Nagu sipsti on saanud veebruarist november. Akna taga on novembrile omaselt hallikas pruun ja märg. Sajab mingit julma ollust, mida vaadateski hakkab külm.
Mõte läheb nendele porgandi beebidele, mis meil õues kastpeenras kasvavad, sest need sai sinna külvatud ebaharilikult hilja (kuigi meie peres täiesti tavaline nähtus). Õnneks taat seal taevas andis armu ja kinkis mõnusalt sooja oktoobri, seega oli lootus päris kõrge, et saame ka meie sel aastal värsket porgandit ühepajatoidu sees maitsta. Mingil kummalisel põhjusel aga väga palju muutust selle kuu ajaga ei toimunud, need oranžid niidid seal mullas maitsevad üsna mõrudalt, aga me laseme ülejäänutel veel olla. Vaatame, mis saab. Nagu ka see üksik artišok, mille teod suvel nahka panid (teine isegi sai valmis aga õisik kuivas ikkagi ära). Sellest ärasöödud taime juurest kasvasid uued lehed peale ja nüüd nad ongi seal, täiesti mitte söödud, aga ilmselt šokis, kuna on tegelikult külm, aga see taim pole sellest vist veel aru saanud ja on endiselt ilus. Aga vist ka enam ei kasva.
Ei saa öelda, et me üldse midagi ei saanud. T leidis nimelt suvel millalgi sahvrist kaks kartulit, millel olid hästi pikad idud küljes. Pani need ka sinna Tootsi peenrasse maha. Ja ennäe imet – saimegi suve lõpul saaki.
Niipalju siis meie köögivilja kasvatamise katsetustest.
Õnneks meile vist halastati ja kingiti erakordselt hea kreegi ning ploomi saak, sõime neid värskelt nii, mis jaksasime, kreeke oleks purkidesse ka jõudnud, aga kahjuks valmisid nad nii erinevalt, et kui oli aeg kõik ära korjata, tulid juba külmad ja võtsid me viimased kreegid. Aga pole häda, saime siiski neist isu täis, vast peab järgmise aasta saagini vastu.
Ma liigun jutuga siis hoopis tagantpoolt ettepoole (yep, thats me, pole midagi uut) ja arutlen selle üle, miks me midagi siis ometi siin maal ei kasvata. Isegi maasikapeenrad niitsin maha.
See oli umbes sellel ajal, kui oleksime pidanud juba oma peenrakestele igasugu head ja paremat külvama hakkama, kui mu planeerimist katkestas suur ja koletsulik traktor pikkade-pikkade mürki täis pihustitega meie majataga põllul. Ja ma märkasin teda seetõttu, et auto poole minnes tundsin õhus räiget väetise lõhna. Ega ma kohe ei teadnudki, et see väetise (või mürgi) lõhn on, aga no värskes õhus mistahes võõrast haisu (kui see pole just sõnnik, mille ma muidugi ära tunneks) tunned, siis on kahtlane ju. Läksin siis vaatama ja seal ta oli, pritsis põldu. Tuuleke oli täiesti olemas, kuigi vist kuni 2m/s on lubatud. Ma seisin nõutult, sall suu ees seal põllu ääres ja ka traktor jäi seisma, sest vist sai aru, et sellise tuulega ei tohiks…
Tegin otsuse, et helistan keskkonnaametisse ja uurin, kas nii ikka tohib. Selgus, et kui uba juba õitses (mida ta kohati ka tegi), siis ega ikka ei tohi küll. Lubati asja uurida. Sõideti kohalegi, tehti mingit asja põllu ääres, helistati kuhugi ja mindi minema. Ma ei tea, mis sellest sai. Selleks ja ka järgmisteks tuulisemateks päevadeks oli see mürgitamine läbi, aga see ei kadunud ju päriselt kuhugi.
Uurisin asjatundjatelt, et kas see meie tervist kuidagi ka mõjutab ja meie taimekasvatust. Sain vastuse, et ega tegelikult ei tohiks, et õhus levib ainult lõhn ja maapinnal läheb see otse mulda ja ei uhu kuidagi kaugemale. Ometi on regulatsioonides kirjas, et väetada ei tohi mänguväljakute lähedustes, lasteaedade kõrval jne. Aga meie majas on ka ju lapsed, kes aasta ringi õues on ja alati ise ei märka tuppa peitu joosta, kui mürgitatakse. Ja koerad? Kas siis see kuidagi ei käi selle regulatsiooni alla? Ja kui see õhu kaudu kuidagi tegelikult ei levi (vaid ainult haiseb räigelt ja sul on tunne, et hingad seda saasta sisse), siis miks see on keelatud laste läheduses?
Ja nii me siis siin kodus norutasime ja tundsime, et no ei tõuse käsi neid seemneid maha panema, kui kõrval põllul sellist jama maha pannakse. Tegime küll mõned kastid sellest põllust eemale nii palju, kui võimalik, ent palju ei saanud, sest teisel pool on suur maantee oma saastaga. Poja sai oma ubasid seal kasvatada, proovis maisi ka, ent see ei jõudnud saagi andmiseni.
Erinevalt põllumehe põldudel, seal vohas tagapool mais, meie maja kõrval oad. Ja oi milline rahvaste ränne algas maisi valmimise ajal nende põldude vahele. Massiliselt käidi korjamas, erinevad autod ja erinevad inimesed. Muidu ei teakski, aga meie veranda aknad, mis on ühtlasi ka me söögituba, asuvad maja taga ning tegevus seal põldude vahel oli kui laupäevane turulkäik. Aga ega meil kahju polnud, nähes, kui jõudsalt neid asju seal mürgitati, ei oskaks ise selle maisiga midagi teha, loomadele ka ei tahaks anda sellist saasta. Ja eks maaomanik ilmselt lahke mees, pole kahju mõnekümnest kilost kadudest.
Ma saan aru, et paljudele on mu öko-kummardamine vist liiast. Aga las siis olla. Igale oma. Kõik ei peagi ja ei saagi. Aga me siin ikkagi armastame endiselt süüa puhast toitu nii palju, kui võimalik. Ei olegi 100% me toidulaud mahe, sest lihtsalt pole kõike veel ühest poest saada ja mitme poe vahet sõitmine ei ole ka just väga jätkusuutlik. Aga nagu iga asjaga, kasvõi midagigi. Ilmselt jah, me oleme tundlikumad ka selles osas seoses me poja haigusega, kuid me tegelikult jälgisime oma toidu kvaliteeti juba ka varem, kui lapsed olid sündinud.
See kõik öeldud, siis muidu oli kevad ja suvi mõnusad. Suvi oli ju eriti soe ja ma nii nautisin. Ja kuna meil polnud suuri põlde täis köögivilja, mida harida, oli meil rohkem aega lihtsalt olla.
Tegime oma olemist majaesisel terrassil mõnusaks, istutasin palju ürte ja mesilastele maitsvaid lilli kastidesse ja nautisime tõesti igat söögikorda terrassil, õhtuid vaikuses, mesilaste töökat sebimist jälgides (kui teraapiline tegevus see on!) kuni pimeduse saabumiseni välja, mil vaatasime teinekord mõnd filmi või lihtsalt imetlesime tähti.
Jah, ma olin suvel laisk, lugesin palju, kirjutasin ka, unistasin ja lobisesin külalistega – ikka sel samal terrasil. Mõned pildid ka illustreerimaks. Kuid nagu näha, suutsin ma sel kevad-suvel seda väljanägemist muuta mitmel moel. Poisid meisterdasid vahepeal nagu muuseas kaks uut kasti, järgmiseks aastaks peaks ka need olema tumedaks läinud, mis mulle meeldiks. Nimelt see õli muutub ajaga. Suve lõpuks oli see terrass juba üsna metsik, taimed kõik lokkasid ja maitsetaimi saame sealt veel praegugi toidu peale noppida.
Ja kui me just parasjagu terrassil polnud, käisime mõned tiirud Pärnus, et ikka merre ka kord hüpata, SUP lauaga sõita (ja seda üldse mitte selgeks saada – mina, mitte lapsed, nendel oli see justkui kõige loomulikum asi, mida teha), sugulasi ja sõpru külastada.
Suve viimasel kuul rändasime Taani, koos T venna perega, kuid sellest ma pikemalt praegu ei kirjuta, muidu läheb romaaniks kätte ära. See vajaks ikkagi eraldi peatükki, sest Taani, nagu alati, oli imeline.
Piiga sai oma hobuse vaimustust suve jooksul rahuldada päris mitmel korral ponitalus, kus käis laagris, pidas oma sünnipäeva ja jõudis pea iga nädal trennis käia. Tema graafikusse mahtus üks laager veel, kaks päeva (ööbimiseta) Pärnu külje all Valgerannas, kus sai kurguaugini ronida seiklusrajal ja loomulikult suutis ta selle lühikese ajaga seal ka mõned sõbrad endale soetada. Vähemalt paariks päevaks.
Avatud talude ajal viisin ta ühte meile mitte väga kaugel asuvasse tallu loomi ja muud uudistama, kuhu siis mul paluti ta jätta oma sõbrannaga, mitmeks tunniks. Kui järgi läksin, oli Piiga juba perenaist kauplemas, et too teda sinna tööle võtaks. Perenaine pidas Piigat selleks veel liiga noor olevat, küll aga andis ta lootust, et tulevikus ka mõne toreda suvelaagri korraldab, kus saab siis ka oma hobusevaimustust väljendada, hommikul vara neid toites ja puhastades ja palju muud. See plaan jäeti hästi meelde ja ma ei imesta, kui ta seda mulle kevadel juba hakkab meelde tuletama.
No jah, nii me suvi siis mööduski. Peamiselt rahulikus tempos koduselt, õhtuste jalutuskäikudega, kus kogu loomapark truuilt kaasas. Kass, kes muidu kodust kaugemale väga ei lähe, peab absoluutselt iga kord kaasa tulema, kui me kortega jalutama läheme ja siis terve tee tänitama, kui õudsalt pikk retk see tema jaoks on ja kuidas ta üldse ei viitsiks ja miks me ometi nii kaugele peame minema. Vahepeal viskab end demonstratiivselt pikali ja lõõtsutab. Kuni siis mõnel tast hale hakkab ja ta sülle võtab. Natuke aega laseb end tassida, siis kähiseb, sest see ilmselt on liiga piinlik ja longib siis edasi me sabas, ikka hädaldades. Ja nii iga kord. Vahel ma põgenen koeraga ta eest, hiilin kodust nii välja, et kass ei näeks, sest ma lihtsalt ei jaksa terve tee ka hädaldamist kuulata.
Hetkel lõpetan, kui midagi veel meenub, midagi olulisemat, siis annan teada. Igatahes plaanin kirjutada kahest reisist, üks selline lühem, kui kevadel mehega kahekesi Napolis käisime ja üldsegi mitte Napolis ei püsinud vaid ümbrust avastasime. Ja teine siis Taani reis, kus seekord viibisime Taani kesk-idarannikul ja kui ilus seal on! 🙂
Teate, hea on tagasi olla! Kuidas teil on vahepeal läinud? Kui siin ülepeakaela üldse veel keegi alles on…auu? 😀
Tervitused Kaldemäelt!
Maa. Elu. Stiil. 