Et mida me siis ikkagi sööme

Täna juba teist korda alustan seda kirjutist siin, et kirjutada, et mul pole õieti midagi kirjutada. Aga peaks ju kirjutama sellest, mida me siis ikkagi sõime sellel India nädalal ja siis teisel nädalal, kui Piiga oli purgist tõmmanud….

Hollandi.

A ma ikka natuke siis kirjutan, sama palju umbes, kui me neid toite tegime. India nädal läks tegelikult üle ootuste hästi. Mina nautisin köögis söögi tegemist, sest need aroomid, need viivad mõistuse. Maitsete kohta ma ei tea. Päris hulluks ei ajanud, oleks võinud olla veel vürtsikamad, aga mõeldses lastele.

Esimesed päevad olime entusiastlikumad. Aga kui ma leidsin meie lähimas suurimas enam-vähem valiku poolest arvestatavas toidupoes, et seal pole pooli asjugi, mida läheb vaja India toidu tegemiseks , siis ma tegin sellest, mis kodus oli olemas. No näiteks otsisin roti (ei, mitte surnud rott vaid India pannileib) tegemiseks kikerhernejahu. Mida polnud, seda polnud. Oleks mul olnud vaja osta toortatrajahu, siis seda sai valida vähemal kolme erineva tootja vahel.

Et siis peamiselt koosnes meie menüü sel India nädalal riisist ja mingist vürtsisemast kastmest, kõrvale siis roti ja raita (kaste).

Pilte? No tegelikult mitte, sest olgem ausad, mida sa pildistad sellest potist seal pliidil ja toidust taldrikul, kui pole aega väga mingit kunsti teha. Ilusaid pilte on internet täis. Google search aitab.

Magustoiduks mango lassi. Mulle üldiselt ei meeldi osta poest suhkrusiirupis puuvilju, aga selle lassi tegemiseks pigistasin ühe silma kinni, sest värskest mangost ei tule ikka nii hea. Kui see just mingi mega kõps pole. Ja neid mangosid läheb sellisel juhul ka hulgim. Purgist oli seekord lihtsam. Ja no see lassi läks sekunditega muidugi sealt kõrrest sisse.

Lugesin lastele veidi India kohta, kus asub, mis keeles räägivad, kuulasime india muusikat. Mingeid ülevoolavaid emotsioone see nendes ei tekitanud, nagu oligi arvata, toidu üle ei nurisetud. Üldiselt saadetakse meil nurisejad lauast tühja kõhuga minema, seega ega nad vist ei julenud ka. Tegelikult nad isegi nõudsid, et me teeks selle India nädala korralikult lõpuni, kui ma korra käisin välja, et aitab ehk kolmest õhtust?

Hollandi nädal nii hästi ei läinud. Esmaspäev oli ju Eesti pidu ja siis oli laual ikka ehe ja eestimaine. Järgmisel päeval aga lunisid lapsed vanaema ja vanaisa juurde ja me veetsime seal paar päeva. Olime viisakad ja ei hakanud Hollandi toite nõudma.

Tegelikult guugel ütles, et Hollandis söövad inimesed palju, tihti ja üsna rammusat toitu. Samas natuke nagu Eesti köögi moodi oli see ka. Ühel õhtul T tegigi kodukootud friikaid hollandi moodi, kõrvale kuhi rohelist. Noh, lastele muidugi ju meeldis. Nii roheline kui friikad. Mulle mekkisid eriti bataadikad. Polnud neid ammu teinud.

Aga ütleme nii, et Hollandi köök ei olnud just see, mis meid oleks pannud rohkem kokkama, elasime sel nädalal pigem selle järgi, mis kodus olemas on.

Ja nüüd siis juba kolmas “erinevate köökide” nädal. Minu õnnelik käsi tõmbas sedeli, millel kirjas

MAROKO!

Pole käinud, pole ka toite kuskil proovinud. Tuleb jälle guugeldada ja leiutada.

Sellest lühikesest üsna mittemidagi ütlevast kokkuvõttest võiks arvata, et milleks? Ja et kas on veel viitsimist?

Me siin arutasime omakeskis, et on küll viitsimist. Mulle nii meeldib viimasel ajal oma köögis kokata ja tahaks ikka endiselt proovida neid erinevaid roogi teha. Lihtsalt, et…teeme niipalju ja nii mitu õhtut, kui tahtmist ja jaksamist on. See pilt, mis mul algul ette tuli, et igal nädalal lehvime ringi erinevate maade rahvariietes ja toad on vastavalt dekoreeritud ja kõlaritest tuleb ainult selle maa muusika, siis elu näitab, et läheb ikka nii nagu alati. Aga siin ju kehtib täiesti see ütlus, et palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa. Nii, et ma ikka siis unistan suurelt ja hea kui paaril õhtul nädalas saab pisut eksootilisemalt süüa.

Tänan tähelepanu eest ja kui enne ei kuule, siis Maroko söögist ma teile pajatan kindlasti…millalgi.

ليلة سعيدة ehk head ööd!