Päeva nali ja muud jutud

Ma ei saa seda enam edasi lükata, kuigi kell on jälle märkamatult saanud 0:30. Homme peaksin olema triksis-traksis kuna (kui ilm vähegi lubab) peame maha ühed järjekordsed talgud. Minu kallid kolleegid lubasid tulla ja näpud mullaseks teha 😉

Alustan seekord majast seest, kus pole tegelikult palju muutunud kuna praegu on tööd tehtud enamalt jaolt väljas. Aga seest siis uuemat niipalju, et kõik seinad on pahteldatud, mis tähendab seda, et ees on ootamas see lõbusam pool ehk viimistlus. Tapeet elutuppa-söögituppa on aga veel tellimatta, kuna pole olnud üldse aega seda valida. Samas ei ole ka veel laudist hakatud panema ja ei ole ka veel uued aknad jõudnud, seega ….aega on.

Järgmisena valmistati ette lastetoa põrand, kuhu täna pandi (üks mees poole päevaga!) maha uus põrand. Samuti saarepuu. Järgmisel nädalal tehakse ka viimistlus põrandale ja siis läheb see katete alla peitu, et midagi sellele viga ei saaks teha.

Vannituba on hetkel endiselt ainus ruum, mis on juba peaaegu valmis. Kuna uudishimu oli suur, et milline näeb Ikeast tellitud vannitoa mööbel tegelikult välja, pani T kiirkorras kokku valamukapi. Selgus aga üks väike üllatus – torud on pandud seina natuke valesti. Kuigi mõõdud sai öeldud õiged, mööbli järgi, siis midagi on ikka nihu läinud ja nüüd tuleb mööbli sisse üks auk teha, tagaseina. Praegu aga panime ta lihtsalt korraks paika, et oleks mingi pilt juba olemas 🙂

Peeglikapp veel pole päris koos ja seda ei oleks saanud niimoodi “mängult” seina ka panna. aga täitsa “päris” tunne tekkis küll juba 🙂

Olen jõudnud järjega eelmisse nädalavahetusse, kui me jälle maal käisime. Õues sai natuke trimmerdatud ja pilt jällegi ilusam. Samas, kui paar päeva hiljem, ühel õhtul sinna jälle läksime, oli küll tunne nagu “Nukitsamehe” filmis, kui Kusti pidi nõiamoori aiast nõgeseid ja naate kitkuma ja need võluväel sinna kohe tagasi kasvasid. Nii tundus, et on ka meie hoovis. Aidaesine on paksult naati ja nõgest täis. Samuti on seal ka üks vanast ajast jäänud sõnnikuhunnik, mille otsas on naadil ja nõgesel ju vägagi hea kasvada. Homme on plaanis see hunnik sealt likvideerida ja põllule laotada. Sellest saab huumus meie taimedele, mida täna laadalt soetasime 🙂

Nüüd edasi ei tule enam ehitusjuttu, kuna pole midagi hetkel enam uuemat toimunud (ma hoiatasin, eks)

Kuna ilmad läksid meil siin ju erakordselt soojaks ja nagu ikka, ootamatult kiiresti, ei suutnud me ka nädala sees enam maalt eemale hoida ja käisime päris mitmel õhtul maal. Isegi kui midagi asjalikku teha ei jõudnud, oli lihtsalt mõnus olla, värsket õhku hingata ja linnulaulu kuulata. Ka süüa värskes õhus on kohe hoopis teine tunne, lastel on ka kohe palju parem isu

Peakoka valmistatud grillitud lõhe, lisandiks avokaado, arbuus ja grillitud paprika sinna kõrvale. Ülimaitsev!

Kui kõhud täis, läksin Põnniga jalutama, et teda kärus unele suigutada. Jalutasime meile juba tuttavat teed pidi metsa vahele, kui järsku märkasin teel selliseid jälgi:

Kohapeal mina neid jälgi tuvastada ei suutnud, ainus mõte oli, et äkki koer? Kodus aga ei andnud see meile rahu ja googeldasime – selgus, et need on ilvese jäljed. Võimas! Ma olen ilvest ainult loomaaias näinud, nüüd aga on kohe nii eriline tunne, kui mõelda, et ta on kuskil sealsamas..meie lähedal. Tuleb meelde, et hobuste talu peremees rääkis, et ilvest olla nähtud seal kunagi. Minu suur unistus on jälgede omanik ise ka kunagi pildile saada. 😉

Mis siis veel…oeh, silm hakkab kinni vajuma..aga ma pean kirjutama ikkagi tänase päeva killust ka, enne ei saa magama minna.

Ilusal suvepäeval sättisime end jälle maale. Meist veidi hiljem saabusid sinna ka külalised – sõbrants mehe ja lapsega. Kõndisime ringi, näitasime maja, sõime, käisime aias ringi, rääkisime puude ja põõsaste teemal…Sõbranna mees nt teadis rääkida, et toomingat ei tohiks aias hoida, kuna tõmbab haigusi ligi. Mina siis unistasin kõva häälega, et mulle on alati sirelid meeldinud, kahju ainult, et neid meie aias pole…Sõbranna mees vaatas mind imestunult ja küsis, et mis need põõsad seal tamme all siis minu arust on? Läksime lähemalt uurima, olid jah nagu sireli lehtede moodi…aga ma olin koguaeg ju teadnud, et need on kreegid! Arvasin lihtslalt, et kui sel aastalei õitsenud, et ju on noored liiga, uued võrsed, mis veel ei hakka kandma…Aga mul polnud kordagi pähe tulnud, et need polegi kreegid…vaid hoopis sirelid! Ma ei suutnud ikka uskuda, lubasin veel ühe lehe kaasa võtta linna ja siin mõne sirelipõõsaga võrrelda…no kui rumal saab olla?? Kõndisime siis veel ümber võsa teisele poole ja……üllatus!

Ainus õiekobar umbes 6 põõsa peale! Ma olin siiralt üllatunud ja õnnelik, samas hakkas ka natuke piinlik. Vabandasin end kuidagi välja, et ajanappuse tõttu pole siiapoole põõsast näed jõudnudki. Nüüd siis tean…

Aga hetkel lähen tõesti põhku, sest muidu magan homme seal sireli all, kui teised tööd rügavad….