Imelised uudised aasta lõpust, et uus saaks tulla palju parem!

Mitu päeva olen ringi käinud, kuklas see teadmine, et ma ju ometi pean oma armsaid blogikülastajaid teavitama sellest, mis uudiseid me saime veel eelmise aasta viimasel päeval.

Teadupärast oli Põnnil 30.ndal PET-uuring. Kohapeal võttis ootamine aega, tuli olla söömata, jooma see-eest pidi palju. Kell liikus aeglaselt, uuringu algus viibis tund aega, aga lõpuks sai see siiski tehtud. Ühtlasi, juba laual olles, selgus, et tehakse ka KT, mis aga ei erine palju PET-ist seega see polnud ka ilmselt meile nii oluline teada.

Põnn oli endiselt nagu vana rahu ise, saatis mind kindla pilguga uksest välja, kuhu ma ta siis radioloogiga koos jätsin. Pool tundi hiljem sain oma vaprakese tagasi, lasime pordinõela päevaravis välja võtta ja olimegi vabad. Vastust, öeldi, ei tasu enne uut aastat loota, inimesi vähe tööl ja ilmselt saame selle siis 2., 3. jaanuaril.

Ikkagi oli hea tunne, et see kauaoodatud uuring on nüüd tehtud.

Sama päeva õhtul, kui lapsed magasid, istusime T-ga elutoas ja vaatasime filmi. Mingi hetk taipasin, et ma pole üldse mõtetega filmi juures, mingi sisetunne ütles, et ma vaataks Põnni digilugu. Vaatasin – ja seal see oli. Uuringi vastus.

Tundsin, kuidas pisarad valgusid silma, kui seda lugesin. Mees kahjuks kõrval ei teadnud, kas hea või halva pärast. Ütlesin ruttu, et kõik on korras. Ainult üks asi oli küsimärgiga, tüümuse minimaalne suurenemine. Küsimus oli siis, et kas võib olla keemiajärgne reaktsioon.

Ikkagi, kokkuvõttes oli ju väga hästi, sisendasime endale. Järgmisel hommikul aga tundsin, et tahaks ikkagi arstiga üle rääkida, enne, kui Põnnile endale saab uudist teatada. Meie enda raviarsti küll tööl polnud, aga õnneks oli arst, kes on samuti meiega tegelenud, ta oli nõus vastuse üle vaatama ja uuesti tagasi helistades kinnitaski, et kõik on korras. Haigusest pole enam jälgegi ja see tüümuse suurenemine sellises olukorras ongi “normaalne”

Milline kergendus! Põnn jooksis kisades mööda tuba edasi tagasi, kui talle see kohale jõudis. Mina tundsin end ka nagu oleks uuesti nägijaks saanud, nagu oleks uuesti sündinud! Sain aru, et kuni selle ajani, neli kuud olin olnudki justkui automaatpiloodil, kõik mu ümber oli kuidagi udune ja kumises. Sellel päeval aga, kui tuli see hea uudis, ma tõesti tundsin end kümme aastat nooremana. Meile kõigile oli see loomulikult suur kergendus! Milline punkt sellele raskele aastale!

Nüüd jääb meil üle ainult terved püsida, et ei korjaks külge viiruseid aga selles olen ma juba neli kuud kõvasti lapsi ja ennast õlitanud, olen suures sõltuvuses (ja ka lapsed) do Terra õlidest, äärmiselt tänuväärne, et need mu ellu tulid, just siis, kui ma neid kõige rohkem vajasin. Nüüd ei kujutaks oma elu nendeta ettegi. Võin sellest teinekord pikemalt kirjutada, kui on huvi. Olgu öeldud, et mingit tasu ma selle reklaami eest ei saa, aga ma tõesti jagan hea meelega meie nahal kogetud eduelamusi.

Endiselt – tuhat tänu teile kõigile kaasa elamast, toetamast igal viisil, olen sellest tänulikkusest lõhki minemas! Imelised inimesed!

Soovin, et alanud aasta tuleks meile kõigile just selline, nagu oleme soovinud! Et jaguks armastust, hoolivust, tahet teha head, hoida endast nõrgemaid, aega, et olla oma kallitega koos…mulle tundub, et juba nii saaks luua endale imelise aasta.

Imelist uut aastat, sõbrad!!!