Läbimurre ehk veranda avamine

Täna, päev enne suurt Eesti sünnipäeva sai lõpuks tehtud see kauaoodatud veranda. Või noh, ei saa öelda, et päris valmis, aga auk on seinas ja enam ei pea minema õue kaudu, vatid seljas verandale, ette kujutama, et kuidas oleks seal istuda ja naudiskleda. Sest seda ma just praegu teen – naudisklen, küünalde säras ja norskav koer seljataga.

Vahepeal oli nii:

Kui täna siis otse toast esimest korda üle veranda läve astusin, sain kohe aru, et see saab olema see päris – päris hygge ruum. Ilmselt keegi teine peale minu (ja mõne mu lähedase) ei saanud päris hästi aru mu viimatisest psühhedeelsusele viitavast kirjatükist, kus ma tõstsin mõttes maja ümber. Aga kuna mu kodu on enamuse valgest ajast hämar ja vara läheb toas pimedaks, kohe nii, et ma pean panema lambid põlema, kuigi veel ei tahaks, ja ma armastan sealjuures loomulikku päevavalgust, siis ma leian, et see pisike, armas, üleni valge ja kolmest küljest akende-uksega tuba on selle maja parim osa üldse. Siiani ma pidasin parimaks osaks kööki, aga see veranda – no see on tubade kuninganna.

Selles ruumis on minu, kui algaja fotograafi unistus täitunud – ideaalne valgus portreede tegemieks 🙂

Veranda ise pole üldse suur – ruute vast kaks kord kolm? Aga. Parasjagu, et siia mahutada ühekorraga terve meie pere, pluss kaks koera (ja kass, kui ta tahab), ja me kõik saame siin mõnusalt aega viita. Täna juba me istusime siin ja lugesime raamatuid. Igaüks oma nurgas, ühes nurgas oli  korraga kaks 😀 Ehk, et pole olemas liiga väikest ruumi, vaid asi on kvaliteedis. Ja siin seda jagub.

Peab kahetsusega üles tunnistama, et me ise pole siin suurt midagi ära teinud. Meile kummalegi ikka ei ole kättmööda see loodimine ja saagimine ja täpsus iga lauajupi säädimisel. Selleks oli ikka võetud töömees. Aga nagu ikka, tuleb siis ka arvestada jälle möödarääkimistega ja pärast endale vastu otsaesist löömisega, et kuidas me ei tulnud sellepeale, et SEDA öelda, et toda mitte mitte nii teha jne. Aga minu meelest pole hullu küll midagi. Põrand on pisut külm…aga hei, milleks need vaibad siis leiutati? Või sussid? Või villased sokid? Me elame ikkagi Eestis ju 🙂

Pikemas seinas on 180 cm pikk radikas, mis annab sellisel -20 kraadisel ööl, nagu täna, ka piisavalt sooja. Hubasust lisavad küünlad ja vaibad, lilled, raamatud, mida ma lisaks tugitoolile, ühele kastile ja väikesele lauale juba jõudsin sisse kolida. Ma tean, et ma pean osa asju esmaspäeval uuesti välja kolima, sest tolmitamine pole veel lõppenud. Aga me saame vähemalt nautida siin nädalavahetust. Ja no kaugemas tulevikus näeme siin hoopis ühes tükis kolmes küljes olevat lesilat, mingit veranda stiilis diivanit või pinki või midagi. Kuigi mulle isegi meeldiks patjade kuhi põrandal ja sellega olekski aamen. Ilmselt aga see pole väga mugav meie vanema generatsiooni esindajatele, kellele me ka ikkagi mõtlema peame (ma siis mõtlen siinkohal meie vanemaid, mitte meid endid, olgu see selge) 🙂

Veel meeldib mulle see vaade – kolme eri külge. Lemmikuim on otse põldudele ja metsale, kust täna paistsid kätte metskitsed, keda näeb küll ka elutoa akendest pea iga päev, aga nüüd justkui paremini… 😀 Küljepealsed aknad on aga üks päikesetõusu ja teine päikeseloojangu poole. Juba me mõtleme, kui mõnus on siin nt hommikukohvi nautida. Ja kui veel suvi on…

Suve nautimiseks oleme võtnud uue plaani siin maja tagumises küljes, see läheb siis otse verandalt välja, terrassile, mida meil veel pole. Aga kuna maja tagumine osa on maapinnast palju kõrgemal, siis tundub mõistlik siia terrass teha, et saaks otse verandalt sellele astuda ja sealt edasi taha-aeda. Loodetavasti jõuame seda teha juba sel suvel.

Nii, et siis meie pere tähistab vabariigi sajandat sünnipäeva veranda avamisega 🙂 Tegelikult on meil ikka kavas ka traditsiooniline hommikune paraadi vaatamine, ilmselt läheme ka kuhugi loodusesse, peale mida küpsetame ahjupraadi ja kooki, et siis pärast seda end siin verandal külg-külje kõrval põrandal patjadele kerida ja pidulikku vastuvõttu vaadata. Vähemalt meil Piigaga on see plaan, ma ei tea, kas poisid ka sama meelt on… 😀

Mis meeleolud meil seoses Eesti sünnipäevaga on? Võiks öelda, et mida päev ligemale, seda ärevamaks need muutuvad. Võtame kasvõi tänase päeva, kus ma siis sünnipäeva eelsel päeval otsustasin mitte alla anda ja leida lipu hoidik koos vardaga. Ma nimelt tulin sellele ideele alles paar päeva tagasi, st kuigi me ei jõudnud soojal ajal paigaldada keset muruplatsi lipuvarrast, ei pea ju meie armas kodumaja jääma ilma liputa sel tähtsal päeval ja me võime ju panna selle lihtsalt maja külge. Mis siis, et ei ela linnas. Plaan tundus hea, asusin otsingutele. Kahjuks aga sain mitmes poes nii Tartus kui Põlvas eitava vastuse – tundus uskumatu, et tänapäeval, kus sa võid alati kõike saada, on selline kraam otsas. Nii hoidjad, kui vardad. Tuli välja, et ma polnud ainus, kes tuli mõttele lipp lehvima panna.

Ma siiski otsustasin veel oma õnne proovida ühes väiksemas Põlva ehituspoes, mille olemasolust ma siiani isegi midagi ei teadnud. Ja nii, kui ma uksest sisse astusin, pidin pkali kukkuma, neil oli letil suisa KAKS erineas värvitoonis lipuvarda hoidikut! Kuulnud minu imestust ja muret, olid müüjad ilmselgelt rahul enda valikuga. Küll aga ei olnud neil mulle pakkuda lipuvarrast. Kui poleks olnud seda läki-läki noormeest, oleks meie lipp vist praegu rippunud mingi suvalise toika otsas. Noormees teatas mulle aga suure naeratuse saatel, et kui pole, siis leiame! 😀 Nähes minu tõllarattasuuruseid silmi, kutsus ta naerdes mu….kardinapuude osakonda! Ja seal see oli, ideaalses mõõdus valget värvi, uhkete otstega kardinapuu! Kui ma poest selle kraamiga välja tulin ja auto poole läksin, võis mu preili, kes mind seal ootas, näha ennastunustavalt õnnelikku ema, kardinapuu ühes ja lipuvardahoidja teises käes, ma lausa hüppasin õnnest! 😀 Nüüd oli kõik olemas, et pidada maha üks korralik Eesti juubel. Sest lipu oli meile kinkinud armas tädi Vaike, kes omal ajal selle maja vallale kinki, vald aga kinkis talle omakorda selle sama lipu. Nüüd see siis ehib lõpuks meie maja. Nii uhke tunne on. 🙂 Lastel muidugi eriti, sest nemad on algusest peale kaasa elanud sellele lipuhoidja saagale.

Meie tänane jalutusskäik nii armsaks saanud Põlvas, jätsime auto keset linna ja nautisime ilusat talveilma, vaid me tüdrukud, sest poistel oli vaja kodus ehitust juhatada 🙂

Mis saaks siis veel puudu olla sellest, et see tähtis päev oleks täiuslik.

Polegi midagi puudu.

Pere on koos. Toit on laual. Lipp lehvib. Toad on soojad. Laulud on suus (Piigal küll hümnide ja lipulaulude asemel hetkel repertuarris “seudo..probreem” aga käib see ka)

Ilmad on nii imeliselt talvised olnud, et ma juba hakkan unustama neid virinaid paar kuud tagasi, kui hirmus on siin kliimas elada, kõik on nii tume ja hall. Juba viimased maeiteamitunädalat hommikut olen ma enne hommikusööki õue tormanud, linnutoit  ja fotokas kaasas, koerad kannul, et saada see mõnus nauding sellest karmist külmast, ometi niiii imeliselt maalilisest hommikust – seda ei saa isegi sõnadesse panna. Või noh, mõni sõnasepp oskaks, aga minul saab õhk otsa. Kõik on nii härmas, nii kõrvulukusstavalt krudisev, nii ere, et silmadel on alguses valus. Jõuan taha aeda, õunapuude juurde oma toidumoonaga, kui linnud juba ootavad. Nad on juba nii julged, et nad ei hüple enam isegi kõrgemale okstele ootama, vaid peaaegu, et söövad juba otse mu käes olevast purgist.

Imeline talv. Just see õige. Nagu muiste. Nagu ilmselt siinsed elanikud on aastakümneid näinud. Mina näen vist tõesti esimest korda üle mitme aasta. Lihtsalt imeline on sumbata läbi selle lume, et pääseda sauna. Või maja taha kelgukünkale. Või lihtsalt jalutama. Isegi mu armas teismeline, kes veedab sarnaselt eakaaslastega palju aega ekraani taga, on viimased nädalad olnud väljas nii kaua, et ma olen pidanud ta vahel tuppa sooja ajama, väikesed ei saa ju siis maha jääda ja tahavad ka suure vennaga lumekindlust ehitada. Seda muudui täiendatakse maja ees, mul on juba hirm, et see varsti on sama suur, kui me endi maja… Aga seda ohtu vist siiski pole, sest seda kindlust kasutavad mänguks ka koerad, kes mänguhoos ja seinu pisut jälle madalamaks suudavad teha….Aga õnneks lapsi see ei morjenda, minnakse õue ja alustatakse jälle renoveerimisega.

Kuigi linnulaulus ja õhus võiks juba tunda kevadet, ei ole ma sel aastal nii kärsitu selle ootamisega. Keegi tark ütles ka, et mida pikemalt kestab talv, seda pikem on ka suvi, kevad jälle lühem. Umbes nii, et kui lumi sulab varakult ära ja varakult juba hakkab kevad, samas võib tulla uuesti lumi maha, siis jääbki kevad pikalt vinduma ja suvi ei saa veel tulla. Seega mulle see suure paksu lumega talv sobib, alles sorteerin oma seemnepakikesi ja nüüd, kus veranda andis mulle mõne meetri aknalaudu juurde, on alles nüüd mul tõeline isu hakata planeerima seemnekülvi algust. Salatid ja muud rohelised ma ilmselt juba külvan nüüd kohe, tomatite ja muude kasvuhoone elanikega aga ootan veel, kuni ilmad ikkagi soojemad. Sest tegelikult on ju aknaklaasid jääkülmad ja taimedele mõjub see selliselt, et venivad välja, aga elujõudu neis pole. Vähemalt minu kogemus on seda näidanud.

Siinkohal saidki mõtted otsa. Või noh, praeguseks. Olen kindel, et kui põhku poen, tuleb sada asja veel meelde. Aga eks tuleb järgmiseks korraks ka midagi jätta 🙂

Soovime kõigile, kes te siin ikka ja jälle lugemas käite, ilusat Eesti sünnipäeva, väärikat suure juubeli tähistamist! Oleme ikka sama rõõmsad ja üksteise suhtes sallivad ja hoolivad, nagu siianigi! 😉 Palju õnne meile kõigile! Ja kirjutage-joonistage meile, muidu siin nii vaikne…. 😉

Elagu Eesti!

Kniks ja kraaps

Kaldemäe suured ja väikesed