Väike vahekokkuvõte

Ülevaade sellest, kuidas mu kodu järjest tühjemaks jääb.

Ega ma palju muud polegi jõudnud kodus teha, kui koristada või siis lastega olla, kusjuures üks välistab täiesti teise. See tähendab, et ma lastega kodus olles koristada sellisel viisil ei saa, nagu tahaks. Ja nagu ka Kondo soovitab. Ja mulle väga meeldib üksi koristada, seega eelmine nädal oli selles osas poolik. Piiga jäi nädala lõpus tõbiseks ja seega olimegi teise poole nädalast kodused ja mõnulesime niisama.

Uus tuhin tuli peale laupäeval, olles lapsed ja mehe õue aita koristama saatnud. Sorteerisin läbi siis komono esimese kategooria, milleks olid cd ja dvd plaadid. Palju meil neid polnud, sest olen neid juba varem vähendanud, aga huvitav on jälle mingi aja tagant uuesti oma kogu vaadata ja avastada, et üks või teine film enam ei paku mitte midagi. Muusikaplaatidega sama lugu. Alles jätsin vaid need kõige-kõigemad, enamasti eesti artistid. Kuigi ka neid artiste saab kuulata ju Spotifys, on mõnikord hea ka plaat peale panna, eriti meeldib lastel seda teha. Ja mõnel plaadil on autogramm peal, seda kuidagi ei raatsi ära anda ju.

Seega need plaadid, mis jäid, on kokkuvõttes ikka rohkem sündmustega seotud, mis läheb minu jaoks isegi sentimentaalsete asjade kategooriasse. Milleni ma tegelikult polegi veel jõudnud. Ja kui mõtlema hakkan, ega mul neid sentimentaalseid asju väga pole ka, olen juba paberite hulgas ju kirjad alles jätnud, ehete osas ka ainult need, mis on mõne ehtekunstniku tehtud…muud nagu ei tulegi praegu ette, et võiks veel olla. Aga elame -näeme.

Vannitoas sorteerisin läbi sahtlid, mis sisaldasid endas kõike ja samas mitte midagi. Sinna ikka koguneb seda jama. Nüüd aga olin asjade tagasi panemisel konkreetsem ja loodetavasti peab nüüd vastu ka sellisena. Ikka see reegel – igal asjal oma koht.

Ees on veel aga palju asju, nagu igasugused juhtmed, elektoonilised seadmed, lauamängud, mänguasjad, nõud (kuigi ma rikkusin reeglit ja koristasin köögis ka juba paar sahtlit ära nii, et oleks veel konkreetsem süsteem).

Kondo küll soovitab koristada esemete ehk kategooriate kaupa, kuid mulle tundub, et ma pean siiski meie kaks majasisest “panipaika” (mis on pigem siiski kolaruumid) eraldi ette võtma. Üks neist on selline, kus hoian a la jõulukaunistusi, lasteraamatuid, hooajaväliseid riided, riideid, mis pole veel lastele parajad jms. Ilmselt on mul vaja kaste juurde, neid läbipaistvaid, et sinna paigutada ka need jms asjad, nagu laste joonistused, mänguasjad, mis on pandud puhkama, kunstitarbed, mida ei taha lastetoas hoida jne.

Teine selline ruum on köögi kõrval olev sahver/esik. Seal on kord läinud käest ära seetõttu, et sinna on jube mugav ju asju käest ära panna – enamasti on need tühjad purgid, veinipudelid, mida hiljem kindlasti kasutada tahan, kui sügisel mahla või moosi teen. Samas on nende kogus aga hoomamatu (khm, ma pean siis silmas purke, mitte neid va pudeleid, eksole), ja ruum riiulitel hakkab otsa saama. Nii, et nüüd on tagumine aeg see metallist riiul tühjaks teha ja mulle tundub, et peaks selle ka uksest kaugemale nihutama, siis ei ole seda kiusatust jälle sinna valimatult asju peale koguma hakata.

Lisaks tuleb välja mõelda süsteem, kuhu ladustada pakendiprügi, enne, kui kellelgi on meeles need autopeale tõsta ja siis ka kuhugi konteinerisse viia. Praegu tõstame nad sinna sahver-esikusse, kuhu aga kipub tekkima nendest hunnik ja see mulle üldse ei meeldi.

Me ikka järjekindlalt soreerime pakendit. Kuigi olen kuulnud siit-sealt jutte, et lõpuks läheb ikka kõik ühte, et inimesed olla oma silmaga näinud, kuidas nii on prügivedajad teinud, aga ma ei tea, ma tahaks ikkagi loota, et see ju alati nii ei ole ja valdav enamus siiski ka ümbertöötlusele läheb. Eriti äge oleks päris pakendivabalt elada, aga see on teine teema. Ühel päeval võtan selle käsile ja teen katse, kuidas siin, maal elades saaks elada pakendivabalt.

Lapsed on asja rahulikult võtnud, mänguasjateemat pole samas ju veel puudutanud ka. Riiete osa läks see-eest lihtsalt. Piiga loobus ühest paarist teksastest, kaks jäid alles. Põnn loobus ka mõnest väikeseks jäänud asjast. Ülejäänud riided volditi kenasti kokku ja pandi sahtlitesse. Likvideerisime selle käigus ka stange, kus nende riided rippusid, sest see oli juba üsna hädises seisus ja tihti juhtus nii, et kui üks neist sealt oma asju otsisid või välja tõstsid, siis kukkus mõni teine asi maha ja üldiselt sinna ka jäi. Ehk aitab 100% sahtlisüsteem neil paremini olukorral silma peal hoida.

Üks asi veel enne, kui magama lähen. 4. mail on Moostes Taaskasutuskoja laat, kuhu ma plaanin oma kraami müüma minna. Olete teretulnud 🙂 Piiga lubas mulle appi tulla, talle nii meeldib inimestega suhelda ja ta on mul üks väike turumutt ka 😀