipp lehvima panna.

Ma siiski otsustasin veel oma õnne proovida ühes väiksemas Põlva ehituspoes, mille olemasolust ma siiani isegi midagi ei teadnud. Ja nii, kui ma uksest sisse astusin, pidin pkali kukkuma, neil oli letil suisa KAKS erineas värvitoonis lipuvarda hoidikut! Kuulnud minu imestust ja muret, olid müüjad ilmselgelt rahul enda valikuga. Küll aga ei olnud neil mulle pakkuda lipuvarrast. Kui poleks olnud seda läki-läki noormeest, oleks meie lipp vist praegu rippunud mingi suvalise toika otsas. Noormees teatas mulle aga suure naeratuse saatel, et kui pole, siis leiame! 😀 Nähes minu tõllarattasuuruseid silmi, kutsus ta naerdes mu….kardinapuude osakonda! Ja seal see oli, ideaalses mõõdus valget värvi, uhkete otstega kardinapuu! Kui ma poest selle kraamiga välja tulin ja auto poole läksin, võis mu preili, kes mind seal ootas, näha ennastunustavalt õnnelikku ema, kardinapuu ühes ja lipuvardahoidja teises käes, ma lausa hüppasin õnnest! 😀 Nüüd oli kõik olemas, et pidada maha üks korralik Eesti juubel. Sest lipu oli meile kinkinud armas tädi Vaike, kes omal ajal selle maja vallale kinki, vald aga kinkis talle omakorda selle sama lipu. Nüüd see siis ehib lõpuks meie maja. Nii uhke tunne on. 🙂 Lastel muidugi eriti, sest nemad on algusest peale kaasa elanud sellele lipuhoidja saagale.

Meie tänane jalutusskäik nii armsaks saanud Põlvas, jätsime auto keset linna ja nautisime ilusat talveilma, vaid me tüdrukud, sest poistel oli vaja kodus ehitust juhatada 🙂

Mis saaks siis veel puudu olla sellest, et see tähtis päev oleks täiuslik.

Polegi midagi puudu.

Pere on koos. Toit on laual. Lipp lehvib. Toad on soojad. Laulud on suus (Piigal küll hümnide ja lipulaulude asemel hetkel repertuarris “seudo..probreem” aga käib see ka)

Ilmad on nii imeliselt talvised olnud, et ma juba hakkan unustama neid virinaid paar kuud tagasi, kui hirmus on siin kliimas elada, kõik on nii tume ja hall. Juba viimased maeiteamitunädalat hommikut olen ma enne hommikusööki õue tormanud, linnutoit  ja fotokas kaasas, koerad kannul, et saada see mõnus nauding sellest karmist külmast, ometi niiii imeliselt maalilisest hommikust – seda ei saa isegi sõnadesse panna. Või noh, mõni sõnasepp oskaks, aga minul saab õhk otsa. Kõik on nii härmas, nii kõrvulukusstavalt krudisev, nii ere, et silmadel on alguses valus. Jõuan taha aeda, õunapuude juurde oma toidumoonaga, kui linnud juba ootavad. Nad on juba nii julged, et nad ei hüple enam isegi kõrgemale okstele ootama, vaid peaaegu, et söövad juba otse mu käes olevast purgist.

Imeline talv. Just see õige. Nagu muiste. Nagu ilmselt siinsed elanikud on aastakümneid näinud. Mina näen vist tõesti esimest korda üle mitme aasta. Lihtsalt imeline on sumbata läbi selle lume, et pääseda sauna. Või maja taha kelgukünkale. Või lihtsalt jalutama. Isegi mu armas teismeline, kes veedab sarnaselt eakaaslastega palju aega ekraani taga, on viimased nädalad olnud väljas nii kaua, et ma olen pidanud ta vahel tuppa sooja ajama, väikesed ei saa ju siis maha jääda ja tahavad ka suure vennaga lumekindlust ehitada. Seda muudui täiendatakse maja ees, mul on juba hirm, et see varsti on sama suur, kui me endi maja… Aga seda ohtu vist siiski pole, sest seda kindlust kasutavad mänguks ka koerad, kes mänguhoos ja seinu pisut jälle madalamaks suudavad teha….Aga õnneks lapsi see ei morjenda, minnakse õue ja alustatakse jälle renoveerimisega.

Kuigi linnulaulus ja õhus võiks juba tunda kevadet, ei ole ma sel aastal nii kärsitu selle ootamisega. Keegi tark ütles ka, et mida pikemalt kestab talv, seda pikem on ka suvi, kevad jälle lühem. Umbes nii, et kui lumi sulab varakult ära ja varakult juba hakkab kevad, samas võib tulla uuesti lumi maha, siis jääbki kevad pikalt vinduma ja suvi ei saa veel tulla. Seega mulle see suure paksu lumega talv sobib, alles sorteerin oma seemnepakikesi ja nüüd, kus veranda andis mulle mõne meetri aknalaudu juurde, on alles nüüd mul tõeline isu hakata planeerima seemnekülvi algust. Salatid ja muud rohelised ma ilmselt juba külvan nüüd kohe, tomatite ja muude kasvuhoone elanikega aga ootan veel, kuni ilmad ikkagi soojemad. Sest tegelikult on ju aknaklaasid jääkülmad ja taimedele mõjub see selliselt, et venivad välja, aga elujõudu neis pole. Vähemalt minu kogemus on seda näidanud.

Siinkohal saidki mõtted otsa. Või noh, praeguseks. Olen kindel, et kui põhku poen, tuleb sada asja veel meelde. Aga eks tuleb järgmiseks korraks ka midagi jätta 🙂

Soovime kõigile, kes te siin ikka ja jälle lugemas käite, ilusat Eesti sünnipäeva, väärikat suure juubeli tähistamist! Oleme ikka sama rõõmsad ja üksteise suhtes sallivad ja hoolivad, nagu siianigi! 😉 Palju õnne meile kõigile! Ja kirjutage-joonistage meile, muidu siin nii vaikne…. 😉

Elagu Eesti!

Kniks ja kraaps

Kaldemäe suured ja väikesed