Kevade poole, ehk kuidas ma talveunest ärkasin ja mööbeldama kukkusin. Jälle.

Tulin just trepilt, hommikumantel seljas, jope üll ja aurav kohvitass käes. Sest on päike. Aga tuul puhus mind sealt täpselt kahe minuti pärast tuppa tagasi. Paljaste säärte jaoks on veel vara. Või pole ma enam selles eas. Sest kui ma meenutan möödunud pühapäeva, kui oma suure lapse rongijaama viisin, et ta saaks tagasi riiki kaitsma …