Vahelduseks remondijutule ma lihtsalt pean kirjutama, milliste inimeste keskel me elame. Kuidas meile täiesti võõrad inimesed hoovi astuvad ja enda abi pakuvad. Ja tõepoolest seda ka mõtlevad!
Näiteks traktorist Aivar, nö naaber, kes elab kõigest paari kilomeetri kaugusel meist. Meie tutvus algas siis, kui ta meie krundi lähedal põllul traktoriga heina niitis. Saatsin T küsima, kas ta ei võiks ka meile niitma tulla, meil nimelt jookseb piir täpselt teise omaniku maa kõrvalt. Kuna aga neid põlde siin ümberringi hoitakse lihtsalt heina all, loomadele söögiks, siis on ka meie maale külvatud heina ja seda ka niidetud. Sel aastal saime küll asja selgeks räägitud, et see osa, mis on meie osa, on ka meie oma ja meil pole vaja, et keegi sinna midagi külvaks või hooldaks, et äkki me kunagi hakkame ikka ise ka mingit põldu harima vms. Siis aga läks nii, et see põllumees, kes neid maid siin harib, unustas vist midagi ära ja külvati ka meie maale heina. Meil polnud muidugi kokkuvõttes selle vastu midagi, kuna sel aastal vähemalt ei jõudnud me midagi ise maha panna (väike peenar ju siiski on 😉 ) Aga kuna hein vohas, murutraktorit meil pole, pidu oli tulemas, siis tekkiski mõte, et äkki too traktorimees tuleb ja ajab asja ära, pisku tasu eest ikka.
T käis koos Põnniga asja uurimas ja naases õige pea ilma mingi selge vastuseta…tundus, nagu ei saanud vist kaubale. Aga umbes pool tundi hiljem oli juba seesama traktorist meie tagaõuel ja tuli juttu puhuma, aega parajaks tegema, nagu ta ütles. Traktor seisis töötava mootoriga eemal põllul. Loomulikult lubas ta põllu ära niita ja pakkus, et võib mõnipäev väikesele poisile koos issiga sõitugi teha. Põnn sel õhtul igatahes magama jääda ei tahtnud, ärevus oli liiga suur. Paar päeva hiljem oli meil hein niidetud ja ka lubatud traktorisõit sai poistel tehtud, selline lühike, tunniajane 😀 Põnn oli väga vaimustuses, loomulikult!
Lisaks paljule muule, milles Aivar arvas, et saab meile kasulik olla (“Kui milleski abi vajate, küsige, küll saan aidata ikka”…) helistab ta näiteks meile samal ajal, kui meie majast möödub, et teada anda, et sõidab parasjagu Põlvasse, trimmeri juppi tooma, et kas meil pole sealt midagi tarvis, et ta siis tooks ära…meil küll polnud sealt midagi tarvis aga selle kõne käigus oli selgunud, et see pood, kuhu ta sõitis, seda peab minu kauge sugulane, kes ühtlasi on ka tema, veel kaugem, sugulane 😀
Või siis need kaks ehitajat, kes siin viimast otsa on iga päev ehitanud. Võib-olla mäletate, et üks tegi meile enne jaanipäeva oma vabast ajast grillinurga koos jalgade peal grilliga. Aga see polevat tema jaoks midagi…tühiasi, me ju omad joped! Lisaks tunnevad nad kõiki ja ajavad meile igasuguseid imeinimesi välja, piisab meil vaid mainida, et oleks vaja nt jäätmejaama prügi ära viia, kohe on neil käru auto taga, asjad peal ja ära viidud. Me saaks ise ka, aga selleks oleks tarvis kõigepealt autole konks muretseda, selle külge järelkäru (seda lubas tulevikus meile Aivar iga kell laenata…:D) ja vallas on üks kindel päev, millal saab prügi viia. Töömehe tutvuste kaudu aga sai ka muudel päevadel..
Mõlemad mehed on sellised toredad, muhedad..paar päeva tagasi, kui meil oli nendega nö koostöö juba lõppenud, palus T ühte neist ikkagi appi paari asja tegema. Ta tuli siia, kotitäis tomateid ja õunu kaasas…lihtsalt niisama, arvas, et meile kulub ära. Natukese aja pärast sõitis ta paarimees (kes meile selle aiamööbli tegi) mööda ja arvas, et kuna tal pole nagunii muud teha, tuleb ka appi. Noh ja kui pärast T siis arveldama hakkas, lükkasid nad palga tagasi ja ütlesid, et ah, mis sa selle väikese asja pärast siin… No on ju uskumatu? Selles mõttes, et mina linnas ei ole väga sellist suhtumist kohanud.
Igatahes on meil plaanis neile tänutäheks üks korralik õhtusöök teha. Ka seda nad ei tahtnud vastu võtta, on natuke sellised häbelikud aga rääkisime nad siiski pehmeks.
Või siis meie naabrid. Need pensionärid, kes ainult suviti siin elavad. T käis ükspäev neil lastega jälle külas, läks üle põllu, lapsed aiakärus. Tagasi tuli koos naabritega, kes tulid maja uudistama. Proua hakkas kohe vabandama, et tal ei olnud peale paki soola ja suvikõrvitsa meile midagi tuua…samal ajal lohises mingi korvpalli rõngas koos võrguga aiakäru taga…neil ei olevat sellega midagi teha, võtku me aga endale, lastel hea palli mängida…Tuppa tulles olid nad nii vaimustuses kõigest, külvasid meid kiitustega üle ja tögasid samal ajal teineteist. Kui ma tahtsin kohvi pakkuda, keeldusid nad ja ma jõudsin öelda, et nojah, pakun kohvi küll, aga toas pole külalistele istetki pakkuda, pole veel jõudnud toole tuua. Seepeale läks naabrinaine kohe põlema ja hõikas, et temal on kuuris kuus tooli, mida nad ei kasuta ja meie PEAME neile järele tulema, KOHE! Kuna me aga nii päris ei mõelnud, siis kauplesime kuue pealt kahe tooli peale…võib-olla saab neist isegi asja, kui palju külalisi on, siis hea, kui kuskil on mingid varutoolid.
Mina olen alati arvanud, et kõik inimesed on ilusad ja head, aga Põlvamaal see tõesti nii ongi 🙂
Külapood on ka üks lahe koht. Kuigi peale või ja piima sealt midagi väga osta ei ole, siis nalja saab seal küll alati. Tavaliselt on poes korraga paar-kolm inimest. Ühel päeval aga juhtus olema nii, et parkla oli autosid täis ja poes oli kohe pikk järjekord, oma 6-7 inimest seisid sabas. Mina ladusin parasjagu asju kotti, kui kuulsin, kuidas üks proua sabas teema üles võttis: “Ei tea, kust kõik need inimesed nüüd lahti lastud on? Pensi päev vist täna…” Vaatasin muiates järjekorda, kus seisid inimesed vanuses 20-40…vanaproua ise vist oligi ainus pensioniealine. See aga kõlas nii vahvalt, inimesed, kes poodi sisse tulid, märkasid ka kohe, et on palju rahvast ja oli selline lõbus melu kohe selles pisikeses külapoes. Seal käikski juba nende elamuste pärast 🙂
Et siis veel natuke põhjuseid, miks mulle meeldib maal elada. Tunnen, et järjest paremaks läheb 😉
Maa. Elu. Stiil. 