Tere taas üle pika aja. Avastasin just, et pole kuu aega siia kirjutama sattunud. See aga ei 11tähenda muidugi seda, et midagi poleks vahepeal majas toimunud. Mina lihtsalt polnud seal ammu käinud. T ikka käib iga nädal vähemalt korra aga alati ei ole me kaasa saanud minna ja nii olengi vaid jutte kuulnud, mida kuskil jälle enam pole või on juures.
Niisiis – maja juttude juurde. Viimati käisin mina seal tegelikult siis, kui sealt korraks oma armsate kolleegidega läbi põikasime, et neile kiire tiir majas teha ja siis edasi, külla minna. See oli õhtu enne naistepäeva. Väljas oli pime ja kuu paistis, maja ümbrus oli õnneks üsna korralik, kõik said kuiva jalaga tuppa ja tagasi autosse. Vannitoa tegija Riho (kes nüüd ei olegi vaid vannitoa ehitaja aga sellest hiljem) oli veel tööl, plaatis põrandat. Ja nüüd, tänaseks on see põrand valmis, minu silma jaoks vähemalt, isegi vuugivahed olid täidetud ja see näeb nüüd selline välja:
Just selline klassikaline nagu me seda ette kujutasime.
Üks halb uudis vannitoast on aga see, et seintesse on praod tekkinud. Riho on ise ka õnnetu selle üle kuid see ilmselt on vana maja eripära, kuna vundament on võib olla vajunud ja maja koos sellega seega pole ka midagi teha, et need praod sinna tulid. Ehk saab need nüüd viimistlusega ära peita? Seda näitab siis aeg. Järgmisel nädalal alustab Riho igatahes laudise seina panekuga, siis ju ongi jäänud vaid see viimane ots, osta mööbel, kraanikauss jne.
Enn oma abimeestega oli samal ajal köögis palju ära teinud. Lauad on seinas, nendega oli olnud ka parasjagu jamamist, et neid sirgu saada aga seina nad saadi ja nüüd on väljanägemine meie Kumus 😛 ka juba täiesti teist nägu. Ehitajad tundsid muret, et laudade vahe seinas on liiga suur, et on nagu imelik natuke…aga meile meeldib 😀 Meie nii tahtsimegi, ilmselt on nad ammu juba arvanud, et need linnainimesed ei ole päris normaalsed aga las siis olla neil oma arvamus 😛
Parempoolne sein jääbki palk sellisel kujul, nagu ta on. Tõmbame mingi vahaga ainult üle.
Järgmine samm siin on põrandalauad. Kõiki vanu laudu kahjuks taastada ei saa, peame kombineerima uutega. Vanad lauad pannakse tagasi maha ja lihvitakse-töödeldakse üle. Seda hakkab tegema aga juba keegi teine, kuna Ennu ootab uus tööots pealinnas. Nii need ehitajad tulevad ja lähevad aga õnneks neid ikka leidub. Sel nädalavahetusel just saimegi kokku uutega, kes saadavad oma hinna ja loodetavasti saame varsti juba käed lüüa ja töödega edasi minna. Riho jätkab aga ka õnneks meie juures, tema töö on savikrohviga seinu katta esialgu, eks Tom teab täpsemalt, kuidas ja kellele need tööd jaotatud on.
Liikusin juba hoogsalt vannitoast kööki aga olin unustanud hoopis ühe tähtsa ja suure muudatuse – vana ahi on läinud. Natuke ju kahju ka, andis teine meile seal korralikult sooja, kui veel uut ahju polnud aga samas, tema tund oli siiski tulnud ja nüüd on vana väärika ahju asemel tühjus. Selle tühimiku peaks siis millalgi lähitulevikus täitma trepp.
Pildil on näha siis vasakul köök, paremal pool kiviseina viib uks lastetuppa, elutoa sein on ka savikrohvi kihtide all ja poolenisti juba kuiv. Ahi oli seal posti ja kiviseina vahel. Nüüd on kuidagi nii avar ja valge kohe kõik. Eks trepp jälle täidab selle avaruse ära aga siiski mitte täielikult. Raske on seda ette kujutada hetkel. Need soojamüürid saavad ka üle krohvitud saviga kuna seda kivi puhastada on nii ränk töö, mehed olid üritanud aga tolm oli nii meeletu, et isegi maskiga töötades oli raske hingata. Seega jätsime selle mõtte katki see sein taastada. Savikrohv on ka ilus. See punane otsasein saab ka oma õige tooni, kui savi on ära kuivanud. Ilmselt midagi heledat saab see olema, et ikka valgust võimalikult palju toas peegelduks.
Läheme edasi laste mängutuppa. Seal oli uudiseks välissein, kuhu oli paigutatud uus laiem aken, välimuselt siis pidi tulema samasugune nagu elutoaski. Kahjuks ei olnud see aknameister just kõige teravam pliiats sest vigu oli ta ikka omajagu teinud, Enn ja Riho vangutasid mõlemad pead, kui meile seda tööd näitasid. Õnneks aga me tellisimegi esialgu, nö prooviks sellelt meistrilt vaid ühe akna, plaanis on aga kõik siiski välja vahetada, sest neid taastada ei saa, kui ainult sellisel kujul nagu nad on. See tähendaks aga, et sinna ei saaks panna paksemat klaasi, õhuke aga tähendaks olulist sooja kadu. Tänapäeval on see juba ju oluline asi maja renoveerimise juures, et maja oleks soojapidav. Mina algul ikka arvasin, et maja peab saama hingata, et ongi ok, kui akende vahelt veidike puhub aga spetsialistid räägivad teist keelt, sellist, millisest ma ei taha aru saada aga kui mõistusega võtan asja, siis otsustasin selle koha pealt oma jonnimine jätta. Ehk siis, aknad tuleb vahetada. Nüüd hakkame uut aknameistrit otsima, kes suudab teha sellised aknad, mida saab ka normaalselt lahti teha.
Siin on näha lastetuba ja selle uus aken
Huh, kell on juba 00.10 aga ma pole ikka veel lõpuni jõudnud. Selles on “süüdi” ka minu teismeline, kes vahepeal puksis mind arvutist eemale, et vaadata siin oma jalka mängu, Barcelona vs Madrid…tema lemmik kaotas. Siis hakkasime hoopis tema tulevasse tuppa tapeeti valima. Ta joonistas oma toa paberile, et just sellist ta tahaks ja palus mitte seda paberit ära kaotada. Peab ütlema, et väga huvitav tuba sai. Tundub, et meil on sisearhitekt olemas 🙂 Kas ma olen maininud, et ta kujundas ükskord ka aeda, mingi programmi leidsime arvutis? Ja ka see sai just selline, millepeale me T-ga heakskiitvalt pead noogutasime ja kindlasti saaks seda plaani varsti kasutada. Nüüd lõpuks sain ta magama aetud, vaheaeg on läbi ja homme esimene koolipäev. Peaks ise ka põhku heitma aga midagi oli veel…
Aed. Kindlasti on paljudele tuttav see tunne, kui oma aias esimesed sinililled ja lumikellukesed oma pead mulla alt välja pistavad ja õitsema hakkavad. Ka meie aed juba õitseb! Ploomisalu all on sinilillede väli.
Õunapuude all paistsid tulbi lehed, nartsisse kindlasti ka. Vaike jutu järgi pidi olema sahvri akna all isegi üks must tulp aga ma kardan, et see enam sel aastal ilmavalgust ei näe, kuna selle koha peal on hetkel pool teise korruse savist 😦 Üleüldse on maja ümbrus kogu seda ehitusest tulnud prahti täis…oh jõuaks ometi rohkem ja saaks selle kõik juba minema ja aia puhtaks. Vähemalt sodist esialgu. Kas me ka haljastuseni sel aastal jõuame, on iseküsimus. Sest karta on, et soovid ja unistused on reaalsusest ikka palju suuremad. Samas aga ei ole mõeldavgi, et kõike esimese aastaga jõuaks. Ja ega sellele metsikuselgi viga pole, kui juba roheliseks läheb. Heina niita ikka jõuame 🙂
Kui Põnn oskaks juba rohkem rääkida, siis ilmselt tahaks ta meile öelda, et me mitte neid suurte autode tekitatud jälgi hoovi pealt ära ei kaotaks, sest need lähevad vihmaga nii mõnusalt sopaseks ja sinna sisse on ju imetore end pikali visata! Maal elamise rõõmud!
Ja maja esine võiks jääda ka niisama lagedaks, sest kuskil peab ju olema ruumi jalgpalli taguda! See hooaeg sai meil ka nädalavahetusel avatud
Maja taga on vanade telliste kogumispunkt, ma juba mõtlen, mida neist teha võiks, sest neid on päris arvestatav kogus ja niisama minema visata nagu ei tihkakski. Korra mõtlesime, et ehk saab neid väliköögi ehitusel kasutada. Võib-olla, kui kunagi tegudega niikaugele jõuame, tuleb vahepeal veel mõni briljantne idee, igatahes tuleb need kivid sealt kuhugi “kindlasse kohta” ära tõsta. Põnn tegi juba algust!
Nüüd vist sai kõik. Ma ei ole kindel, kas keegi midagi aru ka sai, kuna see sissekanne sai kirjutatud taaskord mu väärtuslikust uneajas, üks silm juba kinni vajumas. Aga olulised asjad said kindlasti kirja. Mõtteid oli veel aga eks neist siis järgmisel korral. Tahaks loota, et see saab olema varem, kui kuu aja pärast 😉
Ilusat kevade algust kõigile teile! 🙂
Maa. Elu. Stiil. 