Aasta viimane päev. Meenus, et mul on siin üks blogi, mis tahab pidamist. Pole just eriti aktiivne olnud sel aastal, aga viimasel hetkel siis parandan end ja püüan lühidalt selle aasta kokku võtta. Sest tund aega on just väga lühike aeg selleks.
Tulime tund aega tagasi saunast, seal saime kõik vana aasta mustuse maha viheldud ja saunatatud, isegi lumme sai joostud.
Õhtusöök on söödud ja lapsed nüüd hullavad veidi õues, lasevad lendu oma sädelevad asjadnused, mis isa neile ostis, ikkagi aastavahetus ju. Pauku pole meie majas kunagi tehtud, seda kuuleme kaugemalt piisavalt. Õnneks on detsember olnud siinkandis vaikne, ma ei tea, kuidas mujal. Linnas ilmselt mitte, seal ei muutu vist see asi küll kunagi.
Jõulud möödusid koduselt ja rahulikult. Oma pere seltsis. Ka mu suur poja lubati kaitseväest koju puhkama. Mida muud oskakski tahta, kui et pere on koos. Kahjuks on see aeg kuidagi nii ruttu läinud, jõuan alles harjuda, et ta on kodus, kui ta juba paari päeva pärast tagasi minema peab. Tänapäeva ajateenistus on muidugi lust ja lillepidu võrreldes ajaga, mil minu isa pidi armees olema. Nüüd saab ikka iga nädalavahetus koju, viimasel ajal siiski küll harvemini seoses hetke olukorraga riigis.
Mis on minu jaoks kõige positiisem selle aasta jooksul olnud? Kindlasti see, et Põnni tervis on olnud väga hea! Et terve aasta jooksul antud analüüsid ja uuringud on korras olnud ja viimases otsas oleme pidanud end näitamas käima iga kuu asemel kord kahe kuu tagant. Mu väike Harry Potteri võlumaailma nautiv leiutaja on terve. Ja ka kõik teised oleme terved. See ongi see kõige kõigem sellest aastast, mida kaasa võtan uude aastasse. Et see jätkukski nii. Et me jääkski terveks. Ja et Põnn oleks ka edaspidi selles osas just sama eduline, kui siiani. Aasta algul selgub, millal saab vabaneda tema sees olevast veenikateetri süsteemist. Ega see talle otseselt mingit vaeva ei tee, aga teatud tegevused on siiski keelatud ja piirab teda veidi. Sügisest siis on lootust, et saab ka mõnes trennis käima hakata.
Positiivsetest asjadest on kindlasti veel palju, palju kaasa võtta. Tegelikult on ju iga päev positiivne, sest iga päev on kingitus ja just nii ma elu võtangi. Tänulikkuses, iga päev. Sel aastal olengi õppinud seda, et iga väikseimgi elu osa on tähistamist väärt ja mingid konfliktid ei suuda mind rööpast välja viia.
Nii, et midagi põrutavat ega skandaalset ma kirjutada ei saa, sest pole midagi sellist juhtunud. Lapsed tulid tuppa tagasi, teatasid, et venelastel algas uus aasta, sest kell oli just saanud 23.00. Õhinal räägiti, millised keerlevad ja särisevad raketid neil õhku lendasid. Paar tükki olid ikka minule ka jätnud, kui me enne südaööd uuesti õue läheme.
Kohe hakkame kirjutama oma uue aasta soove ja süütame need siis õues põlema, see on meie väike traditsioon. Siis vast raugeb nende väikeste inimeste ramm ja ongi see kauaoodatud aastavahetus peetud.
Soovime siit Kaldemäelt teile imelist aastavahetust ja uude aastasse palju armastust, õnne, soovide täitumist ja plaanide elluviimist!
Maa. Elu. Stiil. 
Oi, seda on küll ju ülitore kuulda/lugeda, et Põnnil jätkuvalt tervis korras on.
Õige on see küll, et igas päevas tuleb leida kasvõi killuke head. Ja tänulikkus iga õppetunni eest, on vaid edasiviiv jõud 🙂🙏
Teil on väga vahvad traditsioonid vana-aasta õhtuks 👍
Imetoredat uut aastat teie perele sinna Kaldemäele! Püsige terved ja olge hoitud!
MeeldibMeeldib