Kodu korda: paberipahn ja kuidas sellest vabaneda

Täna öösel algab ametlikult kevad. Väljas sajab hetkel küll lund, aga sellele vaatamata on minul ikka täiesti kevade tunne peal, lumikellukesed on juba pikaks sirgunud ja ajavad kohe oma õied lahti, märtsikellukesed samuti. Vundamendi ääres sirguvad siniliiliad ja paiselehed. Värsket salatimaterjali saab ka, pisikesed võilillelehed on juba täitsa söödava pikkusega. Aa ja kroonika mõttes olgu öeldud, et eile nägin esimesi kuldnokki, kes hakkavad ilmselt jälle siin pesa tegema, vähemalt käidi juba kaheesi koos maja vaatamas. Ja igal aastal mõtlen, et ei tea, kas jälle see sama paarike, kes igal aastal?

Õnneks pole siiski aias veel piisavalt hea toimetamise ilm, nii et minul jätkub siin maja korrastus Jaapani stiilis.

Mõte, et viska asjad lihtsalt minema, on nii ahvatlev, vahel on tunne, et võtaks mõned mitmesajaliitrised prügikotid ja viskakski enamus asju lihtsalt minema! Nii väga häirib see lihtsalt, et iga kapi nurga peal on mingi asi, mida kellelgi alati on vaja, aga kunagi ei leita midagi ikkagi üles. Meie pere iseloomustav lause võiks olla: “Kus on käärid?” Olen ostnud selle aastanumbri sees lastele kahed uued käärid, kuid endiselt on kadunud minu käärid, mida kasutan köögis ja ainult köögis. Tuli juba tahtmine nad kuidagi ketiga sahtli külge kinnitada, et need minema ei saaks jalutada. Kui ma need üles leian.

Novot ja sellised olukorrad tekivad minu meelest sellepärast, et asju on liiga palju ja mitte ühelgi pole kokkuvõttes oma kindlat kohta.

Seepärast on see “Jaapani korrastuskunst” mulle ikka nii suureks toeks, ma ajan tõesti näpuga järge ja muudkui teen nii, nagu Kondo kirjutab ja adun, et just seda oligi vaja. Ja kuidas ma ise selle või tolle peale ei tulnud. Eks nagu igas raamatus, on ka seal kohti, mis tunduvad pisut liialdatud, aga peab lihtsalt oskama lugeda seda, mis kõnetab sind ja sinu koduga sobitub. See väike Jaapani korter tuleb lihtsalt mõelda enda suureks majaks, kus on ilmselt seda kraami kordades rohkem, kui ühel üksielaval jaapanlannal. Ma ei pea hetkel küll Marie Kondot ennast silmas, st ma ei tea, kas ta elab üksi. Kuigi kui lugesin mehele ette lõigu, kuidas Kondo koju tulles oma kodu ja toalilledega räägib, arvas too küll, et ilmselt tal meest pole. Ega koduloomi. Aga mine sa tea, mina muide ka räägin oma botaanikaaiaga siin vahel, kui lilli kastan.

Päike tuli välja.

Tööd oleks vaja teha.

Aga ma kirjutan enne siin lõpuni. Sest see paberimajandus….

Kogusin kokku kõik endale ja nö majapidamisele kuuluvad paberid. Viimaste all pean silmas kõikvõimalikke kasutusjuhendeid. Isiklike paberite kastides olen alles hoidnud aga piinlikult palju mõttetut pahna. Minu suureks rõõmuks ei tekitanud minus mingeid erilisi tundeid näiteks 4.klassis võidetud diplom ülelinnalises koolidevahelises 400 m jooksus, kus ma saavutasin kolmanda koha. Ma mäletan ilma selle diplomitagi, mis tunne see oli, kui 50 m enne finišit kurguni ulatuvate koibadega Mari minust mööda jooksis ja teise koha omanikuks sai. Mäletan nii hästi seda veremaitset suus, kuidas ma veel mitu minutit ei suutnud sõnagi suust saada ja pikutasin sellel punasel jooksuraja kattel, isegi see kummi lõhn tuleb ninna, kui sellele mõtlen. Naljakas, et sellised asjad jäävad meelde. Ju ma olin siis enda üle piisavalt uhke, et veel x aastaid (ma tean küll x väärtust, aga ma keeldun sellele numbrile mõtlemast) seda kõike mäletan ja sellele nii pikalt ka hetkel pühendun.

Pika jutu mõte – diplom koos teiste sarnastega on nüüd prügimäel. Ei mina ega mu lapsed tee nende paberitega mitte midagi. Mul pole vaja ju ometi endale või neile paberkujul tõestada, et olin kunagi sportlikult heas vormis ja käisin muudkui võistlustel. Niisama saab ka meenutada! Ja ausalt, kedagi ei huvita, mitu tundi kulus mul rattarallil 69 km läbimiseks. Ja kui siiski peaks huvitama, on minu meelest Nelikürituse kodulehel arhiivis need andmed olemas. Aga ma pole kindel ja järgi ka ei viitsi vaadata. Lihtsalt mu point on, et paberit pole vaja alles hoida. Õhku on koju vaja! Rohkem õhku!

Äraviskamisele läksid ka kõikvõimalikud väljalõiked, kuidas ikka lapsi paremini kasvatada, kuidas midagi öelda või mitte öelda, sest fakt on see, et ma pole mitte ainsatki paberit peale nende kasti panemist välja võtnud ega lugenud. Selleks on tänapäeval olemas internet, ka raamatud, mida mul oli ka kodus juba liiga palju.

Olen hoidnud alles kastide sees need ilusad kaustikud, mida olen kokku ostnud, et sinna kleepida aiapidamise ja kodusisustuse väljalõikeid. Idee oli hea sel hetkel, mulle isegi meeldis seda käsitööd teha, paraku oli see aga ikkagi mahavisatud aeg, sest kasutanud neid ma ka peaagu polegi. Siinkohal pean aga tõdema, et neid ma minema visata ei suutnudki. Veel.

Ära ei visanud ka armastuskirju oma mehelt, kirju oma õelt, mida ta kirjutas, kui Saksamaal elas ja mina veel koolis käisin. Paar kirja mu armsalt kadunud vanaemalt. Vanade kirjade osas olengi selline sentimentaalne, hoidsime ju alles ka siit majast leitud meie jaoks võõraste inimeste omavahelised kirjavahetused. Aga nendes on see võlu. Kasvõi juba see, kuidas kirjutamise stiil ja sõnad on ajas muutunud.

Selle päeva õhtuks, kui olin lõpetanud kõikide paberite sorteerimise, sain kahe suure kasti asemel ühe, mis pidi alles jääma. Siis aga võtsin selle kasti uuesti ette, mille sisu plaanisin alles jätta ja tegin uuesti sama läbi, ehk siis sain jagu ka sellest, et ei hoia alles ikkagi neid pabereid, millel pole mingit tähendust. Sõbrannalt sain hea mõtte teha siiski pilt, kui on ikkagi midagi, mis jääb kripeldama. Nii saan ikkagi neid “tähtsaid” asju uuesti vaadata, kui tahtmine peale tuleb.

Ja nii jäigi lõpuks alles hoopis väike kingakarbitäis mälestusi, mis mahub kenasti mu raamaturiiulisse (sest raamatuid on ju nüüd ka palu vähem, haa!) ja võin seda igal ajal jälle lahti teha ja vanu kirju lugeda, kui tahtmine tuleb.

Paberite pildistamisega seoses tuleb siinkohal teha üks ülestunnistus.

Kui võtsin ette meie kodukontorisse kuuluvad paberid, ehk kõik tšekid läbi aastate, mida oleme kohusetundlikult säilitanud, läks mul ausalt öeldes süda pahaks. See hunnik on ikka võigas! Ja kui palju on vaja nende jaoks kiletaskuid ja kaustasid! Aga milleks? Sest seadused nõuavad, kuid kui hakata asja uurima, saab selgeks, et seadus meie riigis lubab ka digitaalsel kujul tšekke, kui seal on vajalikud andmed peal. Jah, arved, mis on tulnud e-posti teel, olengi arvutis (ja välisel kõvakettal) talletanud, mitte välja printinud (nagu tegi meie endine vanakooli raamatupidaja), kuid kõik need tšekid, mis iga kuu kogunevad hunnikutesse, on ikka täielik prügi. Seda enam, et osad neist pole enam loetavad, trükivärv kulub üllatavalt kiiresti. Me oleme küll ülemusega (ehk siis mehega) arutanud, et peaks kasutama tšekk.ee teenust, aga plaaniks on see jäänudki.

Eile aga võtsin kätte ja korraldasin eksprompt kohtumise elutoas, kus ilmselt minu näost juba võis välja lugeda sõnadetagi, kui muserdatud ma sellest tšekimajandusest olen. Ja nii ma siis viisingi läbi oma idee hakata kasutama pildistamist ja otse programmi saatmist! Vanadest tšekkidest tegin pildid ja viskasin paberid minema. Milline kergendus mind valdas! Võiks öelda, e sellest kolmest kategooriast oli see võimsaim! Eks ma pean nüüd olema muidugi see meeldetuletus oma mehele, et ta ikka seda äppi kasutama hakkaks ja neid pilte teeks, aga inimene harjub ju kõigega. Iseasi kas siis minu meeldetuletustega või siis telefoni kasutamisega, seda näitab aeg.

Tšekimajanduses orienteeruda aitas kass, kes vabatahtlikult osales tšekkide äraviimises, korjates neid endale selga.

Ma pole veel jõudnud pudi-padi ehk nagu autor ise nimetab – komono – kategooriasse. See paberivärk võttis korraks hoo maha. Ja mul on veel vaja ära viia kõik need kotid ja kastid, mis meelega siin elutoas mul silma all on, et ma neid ei unustaks. Ju ma tõstan need autosse ja sõidan kindlasti mõnda aega ringi, kuni nad viidud saab, aga parem nii, kui üldse mitte, usun.

Siit on isegi juba mitu-mitu kotti pahna ja pabereid, ka riideid ära viidud. Karta on, et see hunnik pole lõplik.

Laste asjadeni ma ka veel pole jõudnud – riided, raamatud, joonistused (oh, need joonistused, ilmselt peaks neid ka pildistama?), mänguasjad. Jah, see saab olema päris pikk protsess. Pole siis ime, kui Kondo ütleb, et tema stiilis koristamisele kulub umbes pool aastat. Ja see on nö lühike aeg ta mõistes. Samas viieliikmelises peres see nii võib täitsa olla.

Unistan hetkest, kus meil on kodus palju rohkem õhku, palju vähem asju ja nendel vähestel asjadel on oma kindel koht.

Homme alustan siis komono sorteerimisega. Olge lainel!

12 kommentaari “Kodu korda: paberipahn ja kuidas sellest vabaneda

  1. Mul suur respekt nende ees, krs võtavadki selle niimoodi ette ja päevade kaupa. Ma päris nii pole suutnud, kuigi sorteerin regulaarselt. Eriti riideid. Eelmine aasta viisin kõik enda riided kirbukale ja mis järgi jäid, pärast Humana kasti ja Uuskasutuskeskusesse. Ja asemele olen väga minimaalselt ostnud. Lasteriiete jms müügiks on mul juba üle aasta kirbukal boks renditud. Kuigi neil pole väga palju asju, leian ikka ja jälle midagi, mida ära viia. Aga vot see pudi – padi sorteerimine on midagi, mida ma ei suuda ette võtta. Kuigi tean täpselt, kust ruumi juurde saaks, aga ikka ei suuda ette võtta. Äkki peaks ka raamatu ostma. 🤭

    Liked by 1 person

    • Novot, juba kolmas inimene, kes plaanib osta raamatut. Ja ma muide ei saa selle reklaami pealt sentigi endale, seega täitsa tasuta 😀 Aga tegelikult ka, ma olen tõesti nii rahul, et selle ette võtsin. Olen ka aastaid laste riiete ja enda riiete varusid tühjendanud, viinus Sõbralt Sõbrale peamiselt või ära andnud tuttavatele, kes tahavad. Ja juurde samuti väga ei osta. Aga sellist selgust ja korda niimoodi majja ei tule, tulebki võtta kogu kupatus ette. tead, kui hea tunne pärast on! Kevad on nii hea aeg ka mu meelest selliseks ettevõtmiseks, tahaks ju koju uut hingamist ja tärkamist nagu looduses. Ma juba igatahes näen rohelisi leheotsakesi siin ja seal tubades, päris roheliseks veel ei lähe ilmselt niipea, sest jaa, seda pudipadi on igal pool! 😀

      Meeldib

      • Mu meelest tal raamatu kirjutamise hetkel veel peret polnud. Netflixis hakkas jooksma tema sari ja seal on tal laps ikka päris pisike. (Nüüd kommenteerides läksin igaks juhuks Wikipediasse ja ongi nii – raamat aastal 2011, abielu 2012. Lastest pole juttu, aga eeldan, et hiljem sündinud). Ma tundsin ka raamatut lugedes, et raske on sedasama laste maailma ümber kantida. Kindlasti teostatav, aga lihtsalt pingutust nõudev 🙂 Et selles osas loeks hea meelega järge 🙂 Ma olen Netflixis lastega koos paari osa vaadanud ja peale seda oli neil lihtsam mõista, miks me ei peaks kõiki asju ostma – seal on ikka väga äärmuslikud näited KUI palju võib inimesel näiteks riideid olla.
        Tunnistuste ja diplomite osas ma olen nüüd tundma hakanud, et pean nad just välja otsima. Kui mu perfektsionistist tütar piitsutab end üksiku kehva tulemuse pärast hinnetelehel, siis on hea näidata, et ema-isa tunnistused omal ajal ei olnud ka perfektsed 🙂 Ta veel ei tee seda, aga oht on…
        Ma olen nüüd mitu aastat üritanud asju vähemaks saada (aga ei ole kuigi tugev juurdetulevate tõrjumises) ja kõige hullem tundubki see pahnast vabanemise osa…

        Liked by 1 person

      • Ma ilmselt oleks ka selle info leidnud, et kas on lapsi, aga mulle sel hetkel, kui kirjutas, ei olnud see teadmine isegi nii tähtis, aga nüüd sain siis oma kahtlustele kinnituse, et sel hetkel polnudki. Ma pole veel ise sinnani jõudnud, et laste asjadega tegeleda. Meil hetkel on nad hästi aru saanud, miks me asju niisama juurde ei osta, vaid kingime tähtpäevadeks. Vahel muidugi õnnestub neil mingi kleepsuraamat välja kaubelda, aga siis on diil, et midagi tuleb ära anda. Või kui panipaigast tahetakse nt kastitäit vanu Duplo klotse, siis tuleb midagi sinna oma toast ära panna. Selles osas on nad muidugi jube kitsid, Piiga annab tavaliselt siis vastu ühe väikese looma ja selle juurde kuuluva talli, aga mitte enamat. Sellise vahetusega ma tavaliselt ei nõustu 😀
        Ja muide, ma nüüd avastasin sinu blogist ju ka sama raamatu arvustuse, olin selle sootuks unustanud, ise olin veel seal pikalt kommenteerinud ka. Aga tore siis tõdeda, et kõigest kolm aastat hiljem olen ka tegudele jõudnud. Hetkel endiselt hoog veel sees 🙂

        Meeldib

  2. Ma olen suur koristamise ja sorteerimise fänn. Juba aastaid minimalist… Ja samas kahe lapse emana on kodus ikka pidev võitlus asjadega, mida tuleb aina juurde… Mis siis, et muudkui taaskasutan ja annan ära 🙂 Aga ikka on neid NII PALJU. Ja ikka tundub, et ma ei jaksa üksi võidelda, kui ülejäänud perel on suva 🙂
    Igatahes. Igasugused koristamisteemalised raamatud, sarjad – andke ainult kätte, armastan. Briti tõsielusari Obsessive Compulsive Cleaners, näiteks. No ja raamatuid olen lugenud mitmeid. Kondoga olin tuttav ammu, aga raamatut lugenud polnud kuni praeguseni… Üle-eelmisel nädalal laenutasin ja lugesin ühe hingetõmbega läbi. No ok, kolme õhtuga 🙂
    Inspireeris väga, nagu kõik taolised kirjutised. Aga ma olen oma elus praegu sellises lollis perioodis, kus mul on pärast lahkuminekut (leidis aset juba 1,5 aastat tagasi) kätte jõudnud periood, mil ma olen lõpuks täiesti valmis oma praegust kodu müüma, et osta uus ja endale sobivam. Saan täpselt aru, miks mul praegu asjad ei toimi ja siin kodus ei viitsi/jaksa neid ka toimima panna. Lihtsalt kulgen läbi olme 🙂 Olin juba peaaegu ära otsustanud, kuhu kolin, mida ostan… Siis aga olid teatud asjaolud ja nüüd olen jälle tagasi alguses 🙂 Ehk et miski pole selge. Ja Kondo inspireerib, aga mul pole mitte kõige vähimatki motivatsiooni praeguses kodus seda teekonda ette võtta. Kui leian, ostan, kolin… Siis tuleb see kõik, täiega.
    Ma ei teagi, mis mu pika kommentaari mõte oli. Lihtsalt tore, et keegi teine tunneb neidsamu tundeid kui mina 🙂
    Nii hea on, kui asju on minimaalselt. Kui igal asjal on oma koht. Igal pool peaks nii olema. Elu oleks lihtsam ja ilusam.

    Meeldib

    • Aitäh nende mõtete jagamise eest! Saan täiesti aru sellest tundest, et kui pole motivatsiooni, siis kuidagi ei tulegi vaimu peale, mul oli enne maale kolimist sama tunne, linna korteris polnud üldse sellist pesapunumise ja igal- asjal- oma- kindel- koht tunnet.

      Meeldib

  3. Lugesin ka Kondot mingi aeg möödunud aastal aga jäi poolikuks, sest ma hakkasin kohe uuesti majale koristamisega tiiru peale tegema 😀 Ma olen maale kolimisest alates vähemalt korra aastas meie suurt panipaigakappi sorteerinud ja iga jumala kord sealt kottideviisi träni ära viinud. Tänavu saan tõdeda, et sinna kappi mahtusid ära ka need kastid, mis enne istusid kapi otsas ja mujal nurkades JA ruumi jäi ülegi. Pigistasin silma kinni ka nende asjade osas mida pidasin emotsionaalselt vajalikeks kuid tegelikkuses ei teinud ega tee ma nendega enam midagi. Mäletasin neid ainult siis kui reaalselt nägin või koristamise käigus avastasin, et ahjaa, see ju ka olemas…

    Ka mehe suutsin panna oma tehnikakaste üle vaatama ja ta suutis 4 suure virna asemel moodustada 2 poolikut kasti, millest ühte mahtus ka minu kaamerakogu. Jesss. Hetkeseisuga on meie majas jäänud sorteerida nüüd vaid ehitusmaterjali ja suvekuuris aianduse asjad, loomadega seonduv jne. (mutrid, kruvid, naelad) Majas on ÕHK!

    Liked by 1 person

    • Amen, sister! 😀 Palju õnne selliste saavutuste pärast! Oh, ja ärme üldse räägime panipaigast…olen sealt praeguseks kategooriate kaupa asju ära viinud, aga oi kui palju veel on jäänud. Ja mu unistus on saada see pisike ruumike tühjaks, soojustada, aken vahetada ja sellest garderoob teha. Unistada on nii mõnus 😀

      Meeldib

  4. Mul on samad tunded olnud. Üürikates, kus vahepeal peatusime, ei olnud üldse sellist tunnet ja soovi. Üsna loogiline ka vist. Hetkel olen natuke ootel, sest pole elamine nii valmis seest, et üldse kuskile midagi panna. Elame üsna väiksel pinnal (ja enne veel väiksemal, ikka ei mõista veel, kuidas). Ehk siis tingimuste parenedes paralleelselt sorteerin ja organiseerind. Pagan, ma pean ikka selle raamatu järele minema. Tundub nii huvitav 🙂

    Meeldib

    • Oh, üürikad, tean seda tunnet. Olen oma Tartu aastate jooksul elanud kokku vist üheksas erinevad korteris 🙂 Aga ainult ühes, väikeses puust majas, tekkis see tunne, et oleks justkui kodus ja tahaks enda järgi asju ära panna. Natuke nadi on, kui omaniku asjad on ka sees, et siis päris sellist oma pesa tunnet ei tule, aga see üks oli tõesti kõige ligilähedasem. Seal elamise ajal tutvusin ka oma abikaasaga, seega eriliselt eredad mälestused sellest korterist 🙂
      Raamatut mina tõesti soovitan lugeda, isegi kui kõik selles ei sobi ja kohe tegutsema ei pane, on seal minu meelest palju häid ideid ikkagi. Raamatukogudes on seda ka, aga vähemalt Tartus oli pikk järjekord ja mulle tundus, et see raamat võiks meie peres endasi rännata, meil natuke perekonnaviga see asjade kogumine ja raske on lahti lasta. Ma ise olen aga sellest juba kõvasti paranemas küll 😀

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s