No ei tule vaimu pääle…Ma juba ikka päris pikalt olen hoogu võtnud, et kirjutada viimased sündmused üles. Enamasti teen ma ju seda iseendale, et tulevikus hea meenutada aga viimasel ajal olen mõelnud, et tegelikult ju mingil kummalisel põhjusel on mind hakatud jälgima ja see, mis ma siia kirja panen, peaks olema kuidagi rohkem informatiivne. Seega, ma proovin siis anda endast parima.
Kõige suurem uudis on see, et me saime EAS-ilt hajaasustuse programmi raames toetust! Juhhei ja hõissa, meil on nüüd päris kanalisatsioon, enam ei pea käima pumpa tööle lükkama ja siis jälle juhet välja tõmbamas, see oli tõesti tüütu. Nüüd on meil ajutine süsteem minetatud ja olemas päris imbväljak, septikuga. Töö oli kiire ja korralik, kopp ja kallur mässasid paar päeva maja taga, kopp kaevas kraavid ja pandi torud, paar päeva hiljem oli maa sile ja tehtud tööst olid vaid põllul sügavad rehvide jäljed ja imbväljaku asukohta reedavad mõned maast välja upitavad torude otsad.
Sain aru, et selle septikuga muud vaeva polegi, kui vaid kord aastas puhastamine. Elame, näeme, kas ka tegelikult see nii on. Praegu igatahes kõik toimib. 🙂
See oligi tegelikult teine suurem projekt katlasüsteemi kõrval veel aasta lõpus. Nüüd saame natuke hinge tõmmata, eks uuel aastal uue hooga, nagu me teame, siis tööd ei saa ju kunagi otsa.
Pelleti küttesüsteem toimib ka hästi, ainus mure on olnud hetkel see, et kuna ilmad on nii kiirelt muutuvad, kord on -11 ja siis juba äkki 0 kraadi, on vaja kütet käia reguleerimas. Eks see ole alguse asi, et kuipalju seda juurde või maha kerama peaks aga automaatsest süsteemist tunneme juba vaikselt puudust. Või mine tea tegelikult – äkki Tom käib meelega igal õhtul seal keldris katla juures nuppe näppimas, äkki on tal seal hoopis mingi sala punker tekkinud, millest mul aimu pole, äkki ajab sal hoopis mingeid salaasju külameestega….mnjaa, sellepeale pole ma varem tulnudki…peab minema ise asja uurima 😉
Töömees Arno, kes on meile rohkem nagu vanaisa eest, käib ka siin ikka aeg-ajalt abis, küll seda Seene-Petsi tehtud akent tihendamas (see ootab endiselt oma järge, mil ta välja vahetatakse), siis tegid nad ühe teise töömehega ülemise korruse põranda soojaks, nüüd ei tule külma enam eriti kuskilt sisse. Vanad välisuksed on veel see nõrk koht aga ka need ootavad oma aega, et välja vahetada…nagu ootab oma aega veranda, teine korrus, eeskojad, trepid, vundament, mida tuleks siiski soojustada….ma parem ei jätka 🙂
Vaatan oma pildialbumisse, et meenutada, mis on peale eelmist postitust toimunud. Ma ei teagi, kõik on sellised väikesed asjad, samas minu jaoks nii suure tähendusega…no näiteks võtame kasvõi tavalise posti, noh, ma mõtlen see, mida saab postkastist välja võtta. Linnas oli see kuidagi nii…loomulik. Tead, mida on oodata, kuna reklaame me panna ei lubanud ja ootasingi oma ühte ajakirja kord kuus. Nüüd käime lastega pea iga päev ikka piilumas, mis kohalik postiljon meile sinna poetanud on. Peab ütlema, et alati polegi midagi aga samas on tore saada näiteks kord kuus Vastse-Kuuste valla lehte või veel lahedam on leida sealt Vana Võromaa rahva uman keelen lehte “Uma leht” Võtad tassi kohvi, istud vaiksel tunnil, kui lapse magavad, soojas toas ja loed võrukeelset lehte. Õnneks on see natuke mulgi keelega sarnane, nii, et ma saan isegi midagi aru 🙂
Tekib selline eriline, soe tunne…ja kui veel ahjus tuli praksub…:)
Seljataga on ka esimene leivategu, mille üle mul on nii hää meel. Mitte, et linnas seda teha poleks saanud aga seal kuidagi ei tulnud seda tahtmist. Kuigi ka siin teen ma ju leiba tavalises praeahjus, mitte puuahjus aga see leivalõhn käib minu jaoks kuidagi rohkem maaeluga kokku. Ju ma olen veel selles maamaja romantikas nii sees ja kardan, et see nii jääbki 😀
Ja no ma parem ei hakka rääkimagi esimesest jõulukuust siin majas…ma ei mäleta oma elust seda aega, kus ma oleks niiiväga jõule oodanud, kui sel aastal! Päriselt! Juba jupp aega enne esimest adventi hakkasid mu näpud sügelema ja ma nokitsesin jõulukaunistusi teha, algul üsna tagasihoidlikult kuid siis juba tõime keskmise pojaga metsast sammalt, millest tegin advendi küünla aluse ja kuuseoksi, mis on vaasis ja küljes ripuvad ehted.
Linnas elades ma lausa pelgasin seda oktoobri lõpus, novembri algul poodi minekut, kui kõik kohad olid seda jõulunänni täis. Koguaeg oli tunne, et no miks nii vara, kui jõulud käes, on kogu sellest jõulukärast süda paha. Ja kui aus olla, siis nii oligi. Sel aastal aga ootan iga järgmist adventi sama suure õhinaga nagu lapsed päkapikke. Jah, ka päkapikud käivad Kaldemäel. Algul arvasin, et vast on vara veel, nad ei saa ju aru aga kui pea kolmene poja kuulis raadio onusid rääkimas päkapikkudest küsis ta, et kas temal ka päkapikud käima hakkavad? Ja et kas ta ka sussi akna peale võib panna? Kuidas ma siis saaksin “ei” öelda. Nüüd siis saab päkapikk pea igal õhtul kõigepealt maiustada õunte või piparkookidega ja siis sinna asemele midagi head poetada, tavaliselt kas mõni kuivatatud puuvili ja eriti suureks hitiks on praegu puzzle tükid, ehk saab jõululaupäevaks pildi kokku 😉
Või võtame näiteks piparkoogi tegu. Kõigepealt sai valmis tehtud tainas, seda tegin ma ju linnas ka aga jällegi – siin on isegi piparkookidel teine maik man. Või kohvi joomine – kohvipaksu saab lihtsalt aknast välja visata! 😀 See kõik on nii…..imeline! 🙂 Mõnel võib isegi süda pahaks minna, kui palju ma võin sellest siin jahuda, et ikka kui mõnus on maal elada ja mida kõike siin teisiti teha saab aga ega enne ei saagi sellest vist päriselt aru, kui ise pole seda tundnud.
Novembri lõpus tuli lumi maha. Käisime, lapsed kelkudel, metsateel jalutamas, silmad maas, et ajada jälgi, mis loomad parasjagu seal toimetanud on. Saime oma pildikogusse hundi ja rebase jäljed. Kuna mõned päevad enne oli seal toimunud hundijaht, siis oli natuke kõhe ka. Üks olla kätte saadud aga üks jahitav vist veel jäi tabamata…rebane ja jänes on kah lähedal tee peal jalutamas käinud.
Küsimus nüüd jahimeestele (või nende naistele), kelle jälg see on? Me ise algul arvasime, et äkki jälle ilves aga pigem vist ikka hunt? Või hoopis koer? 😀
Sellega hetkel lõpetangi. Homme jälle uus päev, meie armsal tädi Vaikel on 91. sünnipäev, seega plaanime talle külla minna, pärast tulevad külalised, siis juba teine advent ja nii ta läheb 🙂
Maa. Elu. Stiil. 
Lisa kommentaar