Võitlus

Minu pikema vaikimise põhjus pole seekord paraku mitte see, et pole midagi öelda olnud. Küll aga polnud ma siiani kindel, kas öelda ja kui siis, kuidas. Pikalt mõtlesin.

Täna tunnen, et nüüd on aeg. Saada endast välja ja ehk on abi kellelgi, kes seda loeb ja peab läbi elama midagi nii koledat, nagu meie. Ehk jagamine aitab.

Täpselt üks kuu ja kolm päeva tagasi, kui oli meie Põnni esimene koolipäev, esimese klassi aktus, suur sündmus, algas tema võitlus pahalasega, mis on end meie armsa poja lümfidesse elama sättinud.

Põnnil on diagnoositud tänaseks pahaloomuline lümfoom. Maakeeli lümfivähk.

See sõna ise on nii kole ja vastik, et me ei kasuta seda oma igapäevaelus. Kui me sellest räägime, siis kasutame sõna pahalane või lihtsalt haigus.

Aga räägin siis ehk sellest, kuidas see kõik algas.

Umbes nädal enne esimest koolipäeva märkasime, et Põnn räägib kuidagi imelikult, läbi nina. Ja ka ööd olid halva unega, kuna ei saanud korralikult hingata, nagu vajuks midagi ninaneelu ja õhku ei oleks.

Esiti arvasin, et äkki on adenoidid tagasi (need sai paar aastat tagasi ära lõigatud). Otsustasin, et kui läheme perearsti juurde koolieelset vaktsiini saama, räägin ka sellest ninahäälest ja las nad kontrollivad.

Elasime oma tavalist igapäevaelu edasi, Põnn oli nagu ikka alati oma krutskeid täis, heas tujus päeval ja ei paistnud, et tal midagi kehvasti oleks.

27.augustil oli perearsti aeg. Kui kohale jõudsime, kargas mulle pähe seal ukse taga oodates, et ma pole kordagi ta kurku vaadanud. Ta polnud ka kordagi kaevanud kurguvalu, polnud probleeme ka neelamisel, aga lihtsalt tuli see tunne. Ja kui ma siis seal hämaras koridoris seda kurku vaatasin, olin ilmselt nii ehmunud näoga, et laps hakkas ka pabistama. Pilt oli õudne! Tal oli kurgus TOHUTU suur mandel, see varjas pea terve kõri ja oli ikka väga, väga õudne.

Arst kutsus sisse. Rääkisin talle, mis mure meil on. Tema vaatas samal ajal arvuti ekraani ja palus poisi kaalule…siis mõõtma…siis küsis oma rutiinseid küsimusi kooli kohta??? Et mis kooli ta läheb….(me olime selle jada juba läbi teinud sama aasta jaanuaris!) Kui ütlesin, et Waldorf kooli, kergitas kule ja küsis idiootse küsimuse – aga kas tal ARENGUGA on ikka kõik korras?

Ma püüdsin mitte vihastuda, pigem turtsatasin ja ütlesin, et tänan küsimast, sellega on tõesti kõik korras.

Siis printis ta paberid välja (need samad, mis meil juba olemas olid, jaanuarist!) ja suunas edasi õe kabinetti vaktsineerima…Ma korraks kaotasin kõnevõime, kui ta käsi juba ukselinki vajutas. Kui ma selle tagasi sain, küsisin, kas te ta kurku ei vaatagi?? Ma ju ütlesin, et tal on mandel väga suur ja ninahääl jne.

Arst tuli siis tagasi, palus lapsel kurku näidata, vaatas (ilma lambita) ja ütles, et jah, see on tõesti PISUT suurenenud, laske Hexorali peale. Ja nüüd minge vaktsineerima.

Taarusin kuidagi õe tuppa, arst tormas minema. Ütlesin õele, et mina olen küll kõhkleval seisukohal selle vaktsiini osas, et kui see kurk on selline ja vaktsiin ju ka nõrgestab organismi, et kas see on ikka praegu hea mõte? Õde, kes oli juba jõudnud süstla välja võtta, vaatas siiski ka selle kurgu üle. Lambiga.

Tema nägu oli ilmselt sama ehmunud ilmega, mis minulgi enne seal ukse taga. Ta tunnistas, et arst oli talle öelnud, et on natuke suurenenud mandel, aga et tema näeb siin VÄGA palju suurenenud mandlit ja vaktsiin jääb loomulikult tegemata, kirjutas hoopis meile AB välja, saatis ka vereproovi andma, aga olenemata tulemustest ütles, et me kindlasti AB välja ostaks ja andma hakkaks. Kohe.

Tegin, mis kästud, läksin segaste tunnetega sealt ära, andsime ka vereproovi, mille põletikunäitaja oli väga väike, 1,6. Vaatamata sellele olid õe sõnad, et tuleb ikkagi anda antibiootikumi, et tema on veendunud, et see on angiin. Kuigi lapsel ei olnud ei palavikku, kurguvalu…

Andsime rohtu. Seitse päeva. Nägin, et laps pole enam päris endine, väsis kiiremini ja oli tujutum. Panin selle “angiini” arvele.

2. septembril oli viimane AB päev, ja ka poja esimene koolipäev. Aktus, mida ta oli nii kaua oodanud.

Hommikul oli elevus suur, korjasime õpetajale aiast lilli, panime ilusad riided selga ja sõitsime kõik koos aktusele. Seal olid kõik ta parimad sõbrad koos, rõõm oli nii suur jälle kohtuda.

Päev oli hästi palav, esimese klassi lapsed istusid terve aktuse aja õues päikese käes, põdesin natuke, et ega ta liialt päikest ei saa ja pärast äkki tuult või midagi. Aga tundus, et tal oli hästi. Üks klassiõde küll minestas peale aktust korraks. Õnneks toibus peagi ja sai teistega ühineda klassijuhataja tunnis.

Peale aktust sõitsime koju, tegime pidulikuma õhtusöögi, rääkisime juttu…Ja siis ma tundsin, kuidas mu sees käis mingi külmavärin läbi, mingi judin. Seda vist võib nimetada kõhutundeks. See tunne ütles, et ma pean helistama Kõrvakliiniku valvearstile. Ajendas mind seda tegema ka tema endiselt sama suur mandel, mis polnud allunud AB ravile ja see ei tundnud õige.

Veel samal õhtul, peale seitset, sõitsime Tartusse Kõrvakliinikusse, Piiga ja T tulid ka toetuseks kaasa.

Kõrvakliinikus ei tulnud kaua oodata, meid võeti vastu, kuulati ära, arst vaatas kurku…ja ehmus. Vaatas veelkord…siis uuesti…küsis vahepeal küsimusi, vaatas veel…ja kadus toast veerand tunniks, et helistada.

Kui ta tagasi tuli, oli ta konsulteerinud lastehaiglaga, kuhu meid oodati nüüd vereproove andma. Ja järgmisel päeval tahtis seesama arst meid uuesti ka Kõrvakliinikusse tagasi, et sellest mandlist võtta koeproov. Et nad magama ei panekski, kui Põnn oleks sama rahulik ja vapper, nagu sel õhtul. Põnn arvas, et ta võib olla küll.

Hoidsin hambad ristis, et pisarad tulla ei saaks, et olla ikka toeks ja mitte paanikasse last ajada.

Sõitsime lastehaiglasse, kuhu ka kohe sisse saime, järgmine hästi tore arst, kes küsis samu küsimusi, vaatas kurku. Ja oli ilmselgelt sama mures. Hakkas juba rääkima haiglasse võtmisest, kuid Põnni olemine läks nii kurvaks ja seepeale otsustas arst, et ega nad õhtul nagunii enam midagi ei tee, et mingu me koju ja siis hommikul uuesti Kõrvakliinikusse, et vereproovi vastused on selleks ajaks olemas. Olgu me aga igaks juhuks söömata-joomata.

Kohutav segadus, mure, hirm puges hinge. Mis saab edasi? Miks võetakse biopsia? Tal pidi ju olema mandli põletik?

Selline oli meie Põnni esimene koolipäev. Ta oli mures, et kas ta siis nüüd ei saagi järgmisel päeval kooli? Ta isegi ei muretsenud, et kas talle tehakse haiget, vaid et millal ta saab kooli….ja kas ta peab jääma pikemaks haiglasse? Sel hetkel ei teadnud me veel, mis meid ees ootab….

Kinnitasin lapsele, et kõik saab korda. Ükskõik, mis sinuga tehakse, me saame sellest üle, me oleme koos, ma olen igal pool sinu kõrval ja mitte keegi ei tee ilma minu loata sulle mitte midagi. Mitte keegi! Ja korrutasin talle (ja endale), et kõik saab korda.

Tänaseks olen ma läbi teinud tunnete ameerika mäed. Hirm, mure, paanika, siis tuli usk, lootus, siis jälle hirm ja viha…hetkel oleme endiselt positiivsed ja otsustame selle võitluse võita! Põnn selle kõige juures on niivõrd vapper ja tubli ja tugev, et ma tahaks talle anda medali! Ja ma annangi. Iga päev tohutu kogus armastust, toetust, paisid, massaaži, kallistusi, juttusid ja naermist….ja kui tulebki tal kurbus peale, teeme ka selle koos läbi. Ja nii ongi.

Kui ma jaksan, kirjutan teinekord edasi, kuidas meil on see teekond siiani läinud. Või ma ei tea, kas see on vajalik? Ma pean veel mõtlema. Praegu tunnen, et oli vaja kirjutada see endast välja, ja mitte ainult endale kirjutada, vaid tõesti, jagada oma tundeid, kasvõi võõrastega, aga ju siis on seda vaja.

Kui kellelgi on olnud sarnane lugu ja tahab seda jagada, minult midagi küsida, siis võib seda julgelt teha. Keegi ei tohi jääda sellisel ajal üksi oma murega. Meil on olnud muidugi tohutult palju tuge sõpradelt ja sugulastelt, erinevates riikides. See tunne ja teadmine annab nii palju jõudu juurde! Me oleme nii tänulikud! Siiralt!

Olge hoitud!