Koer ja kassid – elu pärast esimest kohtumist

Põhjuseid, miks ma, väsinud ema, kell 23.50 üleval istun, on mitu. Esiteks olen ma läheneva haiguse tõttu joonud ära terve kannutäie teed, mis pidi olema lõdvestav (taime)tee aga ei ole märgata lõdvenemist vaid pigem täielikku erksust. Võib-olla tuleb see hoopis täiskuust, mis varahommikul punaseks värvub. Ma olen juba igatahes statiivi vannituppa üles seadnud ja plaanin kell viis ärgata. Mu teismeline poeg lubas mind selles toetada, tegelikult tema mind üldse informeeris sest mina ei vaata ju telekat. Temalt kuulen “tähtsamaid” päevauudiseid 😀

Meie kasside ja koera lugu on nii erakordselt hästi lahenenud, et minu meelest see väärib eraldi kirjapanekut küll.

Väike lühitutvustus, kes veel ei tea. Kass Timmu on 8 a isane kastreeritud, maal sündinud, kuid linnas üles kasvanud, elanud enamuse oma elust toas (mõned korrad aknast välja või rõdult alla hüppamised on olnud ainsad õues viibimised). Äärmiselt sõbralik, üsnagi laisk ja ülikarvane. Maale kolimine esialgu tema toakassi staatust ei muutnud, ei osanud aimata, kuidas ta käitub ja ehk paneb plehku. Nagu praegu teame, olid need kartused alusetud.

Kass nr 2. Osvald. Isane, kastreeritud. Ilmus meie koju ise, eelmise aasta novembris. Algul üliarg ja asotsiaalne kuid mida rohkem süüa sai, seda sõbralikumaks ja julgemaks muutus. Arsti arvates noor kass, täiesti tugeva tervise juures, igasuguste parasiitide vaba. Sai vajalikud ussirohud-vaktsiinid ja võisimegi ta julgelt tuppa tuua.

Sellest aga ei arvanud Timmu kuigi hästi. Kuna tundus, et need kaks ei klapi kohe kuidagi ja me ei plaaninud vaadata, kes kellelt esimesena silmad peast kraabib, eraldasime nad paariks kuuks nii, et nad sain üksteisest aimu läbi ukse piiludes. Kuna Osvald oli ilmselt sündinud õuekass, siis käis ta ikka läbi akna õues ja ööd magas toas. Mida soojemaks ilmad  läksid, seda harvem ta tuppa tuli. Õues nurus oma paid ja sülesolemised ära, söögikauss oli aidas, kus ta ka ilmselt päeval magas. Ööseks tuli ikka tuppa. Lisaks oli ta leidnud poolelioleva veranda juures ühe pisikese ava, kustkaudu käis ta üleval pööningul magamas. Need ööd, kui ta otsustas seal omaette laiutada, kuulsime teda ikka meie voodi kohal sahistamas.

Siis, suvel, tuli Lota. Varjupaiga koer, kelle vanuseks on pakutud 3-7 a. Äärmiselt sõbralik, armastav ja rahulik emane koer. Kuna aga kassidega kokkupuude puudus ja tundus pigem, et need tegelased teda ärritavad, elasime nii, et Timmu, see toakass, elas suure poisi toas. Sai maja peale kõndima siis, kui koer oli õues jalutamas. Õuekass pidi siis väljas ettevaatlik olema ja lähima puu otsa tee leidma, kui Lota läheduses oli. See tsirkus väsitas jubedalt. Pidevalt pidi jälgima, et keegi ei jätaks ust kuskil lahti, et toakass ei saaks koeraga kokku ega õue, et õuekass ei tuleks otsejoones tuppa, sest koer oli toas jne. Kuni ühel heal päeval ma lasksin toakassi lihtsalt õue. Tema käik päädis arglikult ümber maja tiiru tegemisega ja nõudis kohe tuppa tagasi. Nii mitu korda järjest. Nüüd käib rahumeeli õues, toimetab ära ja tuleb tuppa magama. Nagu oleks seda eluaeg teinud.

Kuna Osvald oli õues see boss, siis üritas ta seal ka korra majja lüüa ja Timmut minema ajada. Timmu aga oli aga vahepeal julgemaks muutunud ja lõpuks ongi tema nüüd see, kes need kaks teist tüüpi enda pilli järgi tantsima paneb.

Hetke seis on selline, et kõik kolm on korraga nii õues kui toas, või on kaks õues ja üks toas jne. Eks ikka passitakse üksteist, kassid natuke urisevad üksteise peale (või Timmu Lota peale), Lota enam ei urise aga käib kassidel toas järel ja õues tahaks ikka taga ajada, instinktid. Aga lõpptulemus on ideaalne. Kõik on rahujalal. Sõprusest on muidugi asi kaugel aga see polnudki eesmärk. Armukolmurki on ka tekkinud, nagu piltidelt näha võib. Ja Lota oli algul natuke kasside peale armukade, kui need mulle sülle tahtsid tulla või öösel kaissu. Siis oli Lota kohe valvel, aga nüüd hakkab ka see asi maha rahunema.

Ahjaa, Lota kohanemisest veel niipalju, et kui algul käisime õues vaid rihma otsas siis nüüd võib ta vabalt aias ringi joosta, enamasti aga ta magab ukse juures trepil või lesib kuskil päikese käes. Loomulikult tahab ta aga ka joosta, pikka maad, otsida põllul hiiri ja hüpata läbi kõrge ristikheina. Seda ma kahjuks iga päev talle võimaldada siiski ei jõua, sest kahe lapsega (eriti kui üks neist on juhtumisi haige), on see keeruline. Aga olen käinud küll, ja siis Lota jookseb ilma rihmata minu ees. Vahepeal seisatab ja vaatab, kas ma ikka tulen. Jookseb minuni ja tagasi ja nii mitu korda. Ainus mure on põld ja hiired – kui ta kord on hakanud seal seda auku kaevama ja hiiri otsima, siis ta ei jäta enne, kui hiir käes või võhm väljas. siis ta kutsumise peale koju ei tule. Aga tundub, et ma saan teda usaldada ja see ongi peamine. Ma ei oleks kunagi paremat koera osanud tahta, kui on Lota. 🙂

Lota söömisest oli ka kunagi juttu. Ta sööb endiselt vaid loomapoe toitu, krõbinaid, ja on võtnud juurde vähemalt 4 kg, umbes kahe kuuga. Arsti arvates väga hea tulemus. Kodutoitu saab ka ikka vahel, see mis meist järgi jääb. See kogus küll ei toida, aga see polegi ju eesmärk, pigem maiuspala 🙂 Ja no laste järelt koristab ka tema, minul on nüüd üks töö vähem. Lihtsalt suurepärane 🙂 Ja minu meelest võiks vabalt vähemalt üks koer veel olla, lisaks kanadele, keda Põnn väga soovib…ja kaugel siis kitsede võtminegi enam on… 😉