Kui naha alla paigutatakse nõusid

Kui ma seda juttu siin mõni päev tagasi alustasin, sadas lund. Maa oli täitsa valge. Lapsed olid nagu nõiutud ja nõudsid õue. Said ka, korraks. Sest lumi sulas ju kohe ära. Aga ikkagi. Lumi.

Pikemalt sisse juhatamata, mis meist siis edasi sai?

Kui aus olla, siis seda aega, peale diagnoosi saamist, mäletan siiski üsna uduselt, tunded olid nii sassis, käisid üles-alla nagu ameerika mäed, meil kõigil. Seedisime kodus sõnu, mida olime just äsja kuulnud. Rääkisime lähedastega, lõpuks tundus, et ei jaksa enam rääkida, samas ju arusaadav, et lähedased ja sõbrad tunnevad muret.

Lastega koos olles suutsime hoida end kuidagi positiivsematena, aga eks mul tuli ikka neid üksi metsas kännu otsas istumisi ja jalutamisi ja tühjaks nutmisi mõnigi kord ette. T oli ka käinud. See aitas meid palju.

Samas polnudki palju aega norutada ja üle mõelda, oli vaja hakata läbi mõtlema elu praktilist poolt. Arstid andsid mõista, et koerte asemel võiks seniks võtta hamstri, noh, et ei tohi koera ja kassiga kokku puutuda. Lisaks on vanas majas palju ohte, seened seintes, närilised…jne jne. Ja viirustest tuleb suure kaarega eemale hoida. Toorest toitu, mida ei saa pesta ega koorida, süüa ei tohi…

Nii me tegimegi siis otsused, et Piiga on seni, kuni Põnn terveks saab, kodune ja meil tuleb ajutiselt kolida linna.

Korteri otsimine ja leidmine ajal, mil tudengid olid taas vallutanud Tartu linna ja üürituru, tundus algul utoopiline. Aga ju siis oli saatus meie poolt ja asi ehk polegi nii hull, kui algul paistab. Igatahes oma ajutise linna-pesa me saime ja oleme siin juba päris ära harjunud. Kodu vahet sõidame kordamööda, kes parasjagu muudest kohustustest vabaks saab võtta. See süsteem hetkel toimib, korra oleme kasutanud ka lähisugulaste abi, kui T on Eestist ära ja mina Põnniga haiglas.

Ravi algab

Ülejärgmisel päeval (12.septembril) peale diagnoosi saamist olime oodatud juba tagasi haiglasse, et Põnnile paigaldada selline asi nagu veeniport. Mina polnud sellest varem midagi kuulnud, aga see on selline pisike kopsik, reservuaariga tsentraalveenikateeter, mis paigaldatakse üldnarkoosi all naha alla rinna piirkonda, sealt manustatakse kõik ravimid ja võetakse enamus analüüse. Ka narkoos edaspidi käib selle kaudu. Näha jääb ainult väike kühm rinnal, mille sisse torgatakse iga ravi algul pordi nõel, mis jääb sisse seni, kuni antud ravi kestab, maksimum 7 päeva.

Mäletan, et Põnn suhtus sellesse infosse üsna rahulikult, tal oli juba hirm nende kanüülide ees, mis käsi katki torkisid, see pordi asi tundus talle täitsa hea lahendus.

Sain olla oma vaprakesega koguaeg koos olla ja koos ka läksime opi osakonda. Seal tegi ta kõikidele ruumis viibijatele ristküsitlusi, mida siis temaga ikkagi täpsemalt tehakse? Kes teeb operatsiooni? Milline see magamapanemise rohi on? Kus täpsemalt mina teda ootan? Ja üleüldse kaua see kõik kestab? Õnneks olid kõik seal mõistva suhtumisega ja töö käigus anti Põnnile ka rahuldavaid vastuseid.

Mina pidin siiski tagasi palatisse minema peale Põnni uinumist, jääma ootama kutset tagasi opi osakonda, ärkamistuppa, mis tuli umbes poolteist tundi hiljem. Aeg venis ja ma olin ikka päris mures, et kuidas seal kõik läheb…Läks hästi, nagu hiljem selgus. Selle opi käigus võeti ühtlasi ka luuüdi proov.

Narkoosist ärganud, saime tagasi palatisse ja veetsime haiglas ühe öö. Järgmisel päeval saime koju.

Rääkisime kodus sellest pordist veel, ta ikka küsib palju asju mitu korda üle, et ikka kindel olla, et ta õigesti aru sai. Mina siis seletasin, et sul on seal nüüd naha all see väike kausike…Sellepeale vaatas ta mind kahtlustava pilguga ja ütles: “Juba on see kauss, alles oli taldrik…mis ta siis on?” Nimelt oli arst kasutanud sõna “taldrik”, kui seletas seda porti Põnnile…Nüüd siis juba kauss…viskasime kildu, et kas varsti on supipott? Nii nagu ikka need jutud paisuvad. Kergendav oli see tunne, et saab natuke nalja visata.

Ah jaa, kodus tegi ta ühe avastuse, sai teada, et teda on petetud ja oli sellepeale üsna pettunud. Nimelt oli ühe haava asemel kaks, musta niidiga kokku õmmeldud. Ma ei osanud seda seletada, sest ma ei olnud teadlik sellest, kuidas see paigaldus täpselt välja nägi. Aga tõesti, suuremast haavast veidi ülevalpool oli kahe õmblusega väiksem haav. Hiljem saime ikkagi haiglast seletuse, et selleks, et voolik sisse ajada, tuli teha teine lõige veel. Arst vabandas Põnni ees isiklikult, et ei olnud talle täpsemalt enne rääkinud. Tegelikult on nii armas, kuidas arstid temaga seda kõike kaasa teevad, võtavad teda, kui üht asjalikku 7-aastast, kes tahab ju õigusega teada, mis tema kehaga tehakse. Arvati, et ehk tuleb Põnnistki ühel päeval arst. Põnn ütles, et vaatame veel. Ilmselt oli liiga vähe materjali veel, mille põhjal otsustada.

Järgmisel päeval peale operatsiooni saime koju, luuüdi oli olnud puhas, see oli nii tohutult suur kergendus.

Kodus saime olla neli päeva, siis algas ravi. Esialgu paari päevane, kus olime haiglas ühe öö, uuesti neli päeva kodus siis uuesti kaheks päevaks sisse, kolm päeva kodune ravi tablettidega ja 28. septembrist juba pikemaks sisse, vist olime esimesel korral 5 päeva sees.

Lehed puudel olid selleks ajaks muutunud juba kuldkolllasteks. Põnn tundus muret, kas ta ikka lehtedes saab veel sahistada? Arst andis loa, kui paneb maski ette, siis saab. Et lehtedest võivad ka lennelda seenhaigused, mis tema nõrka immuunsust ohustavad.

Pilt palati aknast 24. septembril

Haiglapäevad olid päris väsitavad, meie mõlemi jaoks. Esimesest päevast peale pidi nii palju asju meelde jätma, mida jälgida, mõõta, kirja panna, ka öösel. Olin ikka päris hädas sellega algul, õnneks Põnn ise teadis nii hästi, kuis ja mida ja juhendas mind. Ta oli no lihtsalt nii asjalik ja tubli, koguaeg imetlesin teda siis ja praegu. Alati.

Ravi talus ta hästi, kui nii võib öelda. Ilmselt on tänapäeva ravi võrreldes mõne aasta tagusega juba muutunud, antakse ette ja taha igasugust leevendust pakkuvat ravi, et ei tekiks iiveldust või kõhuvalu vms. Temal igatahes ei tekkinud. Päevad veetsime mängutoas, kus tal küll väga palju tegevust ei leidunud, aga kui midagi meisterdama hakkas, jätkus sellest ikka paariks tunniks. Ja no nagunii tuli mõne aja tagant jälle oma tuppa minna sööma või analüüse andma või uut kogust ravimist saama.

Siis saime koju. Veetsime siin linna korteris umbes kümme päeva. Kodus ta tundis end kohe palju paremini, sõi paremini, loomulikult magas paremini. Ja ka näidud, mida vahepeal haiglas andmas käisime, olid head.

Niiviisi haigla-kodu-haigla-kodu vahet oleme käinud nüüd kokku kolm tsüklit.

Selle aja jooksul oleme meie vanematena kasvatanud omale paksemat nahka, miski ei löö enam nii kergelt rivist välja. Olukorrad, mis enne närvi ajasid, tunduvad nüüd nii naeruväärselt tillukestena. Ainus fookus on tervenemisel.

Selles osas, mida me ise teha saame, et aidata, oleme suutnud hoida siiski oma pea üsna selgena. Meid hoiatati haiglas, et infi hakkab tulema igast uksest ja aknast ja seda peab suutma filtreerida. Et mis tundub enda jaoks õige. Mulle tundub, et oleme suutnud.

Muidugi on oluline osa toitumisel. Et ei tohi nisu, ei tohi suhkrut ega piimatooteid ega punast liha süüa.

Päris ära jätta kõike neid asju pole õnnestunud, eks kodus ole lihtsam muidugi planeerida ja katsetada, siin ta sööb enamasti mitme mehe eest. Haiglas aga ei võta viimasel ajal enam suutäitki nende poolt pakutavat toitu. Saadame aga viisakalt ja häbenedes tagasi ja võtame oma jogurti ja müsli ja värsked leivad kapist välja. Siis nagu midagi läheb alla ka, kuigi eks see keemia muudab Põnni maitsemeeled ikka nii paigast ära, nagu ka isud, no ei lähe alla.

A muidu on haiglas…nagu haiglas ikka. Mängutuba on meie korrusel, mida ikka iga päev külastame. Kui on jaksu.

Vahel on selliseid päevi, kus ta voodist ei taha väga tõusta, pole jaksu. Eriti vastikud on sellised korrad, kus on olnud hommikul narkoos ja seljasüst (üks osa sellest ravist).

Ühel sellisel hommikul, oli vist järgmisel korral peale pordi panekut, ootasin Põnni ärkamistoa ukse juures. Kui ta toodi ärkamistuppa, oli narkoosi mõju hakanud juba kaduma. istusin ta kõrval, hoidsin kätt ja ootasin. Mingi aja pärast tegi ta silmad lahti ja küsis:

“Kus ma olen?”

“Oled ärkamistoas, süst tehti ära, varsti saame palatisse. Kas sul on kõik hästi?” küsisin

“Emme, mul on kõhus…”

Appi, mõtlesin. Nüüd on mingi jama.

“Mul on kõhus üks riiul tühi” ütles Põnn

Vaatasin teda ja püüdsin aru saada, kas ta sonib või on tal midagi muud viga? Vaatasin juba ringi, kas näen õde….ja siis taipasin.

“Sul on kõht tühi, seda mõtled?”

“Jah, süüa tahaks” vastas Põnn, endal kerge muie näol. Lihtsalt uskumatu tüüp.

Ja nii kõik need kolm korda, mis vahepeal on olnud. Mitte üks kaebus peale narkoosist ärkamist. Seal ärkamistoas on üks eriti armas õde, keskealine venelanna, kes iga kord kohtleb Põnni nii armsalt, nagu ka kõiki teisi seal. Ta patsutab mind õlale ja soovib meile head. Väga armas inimene, ülivõrdes.

Ma ikka mõtlen, et kui erinevad me kõik oleme. Mul on olnud ka paar-kolm üldnarkoosi. Üks neist muide oli siis, kui Põnn oli just sündinud. Peale tema sündi anti ta mu mehe sülle neljaks tunniks ja mind sõidutati otse opituppa. Ma säästan teid üksikasjadest. Aga ereda mälestuse on mulle jätnud narkoosist ärkamine sel korral. Olin teel opi toast ärkamistuppa, ma nägin igatahes enda arust koridori. Ja koridori seina ääres seisid inimeste suurused Lego mehikesed. Kõik rivis, näoga minu poole. Nende pilgud on mul veel siiani meeles.

Põnn väidab, et ta pole midagi unes näinud. Ühel korral ütles, et ta nagu oleks terve aja üleval olnud ja näinud, mis temaga tehti. Selle kohta ma ei oska midagi öelda, olen vaid lugenud, mis olukorras see võimalik on ja sellel ma pikemalt ei peatuks.

On veel musttuhat asja, mida ma kõige selle olukorraga seoses olen tahtnud kirja panna, aga juhe jookseb häbematult kiiresti kokku neil päevil ja ma ei hakka seda praegu siin keset ööd enam harutama ka.

Kui keegi tahab midagi konkreetset teada või mõnd teemat lahata, olen läbinisti teie (otsetõlge lausest I´m all yours)

Järgmise korra märksõnad võiks olla need, et ees on viimane ravi haiglas. Ma ei taha midagi rohkem öelda, elame päev korraga ja vaatame, mis tuleb. Päev korraga.

Ja mitte vähem tähtis on ikkagist see (kohe lõpetan, ausalt), et teie mõtted. Teie soovid. Teie sõnad. Teie kõned, kirjad. Need on sellise jõuga, millesarnast ma pole kunagi varem tundnud. Sest kuidas muidu seletada seda, et me olemegi nii tublid olnud, nagu meile on soovitud. Just niisama vaprad, positiivsed (püüame vähemalt), armastatud, kallistatud, hoitud. Sellises olukorras? Mina ausalt ei tunne ennast ära. Et ma päriselt suudangi tuttavale inimesele rääkida, miks me linna elame ja mis olukord on ilma, et ma neile nuttes kaela langeks ja nende salli sisse oma nina nuuskaks. Ma suudan täitsa rääkida. Praegu juba ilma pisarateta. Telefonis miskipärast on keerulisem. Ilmselt on sellele mingi hea psühholoogiline seletus.

Kui te vähegi jaksate, saatke oma tugevaid, häid mõtteid veel meie poole, me püüame need kõik kinni ja talletame, see teadmine annab jõudu ikka edasi minna ja teha veel see viimane ravi ka ära.

Aitäh teile, sügav kummardus kogu meie kamba poolt!