Mulle meenus hetk tagasi, et mul oli kunagi komme kirjutada blogisse. Meie elust ja tegemistest, toimetustest. Isegi ei tea ma, miks see komme mul soiku jäi. Tulin nüüd vaatama, kas leht veel üldse alles on. On alles. Hingitseb siin, aga on alles. Püüan siis vahelduseks talle elu sisse puhuda.
Hommikust saadik on laia lund sadanud. Tuiskas ka. Magasin täna kaua, oli kohe kuidagi selline tungiv vajadus ärkamist edasi lükata. Kui lõpuks üles sain ja aknast välja vaatasin, märkasin linnusöögimaja, mille ümber istus üks seltskond leevikesi. Istusid ja ootasid, millal süüa tuuakse. Ma ikka iga päev viin. Algul viisid lapsed, kuid kuna redel mattus lumme ja nad ei ulata ise sinna toitu panema, on see jäänud minu ülesandeks. Torkasin saapad paljaste jalgade otsa, tõmbasin hommikumantlile jope peale ja tõttasin toidumoonaga õue. Leevikesed jäid algul paigale, kuid mu lähenedes arvasid siiski targemaks eemale lennata. Mitte liiga kaugele. Passisid kõrval puu ladvas, kuidas ma nende kõhutäit linnumajja upitasin. See pole muide mingi tavaline linnumaja. Meil siin talve hakul toimus ikkagist linnumaja töötuba, enne tegime jooniseid ja mina avaldasin soovi, et poisid minu nägemuse teostaks. Põnn pani oma ideid ka sinna juurde ja nii ta valmis. Süsteem. Plastikpudel on keset maja, mille all põhjas on auk. Ülevalt läheb toit sisse, kord kinni ja alt tuleb välja. Maja on veel kahe kojaline, kõrval saavad linnud lihtsalt tuulevarjus olla ja sinna ma panen seemneid litsalt põrandale. Igatahes maja võeti hästi vastu ja liiklus seal on tihe.
Kui ma täna siis läbi tuisu tuppa tagasi jõudsin, polnud veel keegi sööma läinud. Veidi aja pärast aga oli pilt selline – õunapuu osktel oli viis-kuus leevikest, punased kõhud paistsid kui õunad okstel. Ja maja katusel oli seljaga minu poole üks suurem lind. Algul arvasin, et rohevint, kes tavaliselt istub seal pikalt ja teisi ligi ei lase. Lähemal vaatlusel selgus aga, et tegemist oli emase leevikesega, kes lasi seal teradel hea maitsta ja ükski isane punakõht teda segama ei läinud. Üks siiski ei pidanud vastu ja söandas alumiselt korruselt paar tera haarata. Teised aga jäidki söömata, sest kui emaslind oli lõpetanud, tõusis ta õhku ja tema saatjaskond tegi sedasama ning nad lendasid ära. Väga veider igatahes, ma polnud varem midagi sellist näinud. Üldiselt olen aga ka ainult isaseid seal söömas näinud, nii et ju siis emaseid on vähem ja neid tuleb turvata ja hoida 🙂
Ahjaa, kui ma tuppa tagasi tõttasin, oleks äärepealt kokku põrganud põldvutiga, kes meil aias toimetab, parasjagu lendas enelase põõsast välja, läks madallennul põllu poole. Varem on neid siin ikka rohkem olnud, tatsasid kambakesi aias ringi. Aga eks talv on neile raske, vähesed ilmselt jäävad ellu. Loodan, et meie paks albert ehk kass Ossu teda kätte ei saa.
Niipalju siis aialinnu juttu.
T on linnas, läks õhtuks sushi kraami ostma, pean varsti riisi keema panema. Piiga läks koeraga jalutama, talle meeldib väga üksi jalutamas käia, teevad päris pika matka Lottaga koos. Põnn, see istub aknal ja ümiseb Les Chaps Elyseés lauluviit…Kass nurub süüa, nagu alati ja Bruno istub truult väljas ja ootab, millal tema jalutama saab. See jääb täna esiklapse ülesandeks. Kõigile midagi.
Ega ma praegu rohkem oskagi midagi öelda. Suuremat sorti uudiseid mul pole, maja on ikka samas seisus, st pole veel kaugemale jõudnud renoveerimisega. Teine korrus on endiselt pooleli. Ehk toob kevad uued tuuled ja motivatsiooni see lõpuni teha. Alumisel korrusel on juba kohti, mis vajavad uuendust. Nii see maja elu ongi, kunagi valmis ei saa.
Hiljuti sain ühe vahva üllatuse osaliseks, üks võõras inimene kirjutas mulle seoses meie majaga, aga jätan siis selle jutu järgmiseks korraks. Ja luban, et see järgmine kord ei lase enam end aasta või nii oodata.
Mõnusat talve jätkumist!
Maa. Elu. Stiil. 