Algaja aedniku heietused

“Emme, mis sind rõõmsaks teeb?” küsis ühel vihmasel päeval mu kolme aastane tüdrukutirts.

Vaatasin teda ja sain aru, et olen viimasel ajal olnud üsna torssis ja tusane. Kuid kui vaatan seda üdini muretut naerunägu, tuleb kohe meelde, mis mind õnnelikuks teeb.

“Eks ikka teie, mu armsad. Ja päike. Ja soe”

Jah, nii ongi. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ma elan looduse rütmis. Kui väljas on päike ja soe, kohe nii soe, et saan hommikuse murulaugu ja salati järgi minna paljajalu ja õhukeste riietega, on mu energia laes ja ma pakatan õnnest, teotahtest, ma tõesti jõuangi palju. Ja no nagu me kõik teame, ei ole oma majas ja aias kunagi tööst puudust. Isegi nii palju on seda, et ma satun sellega liiga hoogu ja ei oska enam aega maha võtta. Siis aga tuletab mulle mu kallis mees ja ka lapsed seda meelde, et teeks nüüd nii, et elu väljaspool peenraid ja muruniidukit on ka võimalik. Nii me siis otsustasimegi, et igal pühapäeval veedame aega vaid lastega, ükskõik kus ja mis ilmaga. Viimasel korral, Otepää seikluspargis ma juba suutsin mitte mõelda maha panemata kartulile. Ja eks ma nihverdan pärast toredat päeva lastega end õhtul ikka õue ja küürutan maasikate vahel, et neid umbrohust päästa. Enam-vähem juba hakkab looma.

Aga siis on need vihmased, tuulised ja külmad päevad, kui ma kõnnin toas susside sahinal ringi, tekk ümber ja kuum teetass nina all ja torisen. Muudkui podisen midagi. Nad juba teavad, et siis tuleb mul rahus lasta toriseda. Või hommikul kaua magada. Ma olen isegi jätnud lapsed lasteaeda viimata sel põhjusel, et hommik on liiga hall ja külm ja uni on liiga magus. Aga õnneks nad ei kurda. Puhkepäevi oleme ennegi teinud.

Samas aga ei viitsi ma sellest kehvast suusailmast kellegagi rääkida. See on minu meelest meie kliimas juba aastaringne teema ja see kordub aastast aastasse. Seega, ma siis torisen omaette (ja natuke siin ka :D)

Niisiis, meil ei ole veel kartulid maha pandud…Ja ega me poleks neid üldse pannudki, sest esiteks ei ole me väga suured kartulisööjad ja teiseks on nad imeodavad ka mõne kilo kaupa kellegi toreda taluniku käest osta. Üks selline varustaja meil on ka, õnneks.

Aga kartulite teema tuli sellepärast, et meil on üks üles küntud maalapp, mille me lasksime künda mingil mitte päris selgel põhjusel. Noh, et kui see traktor juba siin oli ja seda kõrval olevat põldu kündis…aga kui ma sellele põllule siis ükspäev uljalt oma suvikõrvitsataimedega astusin, selgus kurb tõsiasi, et mätas on mättas kinni ja minust see hark suure kaarega põõsasse lendas. Ahastuses helistasin oma targale vennale, kes ütles, et pange sinna kartulid, siis järgmisel aastal enam ei pea end ehk lolliks rügama.

Üldiselt on nii, et ma olen üks kohutavalt laisk aiapidaja. Kuid mulle tohutult meeldib see mõte, et kõik värske kraam tuleb oma aiast. Eriti hea, kui seda jagub terveks aastaks nii, et ei pea poest import juurikaid ostma. Küll aga tahan ma, et see kõik tuleks kergema vaevaga, et ma näeks ilusatel päikeselistel suvepäevadel peale kartulivagude vahel küürutamise ja porgandite rohimise oma lapsi kasvamas. Jajaa, ma tean, see tundub utoopiline, aastakümneid on just nii ju aedvilju kasvatatud, ikka töö ja vaevaga. Olen ka ise lapsena seda tunda saanud. Ja tean, et see võib muutuda hasardiks.

Kas mul on mingi plaan? Ei ole. Või siis on mingi aimdus, et võiks proovida nt permakultuuri teed minna, mitte, et ma arvan, et see on lihtne. Algus kindlasti mitte, kuid kui mõelda pikemas perspektiivis, võiks see ju töötada. Pean tunnistama, et olen sellest alles vähe lugenud, kuid paneksin end kohe kirja mõnele selleteemalisele koolitusele, kui selline peaks kuskil tulema. Mul on üks mantra, mille olen endale kuklasse kinnitanud “Meil on aega”. See on ka permakultuuri üks põhimõte – võtta aega, et vaadelda, teha plaane, kuhu üldse midagi sobib. Sest praegu oleme ikka liialt rabistanud, ostnud taimi-puid kokku ja siis need kuhugi ruttu maha pannud. Tegelikult on jäänud aga eeltöö tegemata. Samas…inimene õpibki oma vigadest, ma olen palju targemaks saanud siin selle paari kevade-suvega, et kus mis pinnas on ja kuidas kompaktsemalt vilju kasvatada. Aga pikk maa on veel minna, tõesti.

Lilledega on aga päris keerulised lood. Ehe näide 😀

Sellest olen ma siin ennegi kindlasti jahunud, kuidas ma üldse ei oska erinevaid lilli omavahel sobitada ja mul puudub absoluutselt igasugune maitsemeel selles vallas. Endiselt näen ma meie aeda vaimusilmas ette pigem täidetud erinevate ilu- ja viljapuudega, põõsastega ja neid saagu palju. Hetkel näebki meie aed välja nii, et on see nn fassaad ja siis on tagaaed, kus me meelega muru ei niida ja õunapuude vahel kasvavad kõik need lilled, mis siin on aegade algusest peale kasvanud. Maja ees aga on tohutu muruplats, mille niitmise maitse on mul veel eelmisest aastast meeles. Ja hooaeg on juba alanud….Ja kui me ei niida, kasvab kõik lihtsalt heina ja ohakaid täis ja siis tuleb sügisel vikatiga niita. Minu unistus oleks, et siin kasvaks hoopis põllulilled ja näeks välja nagu aas, kuhu sisse on tehtud teerajad ja palju, palju puid. Ja pojenge (ma jumaldan pojenge!!!). Ja sireleid. Kui ma sõidan mööda mõnest sellisest vanemast talukohast, kus on suuuuuuur sirelihekk tee ääres, tahaks ma peatuda ja sinna heki sisse sukelduda ja seda lõhna endasse ammutada. Lapsena, kui meil oli suvila, oli seal üks ilus sirelihekk, kust ma otsisin igal varasuvel neid viie kroonlehega õisi ja sõin neid vist kokku päris palju…. 😀 Vot just sellisest hekist ma unistangi. Kahjuks siin talus oli hekk suurte puude vahel varjus, kus ei olnud ühtki õit küljes. Aga mul juba uued võrsed kasvama pandud ja kunagi siis saan oma suure heki ka 🙂

Majas pole me veel midagi jõudnud uuemat teha. Ülemine korrus on endiselt poolik ja verandal käin ma lihtsalt unistamas, et kui mõnus seal oleks istuda ja loojuvat päikest vaadata. Mõtte tasandil tundub, et noh, mis seal siis on, põrand, natuke seinapinda, aknalauad, elekter, radikas ja ongi olemas. Et võiks ju ise teha, pole ju nii keeruline. Kui ma aga seisan seal põrandata ja laeta ruumis, tundub kõik nii ulme. Nii, et me palume kellegi abi, kes ütleb vähemalt, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ehk siis on lihtsam kuskilt pihta hakata.

Isegi meie pisipiiga ütleb, et tuleb seina sisse auk teha, et saaks õuest otse tuppa tulla ja siis salaja köögist midagi suhu pista…nagu näha, siis igal ühel omad unistused 😉

Mis mu tänase sissekande mõte on…kes teab 😀

Ja enne, kui ma kaane kinni löön, palun vabandada mind võimalike kirjavigade pärast, sain juba oma erudeeritud õe käest peapesu, et on kirjavigu leidnud mu postitustest….noh, ma annan endast parima…aga ehk siiski antakse andeks 😉

Pildipank 🙂

Esimene võilill ja rõõm tärkavast loodusest 28.aprillil

Esimene nartsiss…ja kevadine lumesadu…

Kavliteetaeg lähedastega. Emadepäev Viljandis ja rattasõit kodumetsas

Esimene arooniaõis 29.05

Vitamiinid. Esimesel pildil maasikakast maja ees, teisel minu kolmene tütreke ürdipeenart kavandamas, kolmandal üllatusleid kuskilt aia tagant pika heina seest. Ebaküdoonia. Mis tuletab meelde, et pean tädi Vaikele helistama ja talle leiust teatama….tema ju teadis…vanust 90+. Incredible! 🙂

Ja siis pildikesi meie “metsikumast” aiast. Kusjuures maja esisest niiväga polegi pilte, sest seal on mõni ükskik puu või põõsas keset võilillede merd. Ah, ja aia äärde istutasin 8 paju ehk raberemelgat Bullata 🙂 kui nad ükskord suureks saavad….ootan juba 🙂

Ja lõpuks, kuid mitte vähe tähtis… minu sisekujunduse tipptase 😀 tegin seinteta tuppa ajutise kontorinurga, kus käib nüüd minu ja mehe vahel tihe rebimine, kes seal päeval tööd teeb, õhtul aga pean kassiga õidu tegema, kes enne mugavama koha saab, mina raamatu lugemiseks, tema teadagi milleks….Täitsa mõnus sai… 🙂 Tähelepanu tasub pöörata lauale, mida ma olen siiani rumala peaga vanakraami poodidest otsinud, kuid lõpuks taipasin enda oma aita sisse kiigata, kust just selline laud puhtaks tegemist ootas 🙂 Ta pole täiuslik, kuid ta on eriline 🙂 See laud oli siin majas, sellel olid veel tindiplekid ja kuivanud tindipott sahtlis…mõelda vaid neid kirju ja tähtsaid dokumente, mis sellel kirjutati…ja nüüd istun siin mina. Ja trükin. Arvutis….