Sügis

Üle pika aja tegin oma blogi lehe lahti ja peaks vist mõne mõtte jälle kirja panema. Nii aja täiteks. Ma ei tea mis päev see täna selline on, et midagi kohe teha ei mõista. Ilus ilm, päike paistab, päeval lubati 22 kraadi sooja, laupäev…aga no käin ringi, nagu peata kana, kohvi vist juurde vaja.

Peale viimast postitust on saanud valmis ka Põnni tuba. Või noh, traditsiooniliselt on veel puudu mõned liistud. Aga siiski, peaagu valmis ja Põnn kolis ka nüüd sisse. Elavadki nüüd seal ülemisel korrusel, meist eraldi ja ise jube rahul.

• 

• 

• 

Mõlema lapse tuppa sai mööbel taaskasutusest nii, nagu oli ka plaanis. Põnnile saime voodi, mis on täispuisust ja pikendatav kõigest 15€ eest, algne värv oli punane, mis oli ka äge, aga kuna see oli nii kehvasti värvitud ja poolenisti koorus seda maha, otsustasime siiski üle värvida ja siis juba Põnn nägi seda vaimusilmas hallina. Sellise ta siis ka sai. Voodi on pikendatav, mis on etiti äge, saab kaua kasutada. Lambi saime üldse tasuta, kuplid on metallist ja mulle nii meeldis, et nad annavad toale sellise lõbusa värvilise noodi 🙂

Laud on siit talust pärit, sahtlid on kadunud, ilmselt siis leiutame sinna uued. Akna kõrval on väike katusealune paigake, kuhu pole veel ka lõpliku lahendust välja mõelnud, kas see jääb lihtsalt onni tegemiseks või paneme sinna riiulid. Madalamat, lastele mõeldud vana riidekappi oleks veel vaja, siis ongi kõik olemas. Mängutuba jääb alla, seega mänguasju sinna tuppa ei peagi palju mahtuma. Nii on tuba vähem kola täis ja on rahulik ja hea olla.

Piiga sai seina oma jänesed ja tema tuba on selline haldjalik ja rõõsa 😀

• 

• 

• 

Ka selle toa mööbel on kõik teise ringi oma. Voodi Kuldest börsist, laud samuti, kummut meie enda oma. Selle korstna taha mõtlesin mõned kanduritel riiulid panna ja ehk ka toru kleitide riputamiseks. Ülejäänud riided mahuvad ilusti kummutisse ära. Tähtsamad mänguasjad mahuvad laua sahtlitesse ja voodi alla puust kastidesse ära, ülejäänu jääb samuti mängutuppa. Imekombel ongi mõlema lapse toad püsinud sellest ajast peale, kui nad sinna sisse kolisid, täiesti korras. Aga eks nii ongi lihtne, kui on vähem asju. Paraku ei saa seda öelda mängutoa kohta 😀

See oma toa olemasolu tundub olevat oluline, näen seda iga päevaga järjest enam. Kui tullakse koolist, ollakse väsinud, tahetakse olla omaette, selleks on nii mõnus minna oma tuppa ja ollagi seal nii, nagu ise tahad. Mäletan lapsepõlvest, et unistasin sellest tihti. Meie aga olime kolmekesi algul kõik ühes toas, mina, mu õde ja vend. Hiljem, kui õde läks ülikooli, sain ma lõpuks omale päris isikliku toa, olin siis aga juba teismeline. Oh, kuidas ma nautisin seda omaette olemist. Ja mööbeldamist 😀 Vedasin suurt riidekappi mööda põrandat ühest seinast teise ikka päris tihti, isa meelehärmiks. Kui kord seda parketti õlitama hakati, oli see ikka korralikult kriimuline…Saab näha, kas ka minu lapsed on minult selle mööbeldamise pärinud.

Nüüd siis jääb veel lõpetada suure poisi tuba, kes aga on hetkel sõjaväes, käib vahel ka nädalavahetustel kodus, aga siis ta tahab puhata ja remondijuttu ei taha praegu kuuldagi.

Oma aega ootab ka suur eesruum ja vannituba. T on nii osav juba ise tegemises, et ei vajagi me kedagi siia tegema. Tema vend küll pakkus end appi, nii saab lihtsalt kiiremini tehtud. Eelmisel nädalal pandi juba ka ahju toru korstnasse, et saaksime sinna üles väikese kamin-ahju ka panna. Selle eesmärk ei ole küll kütmine, aga talvel kindlasti pakub mõnusat hubasust ja vajadusel ka lisasoojust.

Õues me aga sel aastal pole palju teha jõudnud. Aed on endiselt selline pool-metsik. Marja korjamise aeg sai meil ka niimoodi mööda, et saak jäi enamasti lindudele. Selles oli oma osa minu ajutisel halvatusel, kus ma olin voodisse aheldatud 2,5 nädalaks, aga sellest ma ei taha isegi kirjutada, see aeg oli jube ja selle meenutamine tekitab ainult masendust. Nüüd olen ma taastumas, esimesed sammud tegin augusti lõpus, päev enne oma sünnipäeva ja nüüdsest hindan oma jalgadel liikumist ikka palju enam. Milline õnn on see, kui sa saad kõndida! Ju oli seda kogemust ka millekski vaja, võibolla oli tegemist mingi pikaaegse emotsiooni ja läbielamise varjuga, mida olin endas kinni hoidnud. Kes teab. Tean ainult, et need marjad, mis meil korjamata jäid, need peenrad, mis kasvasid rohtu on täiesti tühised tervise ja selle hapruse kõrval. See-eest on meil kõvasti õunu, millest tuleks mahla teha. Eile käisin metsa ilu ja võlu nautimas ja korjasin pohli, ütlevad, et pohlamoos koos õuntega on hea. Me küll väga keedumoose ei tee ega söö, aga ega see mõni purk ka halba ei tee.

Sedasi siis seekord. Lähen nüüd ikkagi välja toimetama, õhk läheb järjest soojemaks ja patt on seda mitte nautida.

Värvilist sügist! 🙂

• 

•