Hapukurgihooaeg kurkideta

E teine sünnipäev hakkab lähenema. Seitse päeva veel jäänud. See on ka justkui suve keskpaik. Pool on veel ju ees.

Mul on täitsa hapukurgi hooaeg. Kirjutamise mõttes. Pea on tühi, materjali justkui oleks. Sissetegemise mõttes veel mitte, sest kurke oleme kasvuhoonest saanud täpselt kuus. Paar pikka on ka kasvuspurtimas. Tomateid on mitukümmend aga kõik veel rohelised. Üks punane laiguke siiski juba kasvuhoones oli, üks väike pisike pipar.

Aiamaa (üks kahest) on umbrohune, ma võitlen selle orasheinaga ikka aeg-ajalt, kui seda va aega on. Samas…esimesed redised on juba söödud, las siis kasvab see hein ka edasi. Üks füüsali taim siiski andis otsad, ilmselt kuivuse ja külmade ööde pärast. Teine on elus ja õitseb, kasvuhoone omad ka, seega on lootust saagile. Füüsalid olid me laste eelmise suve lemmikud. Näis, kas on veel meeles.

Teine põld punetab maasikatest. Kahjuks kuivuse tõttu on marjad kohati väikesed aga samas magusad ja head on nad ikka. Lastest ainsana on E see, kes ehedal kujul millegipärast maasikaid ei söö . Küll aga kõlbab talle maasikatest tehtud smuuti või pannkoogile tehtud moos, kusjuures suhkruta…et ei saa olla ka asi liiga hapudes marjades…võta siis kinni 🙂 Metsmaasikaid on vahel isegi pistnud, kui oleme ratastega ringi sõitmas ja kuskil metsavahel kinni peame ja vaimustusest hõiskame, kui mõnda maasikavälja näeme. Siis ehk on kambavaim tugevam…

Majaesine on endiselt veel lage, suvelilledega olen suutnud veidi midagi luua kuid palju on veel teha. Mõtlesime vähemalt välja, mis puid võiks tee äärde aia taha istutada – pärnad. Ilmselt tuleks seda teha siis sügisel. See annab jälle aega asju seedida ja veelkord läbi mõelda. Muidugi läheb aega, et saada selline tulemus, mida me ette kujutame aga ega kõike korraga ei saagi. Õnneks on tagaaed piisavalt metsik ja vanad õunapuud loovad selle õige tunde. Meie õhtusöögid on viimasel ajal kõik just taga aias õunapuu all toimunud, väga nauditav, isegi sääsed on kuhugi ära kadunud.

Täna kadusin taaskord ühte suurde puhmasse, mis on maja ja kasvuhoone vahel. Seal on nii enelast, kibuvitsa, mis veel kohati õitsevad, juba ära õitsenud lupiine, mingi herneline…tohutu padrik ja ma tõstsin käed. Jälle. Iga kord, kui ma sinna sukeldun, käed üles käärin ja pool tundi selle enelase piiramisega ragistanud olen, saan aru, kui tühi töö see on. Seda on liiga palju. Positiivne leid oli valgete õitega pojengipõõsas, ma olin veendunud, et mul on vaid ühte sorti, roosat pojengi.

Lõpuks, peale muruniidukiga sisse sõitmist, tekkis üks väike auk sinna põõsasse ja sellest sai idee fixi tulemusena lastele väike onn, nagu nad ise seda nimetavad. H nõudis katust ka aga selleni me täna ei jõudnud. Päris huvitav, mis sellest saab…

Kui lapsed magavad, teeme veel koeraga tavaliselt õues tiiru, on vaja lukustada kõik uksed, kasvuhoone kinni panna, mõned asjad kokku korjata…ja kuulata. Ümberringi on vaikus. Ei ühtki häält. Isegi natuke kõhe on, sest nüüd on õhtud juba pimedamad. Koer ajab ninaga lõhna, kõrvad kikkis vaatab ikka tähtsalt metsa poole…ühel sellisel õhtul panin ma veel pesu kuivama, kui äkki metsa poolt mingeid karjatusi kuulsin. Kui need järjest ligemale tulid, pidasin targemaks end kiiremini liigutada ja tuppa pageda, koos koeraga muidugi. Toas julgesin akna pealt kuulata, mis karjatused need ikkagi olid. Siis taipasin, et kas kitse või soku hääled. Lugesin veel hiljem selle kohta ja sain targemaks, et juulis neil pulmad ja võis ka olla, et isane ajas teist isast oma territooriumilt minema. Aga kõhe tunne oli ikka. Kui aga sokud parasjagu ei võitle, on tõesti…täielik vaikus…See ongi elu maal. 🙂