Uskumatu, kuidas aeg lendab. Usun, et ma saan selle lausega vist igat postitust alustada sest siia sattumine ja kirjutamine on üsna harv juhus. Hetkel aga kõik lapsed magavad, T on teel koju. Kell on 22.30 ja ma võitlen unega, samas pean saama need asjad ju välja “hingata”.
Kodu otsimise juurde tagasi tulles, siis seis on endiselt sama. Ühestki pangast me laenu ei saanud. Tõsi, ühest jäi veel küsimata, mida me nüüd kohe ka teeme, kui vähegi aega saame. Tükki ju küljest ei võta. Küll aga tundub, et vallal pole selle müügiga väga kiire ja venitavad asjaga ikka edasi. Aga õnneks pole ka meil kuhugi kiiret, tundub, et ÕNNEKS ei ihalda keegi praegu seda niiväga, kui meie.
T ema arvates on asjad nii, et kui ikka nii kergelt seda kätte ei saa, siis ju pole määratud. Mina nii ei arva. Asjad ongi tänapäeval lihtsalt keerulised, mis puudutab panku, laenu saamist ja maja ostu. Ja kes ütles, et see peab lihtne olema. Samas ei ole me ka meeleheitlikult midagi teinud, et seda saada. Võtamegi olukorda nii nagu see on ja ootame, mis saab.
Koos selle majaga on armsaks saanud meile juba ka see kant. Piiga 2-kuu sünnipäeval käisime metsas. Ja kus mujal, kui ikka Põlvamaal. Kaldemäe talust veel edasi. Kui Tartus oli ilm ilus päikeseline ja ma lootsin saada häid võtteid, siis mida rohkem Põlva poole, seda pilvisemaks kiskus ja temperatuurinäidik auto armatuurlaual näitas järjest väiksemat numbrit. Kui autost välja astusime, oli rõske ja jahe. Kuid ega see meid ei seganud metsa minemast. Seni, kuni mina ennast ja Piigat pakkisin, läksid mu kaks poissi, T ja Põnn metsa poole käsikäes. Võtsin fotoka välja ja tegin neist pilti.
Ühtlasti avastasin, et see oli ka viimane pilt, kuna aku sai täiesti tühjaks. Ma pean veel õppima kõige peale mõtlema, kui on vaja kahe lapsega välja minna. Tavaliselt ma unustan endagi ära, mis siis fotoka akust rääkida.
Metsas oli mõnus. Värske õhk, linnulaul, mõned kukeseened ja sipelgapesad. Põnnil oli algul veidi raskusi metsas liikumisega, polnud ju harjunud mätaste ja kändude vahel kõndima, linnalaps. Aga juba mõne aja pärast tatsas omal jalal vapralt puude vahel ja otsis seeni. Kui leidiski mõne, tükeldas selle sealsamas kohapeal peeneks puruks.
Ega me kaua ei olnudki, tegime väikese tiiru ja suundusime auto juurde tagasi. Muuseas, kui need kaks oleks omapead metsa läinud, oleks nad võibolla veel praegugi autot ja maanteed otsinud. Aga hea, et mina neil ikka olemas olen 😉
Võtsime suuna tagasi Tartu peale, kui märkasin eemal tervet koplitäit hobuseid. Need hobused oleksid meie naabrid, kui me seal elaksime. Kui me vaid…aga hobused siis. Jätsin auto seisma, sest seda pilti lihtsalt pidi lähedalt nägema – vähemalt 20 noort hobust, kõik ühtemoodi uudishimulikud ja tulid meid nuusutama, ja ma olen kindel, et ka tervitama, nagu märku andes, et nad ootavad meid tagasi…
Ja siis juba edasi sõites, möödusimegi Kaldemäe talust, mis tundus nii nukker seal hallis sügises, suur vaher maja valvamas. Aga lehed olid juba osaliselt värvilised ja hakkavad langema…siis jääb see koht kohe eriti kõledaks ja tühjaks, igatseb oma uusi omanikke… 😛
Nagu näha, siis ma olen ikka ja jälle mõtetega seal, selles majas, selles talus. Ma ei saa enam teisiti, me oleme seda muidugi piisavalt juba piilumas ja katsumas ka käinud, seega on loomulik, et ma näen seda juba ka unes. Ja mitte ainult mina, T just ükspäev rääkis oma kummalist unenägu mingitest vanadest ilusatest põrandalaudadest, mida ta sinna majja viis…Nii, et me oleme mõlemad selles vägagi sees. R (meie pere vanim laps, 13 a poiss) on ainuke, kes meie perest veel seda pole näinud aga me oleme praegu teda tahtnud säästa. Sest teismelistel on veel raskusi fantaseerimisega, mis puudutab vana maja. Et milline ta tulevikus olema saab ja et ta ei jää nii kõledaks ja “vanaks”. Kuigi vanaks ta ju jääks, tahaks säilitada nii palju kui võimalik…aga sellest juba mõnes teises postituses, kui aeg sealmaal…
Põnn tegi häält, ega ma ei arvanudki, et ma siin kaua kribada saan. Pean juba minema ära põhku. Küll homne toob jälle selgust juurde 🙂
Maa. Elu. Stiil. 