Kui sõber kaob ära

Hello, world! Mäletate mind? Ma olen see Kaldemäe Kristiina, kel vahel on midagi öelda ja mõnikord pole kohe pikka aega mitte kui midagi kirja panna. Katkestan korraks siis selle mitte-midagi-pole-kirjutada perioodi.

Juhtud ju isegi on, nii mõndagi. Aga ikka ja jälle olen selle dilemma ees, et kas peab siis kohe kirjutama. Vahest siis kõige olulisemast. Hetkel oleme nö leinas. Võibolla küll liiga vara aga…asi selles, et meie kallis triibik ehk Timmu on kadunud.

Timmu on see, kes meiega siia maale linnast kaasa tuli, algul tubast elu elas, kui aga kohtus uustulnuk Ossuga, hakkas ka tema õues käima. Sellest päevast (ja päris kindlasti sellest ainsast päevast) peale kadus tal igasugune pinge ja stress, mis vahepeal oli tekkinud ja  tingitud uue kassi majja tulekuga. Ju nad said õues paremini oma sotid selgeks, igatahes kadus see pidev üksteise passimine siin toas, tülid ja urisemised. Oss on ka kohe palju rahulikum. Viimasel nädalal enne kadumist olid nad juba nii lähedased, et puudutasid üksteist ninaga….(lähen taskurätti tooma)

Päev enne sõbrapäeva tegime köögis süüa, toad olid ahjus küpsetamisest palavad ja hoidsime aknaid lahti. Tomi vend oma tütrega olid külas, kõik oli tore. Ma ei pannud tähele, millal Timmu välja lipsas aga ega seda ei panegi, nad voorivad päevas sada korda edasi-tagasi, Tavaliselt on üks neist juba akna taga kräunumas rutem, kui oodatagi oskaks. Sel korral aga Timmu ei tulnud. Märkasime seda küll alles hommikul, sest seda on siiski ennegi olnud, et nad ei tule ööseks tuppa, tavaliselt magavad pööningul või aidas. Timmu aga eelistas ikka alati pigem toas magada. On ju ometi tegemist kassiga, kes magas ööpäevas oma 20 tundi…

Järgmisel hommikul läksin koeraga jalutama ja aimasin, et midagi on juhtunud, sest Tim polnud välja ilmunud. See polnud üldse tema moodi. Öösel oli sadanud palju lund, korralik talv oli kätte jõudnud.

Kui jõudsin põllupoolsest väravast välja, nägin rebast, meist kõigest paarisaja meetri kaugusel. Ta seisis naabertalu juures  (seal kus kedagi ei ela)  Meid märgates lipsas ta minema. Otsisime kohe läbi kodulähedal kõik kohad, kuhugi vähegi sai juurde, aida, kuuri, pööningu, keldri…käisime ka sealsamas naabertalus. Asja teeb aga keerulisemaks see, et meile on ilmunud uus kass. Teda oleme näinud tegelikult juba sügisest saadik siin ringi luusimas, vaeseke on jäänud koduta ja otsib süüa. Meie Ossu aga teda siia jääda ei luba, ajab teda minema. See aga tähendab palju, väga palju kassi jälgi, isegi, kui hoiame Ossut toas, on selle teise kassi jälgi igal pool. Lisaks rebase ja jänese jälgedele. Seega jälgede järgi on võimatu otsida.

Oleme teavitanud kõiki naabreid, olen sõitnud ringi, käinud kaugemates taludes, printisin välja hunniku pildiga kuulutusi, abipalunud kõikvõimsalt näoraamatult…siiamaani võpatan iga kord, kui telefon heliseb ja kui näen võõrast numbrit, käib mingi eriline lootusesäde läbi keha, et äkki nüüd…äkki keegi leidis ta…Aga siis tulen jälle maapeale, eriti peale järgmist tulutut otsimist, et ta ei läinud ju kunagi kaugele kodust, no ei läinud lihtsalt…miks ta oleks pidanud siis nüüd minema? Nii kaugele, et ei oska koju tulla? On välja käidud erinevaid versioone – rebased, inimesed, kuskil metsas…auto all…Viimane on kõige hullem mu jaoks vist. Ja praegu, sellise lumega ei näe ka tee ääri ega saa teda sealt otsida. Kui vaid teaks…samas usun ja loodan, et kassil ongi 9 elu ja ta tuleb tagasi.

Kuidas lastele mõjunud on?

Algul väiksemad ei saanudki aru midagi. Paar korda küsisid, et kus Timmu on aga ju siis arvasid, et õues kuskil. Samas aga olen ju koguaeg nendega koos, ka otsinud olen koos nendega ja neil hakkab kohale jõudma. Vahel nad räägivad, et nägid unes Timmut, täna jälle H käis välja versiooni, et äkki Timmule ei meeldinud talv ja ta on nüüd meie pööningul. Ta on seda rääkides nii rõõmsa häälega, et hakka või ise uskuma. Ja nii ehk ongi hea. Et nad ei muretse.

Vanema poisiga aga on keerulisem. Tema oli kuue aastane, kui me Timmu saime. Nad olid suure sõbrad. Ka nime pani just poja kassile. Kui maale kolisime, oli ta nii vastu, et kass hakkaks õues käima ja esimene aasta me ei lasknudki. Aga kui ikkagi nägi, et Timmule meeldis õues ja ta tuli alati tagasi, rahunes ja leppis ta sellega. Nüüd tunnen ma end nii süüdi sellepärast, olin ju mina see, kes rääkis koguaeg, et maal ei saagi teisiti, et kass ikka peab saama õues käia, puu otsa ronida, hiiri püüda…

Ka Oss ja Lota (meie pere koer) olid peale Timmu kadumist kuidagi teistmoodi, nagu oleks saanud aru…ja ilmselt nad ju saavadki sest näevad, et Timmut pole. Lõpuks olid nad ju ikkagi kolm sõpra…Kaldemäelt.

Palun tule koju, Timmu… 😦