Juhtus siis nii, et ühel heal päeval ütles T, et nüüd on temal vaja puhkust, on vaja minna koos meiega kuhugi, kus on hea olla, isegi ei pea eriliselt kuum olema, aga lihtsalt on vaja puhata. Kodus teadupärast ei ole miski puhkus, vähemalt meil. Sada asja vajab tegemist.
Niisiis, mõeldud, tehtud, seekord sihtkohaks Põhja-Mallorca, Pollenca piirkond.
(Teadjamad kindlasti tahaks öelda, et siin ei saa ju hispaania keele kümblust teha, et siin on katalaani keel, aga tegelikult nii hull pole, räägitakse mõlemat keelt ja ma saan tegelikult juba aru ka katalaani omast, ainult rääkida ei oska. Aga oma algset hispaania keelt juba saan siin praktiseerida küll. )
Lend algas kolmapäeval Riiast, veidi hilines, aga Frankfurdis, kus oli ümberistumine, laabus kõik kenasti ja peagi istusime Mallorca lennul, maandusime kuue paiku õhtul.
Kõik läks siingi libedalt, pagas tuli ruttu, auto saime kiirelt kätte ja juba vurasime oma rendimaja poole. T oli valinud selleks piirkonna, mis on keskustest eemal, hästi mõnus vaikne koht. Praegu näiteks, kui kell on kohaliku aja järgi 21.00, reede õhtu ja ma kuulen ainult lindude hääli. Metsik laulupidu käib. Mitte ühtki auto ega inimhäält.
Esimesel õhtul olime kodus, tegime siin süüa ja läksime varakult magama, sest pikk ja väsitav päev oli seljataga.
Hommikul olime kõik mõnusasti puhanud, vaatamata paarile sääsele, kes olid kuidagi tuppa pääsenud. Hommikusöök söödud, otsustasime minna randa. Ilm oli tuuline ja sooja oli ca 22 kraadi, sellele vaatamata oli rannas päevitajaid ja uljamad käisid ka suplemas. Meie juntsud muidugi ka. Kuna aga Piiga oli just hakanud köhima, ei tahtnud ma seal pikemalt olla. Mingi ime läbi saimegi nad sealt ära meelitada
Tulime koju lõunat sööma. Plaanisime peale seda minna jalutama, aga lapsed ei tahtnud sellest kuuldagi, sest hoovis oli bassein ja nii me siis suplesime selles omajagu.
Hiljem, kui olime nad pika pinnimise peale basseinist välja saanud, külastasime Pollenca keskust. Jalutasime mööda kitsaid tänavaid ja ronisime kõrgele mäe otsa mööda treppi, millel on 365 astet, El Calvario, kus iga aste tähistab üht päeva aastas. See oli laste lemmik atraktsioon. Kartsin, et olen ise võhmal pärast, aga alahindasin end. Üles kõndimine oli vaeva väärt, ülevalt oli vaade lihtsalt imeline kogu linnale ja ümbruskonnale.
Õhtust sõime siin enda juures. Täna oli hommikust õhtuni vihmane ilm, sooja oli 20 kraadi, õhtul suisa 15. Siiski oli mõnus õhk, peale vihma lõhnas loodus eriti värskelt.
Hommikupoole külastasime olude sunnil üht ostukeskust, Piigale oli tarvis juurde osta paar soojemat riideeset, kuna ei taibanud kaasa võtta. Peale seda sõitsime Palmasse, Mallorca pealinna. Kindlat plaani polnudki, mõtlesime korraks külastada sealset kuulsat katedraali, kuid selgus, et lapsed on juba väsinud ja me otsustasime koju tagasi sõita. Suur linn pole ikka meie jaoks, mulle üldse ei meeldi turistide hordid ja tohutud ummikud.
Nii me sõitsime õhtul hoopis veel Alcudiasse, kus oli palju rahulikum, vaatamata reede õhtule saime ühes restoranis vaba laua, sõime kõhud täis ja nüüd juba lapsed magavad õndsalt und oma toas.
Homme tulevad külalised, T kolleeg oma perega, elavad meie juurest paarkümmend kilomeetrit eemal. Plaanis on koos paellat teha, nad pidavat kaasa võtma mingid spets asjad lisaks muidugi pannile, et siis õues paellat valmistada. Ma pole kunagi näinud, kuidas seda päriselt tehakse, tore, kui kohalik teeb oma rahvustoitu meie silme all. Aga sellest siis juba homme, või millalgi, kui aega saan.
Seniks aga adios! 🌞🏖🤗
Maa. Elu. Stiil. 