Ameerika Ühendriikide köögist ning vanausuliste peksukivist

Hüppan korraks siit läbi, et järg käest ei läheks.

On möödas taas üks nädal, kus tegime veidi teistsugust toitu, kui tavaliselt. Mäletatavasti oli eelmisel nädalal teemaks Maroko.

Jällegi, null pilti. A ei, üks küpsiste pilt ikka on, näe, siin:

Olenemata sellest, et mul peaks olema magusavaba dieet käimas (eluaegne), vitsutasime T-ga neid õhtul nii omajagu, lapsed olid pahased, et me just need apelsinimoosiga küpsised ära sõime. Tegemist on siis mandliküpsiste ehk ghoribadega.

Mina panin sinna:

• 300 g mandlijahu (kuigi oli kirjas, et tuleks purustatud mandleid panna, aga kuna mul oli jahu olemas, siis tegin seekord nii)
• 150 g tuhksuhkrut (panin 120g, sest see oli mu taluvuspiir, 150 grammile mõeldes hakkasid hambad valutama ja tegelikult meie maitsele oli see 120 isegi liiga palju, liiga magusad)
• 1 1/2 tl küpsetuspulbrit
• 0,5 tl kaneeli
• 1 muna
• 2 tl sidrunikoore asemel panin doTerra sidruniõli kaks tilka, järgmine kord paneks isegi kolm-neli, et maitset rohkem tunda oleks. Sidrunikoort paneks ainult juhul, kui on mahesidrunit, aga me unustasime Tartust osta
• ette olla nähtud ka roosivesi, aga sellist asja mul polnud ja panin natuke vett, et tainas paremini mätsiks
• 2 spl tuhksuhkrut lisaks, et neid niigi magusaid küpsiseid veel tuhksuhkrus veeretada.

Mina küpsetasin meie gaasiahjus 170 kraadi juures 15 minutit…ja kõrvetasin põhja. Sest gaasiahi oli nende jaoks liiga äkiline. Lapsed sõid siiski need ära, minu lohutuseks ilmselt.

Pildil olevad isendid tegi T koos lastega ja nad kasutasid elektriahju (mille me endale viimati linnas elades korterisse ostsime ja nüüd siin juba mitu korda kasutust saanud on). Ja no siis tehtigi omaloomingut ka ja pandi apelsinimoosi peale, mis tegi need nats nätskemaks. Põnnile just need moosiga meeldisid. T seletas retseptist kõrvale kaldumust sellega, et Marokos ju kasvavad apelsinid ja moos seega on ka marokopärane. Nüüd siis on meil kahtmoodi uute küpsiste retsept olemas.

Kõrvale sobis ideaalselt minu uus lemmik tee – jasmiin. Kui keegi teab, kust ma saan hea kvalteediga ja soovitavalt mahedat rohelist jasmiiniteed (puruteed), oleks tore, kui jagaksite. Tartust ei õnnestunud minul leida.

No ja siis me sõime ikka vahepeal natuke soolast Maroko toitu ka, aga vot jälle pilte pole. Proovisime ära siis ikka selle tajine, kana köögiviljadega. Kord käis peast läbi mõte soetada endale siis ka see aeglase küpsetamise pott, aga siis me ei suutnud otsustada, kas tahame seda moodsat digitaalset potti või autentset savist potti, mida nad seal Marokos kasutavad. Kuna me aga viimast kuskilt ei leidnud, jäigi ostmata. Aga ilmselt on see tulevikus üks asi küll, mida mul vaja oleks. Sest juhtusin lugema nendest ja sellist laadi toiduvalmistamise kasulikkusest ja tundub, et sai müüdud.

Tegime ka läätserooga, mille retsepti näppasin siit: https://tuuliretseptid.ee/2018/01/vurtsikas-maroko-laatsekarri-bataadi-ja.html/

Aga ka oma mugandustega.

Lastele meeldis köögiviljadega hautis rohkem.

Mul on vist ikka nüüd seda potti vaja. Nii ilus punane ka veel….

Aga läheme edasi. Sel pühapäeval tõmbas trummipõrina saatel purgist sedeli T, millel seisis

Ameerika Ühendriigid.

Korraks oli vaikus, siis läksid Põnnil silmad suureks ja ta hüüdis: burgeriiiid! Friiiikad!

Noh, esimesel päeval polnud üldse juttugi, sai siis tehtud nii ühte, kui teist. Friikaid õlis pole juba väga ammu teinud (v.a. see Hollandi õhtu). Muideks, Laura kartul pole friikate tegemsieks üldse hea valik.

Täna tegi T aga Minnesota suppi, mis viis küll keele alla.

Kahjuks läks ta aga juba magama ja ma ei saa täna enam retsepti küsida. Ja pilt ei tulnud ka välja. Päris hea toiduteemaline postitus, onju.

Aga ma ausõna luban, et ma parandan ennast, teen pilte ja ajan suu vett jooksma.

Ja siis veel seda, et me teeme vahepeal muud ka, kui sööme.

Ja ma siis proovin saada mõne reportaaži sellest, kuidas me näiteks elektrikku otsime, kes ülemisel korrusel üle vaataks, kuhu kruve lasta tohib. Sest see elektrik, kes sinna juhtmed vedas, kahjuks enam meie hulgas ei ole. R.I.P.

Kuidas ma saaks nüüd natuke positiivsemate mõtetega lõpetada?

Ehk sobiks üks väike kild meie tänasest vahejuhtumist? Kuigi see võiks sobituda ka sinna musta huumori hulka…aga meil ongi natuke selline teistmoodi perekond

Käisin mina täna metsas, enne kui lastele järele läksin. Ühte krunti vaatamas (ah, niisama, ärge küsige midagi), kuulutuses oli kirjas, et see on mingi vanausuliste vana maa, kus kasvavad suured põlispuud, sinna saaks rajada korraliku pargi maja kõrvale (millest oli järgi vaid vundamet), olemas suur maakivikelder. Puud, puud, puud…maad ka palju.

Otsimine võttis omajagu aega. Maakler unustas öelda, et see maaliliselt ilus koht asub kuskil sigalate vahelt ära keerata ja et edasi pääseda, tuleks kas jala minna või siis järelkärul kaasavõetud ATV-ga edasi sõita (sest igal normaalsel inimesel on ju maal elades alati mingi ATV või sellelaadne asi järelkärul). Minu prantslane aga sõitis siiski omal jõul (kuigi veidi pirtsutades, ikkagi prantslane) kohale.

Jõudsin metsa.

Ei, võssa.

Aimasin, kus võiks olla selline natuke laiem rada, kust jõudsin nö krundi keskele. Ainus, mis seal kuivanud suurte hiiglaslike puude vahel ilusat oli, olid suured lumikellukeste väljad. Helistasin T-le, et see polnud vist päris see, mis paistis. Pilt, mille talle manasin, oli tõesti üsna hirmus. Kuulutuses oli veel mainitud, et krundil asub kultuurimälestis – ohvrikivi, millel kohapeal oli lisatud veel üks silt – peksukivi.

Seda kõike telefonis edasi andes hakkas endal ka kõhe juba. Kui olin jõudnud järjega keldri juurde, mille uks oli lahti, katkes kõne. Telefonil sai aku tühjaks. T viimased sõnad enne seda olid, et tule sealt ruttu ära, mine tea…..

Autos panin telefoni laadima, aga ei lülitanud kohe sisse. Püüdsin sealt võsast välja pääseda. Minust möödus just üks maastur, võtsin tema sappa, sest kaart näitas ka, et suurema tee peale saab otsemat teed pidi edasi sõites. Kui ma aga mõne aja pärast avastasin, olles mööda järjest hullemaks muutuvat teed sõitnud, et see maastur jäi justkui kinni või ma ei tea, mida ta keset teed seisma jäi suure mülka ette, keerasin otsa ringi ja ronisin tuldud teed tagasi. See kõik võttis ikka omajagu aega. Mingi hetk hiljem tuli meelde, et telefon ju vaja sisse lülitada. Jätsin auto seisma, lülitasin telefoni sisse ja helistasin T-le, et seiklusi edasi rääkida.

Ta vaeseke oli nii ehmunud häälega, juba peaaegu kodust välja sõitmas, et mind otsima tulla. Ta rääkis, mis tunne tal oli, kui mul oli telefon seal jubedas kohas tummaks jäänud. Pooleldi naljaga ütles, et oli jõudnud juba mõelda, et need vanausulised veel praegugi seal keldris elavad ja mind sinna sisse tõmbasid ja nüüd ma seal pantvangi sattusin…Aga tegelt ka, ta oli päris ära ehmunud. Ja et ma ju tükk aega levist väljas veel olin….Ei tohi ikka inimest niimoodi hirmutada, mis?

Siin ma igatahes olen, elus ja terve.

Viimane seik tänasest.

Lapsed on pesus käinud, raamat ette loetud, hakkavad uinuma, teen veel viimased musid-kallid. Räägime veel ka sellest, mille eest täna tänulikud oleme. Põnn loeb ette palju ilusaid mõtteid, et on pere eest tänulik ja kodu ja koerte ja et ta on terve…Piiga loeb täpselt samad asjad ja lõpuks ütleb, et ta on nii tänulik, et ta on siia maailma sündinud. Ja et siia on sündinud palju häid inimesi. Ja hobused.

Et siis häid hobuse unenägusid teile! 🙂