Kevade poole, ehk kuidas ma talveunest ärkasin ja mööbeldama kukkusin. Jälle.

Tulin just trepilt, hommikumantel seljas, jope üll ja aurav kohvitass käes. Sest on päike. Aga tuul puhus mind sealt täpselt kahe minuti pärast tuppa tagasi. Paljaste säärte jaoks on veel vara. Või pole ma enam selles eas. Sest kui ma meenutan möödunud pühapäeva, kui oma suure lapse rongijaama viisin, et ta saaks tagasi riiki kaitsma minna, nägin linnapildis üht julget noormeest õhtuhämaruses lühikeste pükste väel jalutamas, nagu see oleks täiesti normaalne, et 28. veebruaril nii käiaksegi.

Ent kevadet on tõesti juba tunda. Nii äkki oli see suur lumi läinud, võiks öelda isegi, et üleöö. Ja see on nii mõnus. Talv oli ka ilus ja mõnus ja valge ja mu lemmik talv vist läbi aegade. Aga nüüd aitab küll. Nüüd algab kevade ootus. Ma ise tunnen ka, kuidas ma jälle koos loodusega ärkan. Nagu igal aastal. Isegi, kui oli palju lund ja sai kelgutada-suusatada-uisutada nõrkemsieni, olin talvel ikkagi justkui poolunes.

Kirjutamisega on ka nii, et kui oled poolunes, ega siis seda vaimu ikka nii kergelt peale ei tule. Isegi, kui mõtted võisid vahel olla. Aga need kadusid kiirelt ja läinud nad olidki. Mis neist siis ikka taga otsida ja väevõimuga siia toppida.

Nii, et siis tagasi vaatamata ikka edasi, kevade poole. Mu esimesed märgid sellest, et ärkan, avalduvad loomulikult alati mööbeldamises. Hakkan tavaliselt mööbliesemeid ühest seinast teise, keset tuba või hoopis teise eluruumi tõstma. Ja neid ka muutma. Nagu juhtus nüüd ühe raamaturiiuliga.

See riiul sai ostetud kunagi ammu, kui Tartus elasime, Abakhani kangapoest. Jah, just, sellises poes olid tõesti mõned mööblitükid ka müügis ja see riiul jäi silma. Ta rändas meiega korterist teise, kuni jõudis siia, Kaldemäele välja. Siin majas on ta ka erinevates tubades oma kohta otsinud, kuni ta jäi pidama elutuppa, raamatuid pilgeni täis. Kui ma siis nüüd aga kevade tuleku õhinas toa sootuks ümber tõstsin, hakkas see riiul silma hoopis mitte heas valguses ja mulle tundus, et on aeg. Muuta asukohta.

Veranda tundus üks potensiaalne tuba, sest see on valge ja hubane ja mõnus koht, kus lugeda, mediteerida, kirjutada, aknast välja vaadata ja linde loendada, aiaplaane teha…kas ma kohvijoomist juba mainisin? Aga see riiul siis. Kui ma ta siis Piiga abiga tühjaks tegin ja verandale tõin, üleni pruun nagu ta oli, ei läinud see siia valgesse ruumi kohe mitte. Küll aga see mõte ise, et raaamtud siin käeulatuses oleks, oli nii mugav, andis idee riiul üle värvida. Ja kuna tegemist pole mingi vana ja väärika esemega, mida ikka nii kergelt üle ei võõpa, oli otsust kergem teha. Nii ma seadsin sammud Hea maja pood Tartus, kust jäi silma hiirehall kaseiinivärv, mida müüakse pulbrina. Juurde võtsin valget pigmenti, et see hiireke heledamaks tuunida ja ka õlivaha, millega pärast viimane lihv anda. Mõeldud, tehtud. Kodus sai asi kohe ette võetud ja nii ta uuesti sündiski. Üks sahtlinupp on kuhugi teadmata kadunud, need tuleks siis uued panna. Midagi kirjut näen vaimusilmas. Kust saab?

• 

• 

• 

• 

• 

  Need heledamad kohad on peale vahatamist tehtud värviparandused ja tänaseks uuesti üle vahatatud ja tumedamad. Vaha muudabki värvi pisut tumedanaks, aga mulle nii meeldibki.

Teda tühjana vaadates kerkisid hoopis mõtted, et sinna läheks nii hästi minu keraamikakogu, mida tehes olen alati mõelnud maalähedusele ja see kumab kindlasti mu stiilist läbi, selline rustikaalne, ma ütleks, ja et noh, läheks selle riiuliga nüüd hästi kokku. Ladusin siis uhkelt kõik oma teosed riiulitele, ja peab tunnistama, et kõik ei mahtunud isegi ära. Ilus oli vaadata küll. Ja see riiul võttis nad nii kenasti ka vastu.

Kuid….siis tuli meelde, et ma ju tahan siin hyggetada ja oma lugemisnurka ja seega jäid raamatud siiski peale. Oma keraamika eksponeerimiseks on mul lihtsalt teist sellist riiulit vaja, köögis on isegi üks selline vaba sein ootamas. Nii põnev, uus projekt seega juba olemas. 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Söögilauaks hetkel jälle ilus pikk vahtrapuust laud, mida ma aga siiski lähitulevikus tahan uuesti asendada selle talu ümmarguse lauaga, mis hetkel verandal pesitseb ja ootab uut välimust. Vaja lauaplaat ära vahetada ja uued vahelauad teha, jalad puhastada ja õlitada.

• 

  Elutuba – söögituba.

Vot nii palju võibki ühest riiulist ja selle muutumisest kirjutada. See võib paista, et mul polegi elus muud, kui mööblitüki üle värvimine, aga minu enda vaatevinklist on see üks väike osa minu elust, mis aga pakub mulle suurt naudingut. Minu jaoks on nii oluline, et mu ümber on hubane ja kodus on lihtsalt kõige parem olla. Nii ma siis sätingi siin seda nii, et meil oleks hea. Lapsed on ka mul sellised kodulembesed. Mul oli eelmisel kuul käsil üks fotoprojekt, kus tegin igal päeval mingi konkreetse teema kohta pilti me perest. Üks teemadest oli selline, et minna kuhugi, kus on me lemmik koht. Küsisin lastelt, et mis nende jaoks on nende lemmik koht ja vastuseks sain justkui ühest suust, et see on kodu. Ja veel lisati, et see on minu süles. 😀 Nii me siis oleme siin ära kodustunud ega oskagi mujale tahta.

Väike meenutus vastlapäevast siia lõppu 🙂