Kaldemäe kodurestoran Oliivike

On pühapäeva õhtu, lesin oma voodis, kõht on täis maailma parimat toitu ja liigutada on raske. Tavaliselt kusagil restoranis ma alati jätan toitu järgi, sest ma puht füüsiliselt ei jaksa nii palju süüa, kui ette antakse.

Kui aga tegemist tuleb restoraniga Oliivike, mille peakokk läheb sügisel esimesse klassi ja tema haldjalik abiline on ettekandja ning meelelahutaja ühes isikus, siis on raske midagi järgi jätta.

Las ma selgitan, mis koht see kodurestoran selles kontekstis siis on.

Kohvikut on siin ennegi mängitud ja meie ülejäänute, täiskasvanute peal on katsetatud igasugu toite. Me oleme elus. Vahepeal oli paus, kuni uuesti peakokk Põnnil tuli vaim peale ja mõnus, hubane kohvik sai jälle hoo sisse. Eelmisel reedel näiteks, peale õhtusööki tuli teade, et mina ja T oleme oodatud restorani. Õnneks me aimasime natuke ette ja jätsime kõhtu ruumi.

Meid juhatati akna alusesse lauda ja teatati, et söögiks on ampsud, kusjuures maitsed paneb kokku peakokk isiklikult. Meil ei tarvitsenud üldse kaua oodata, kui saabusid esimesed taldrikud.

“Siin on teile peakoka tervitus” andis malbe häälega ettekandja teada.

Tegemist oli siis ampsuga, mis koosnes suitsulõhest, kreemjast kitsejuustust ja kodus valmistatud pestost. Väga head maitsed kõik koos.

Olime vaevalt jõudnud selle hõrgutise nahka pista, kui saabusid järgmised ampsud, mis olid tervitusampsust juba suuremad, seal oli kasutatud rukkikorvikesi. Sisuks olid erinevad täidised.

Hästi mõnus õhtupoolik oli, hubane õhkkond ja meeldiv personal. Ainult üks asi oli pisut kummaline. Samal ajal, kui me seal nautisime mõnusat olemist, seisis see armas ettekandja meie laua juures ja enne, kui ma arugi sain, rippus ta mu abikaasal kaelas. Tegin ka sellekohase märkuse, kuid ta ei paistnud sellest midagi arvavat, tagatipuks andis mu mehele põsemusi ka veel. No teate, võtab ikka sõnastuks küll. Ma saan aru, et mul on kena mees, aga no selline jultumus. Siiski, ma ei teinud suuremat numbrit, lahkusime sõpradena. Saime ka pisukese arve, millele järgnes veel kiri sisuga:

“Aitäh et tulite!”

Tõesti, otsast lõpuni oli tunda hoolitsust. Eriti mu mees, selle linalakast ettekandja poolt…

Sel nädalavahetusel oli meil hoopis selline lugu, et esimest korda olin lastega omapead kodus. T oli Saksas messil. Suur venna aga Pärnus sünnipäeval.

Reede lõunal peale lasteaiast tulekut jõudis kohale väike väsimus ja me pikutasime kolmekesi voodis. Rääkisime lasteaiast ja päevast, lapsed muljetasid päeval toimunud karnevalist. Põnn oli seal võlur ja Piiga lepatriinu. Ohkasin mingi hetk, et nii äge oleks ju, kui saaks võluda näiteks köögi puhtaks – saare peal olid mõned mustad nõud, sest puhtad olid alles masinas, kappide peal oli puru jne. Veidi aja pärast tundsin, kuidas vajusin unne. Ärkasin klaasi klirina peale. Kuulsin köögis toimetamist, mingeid imelikke hääli, justkui lendaks taldrikuid õhus otse masinat kappi, kuulsin ka tolmuimeja undamist. Arvasin, et ma veel magan ja see kõik on uni. Ajasin end siiski suurest uudishimust üles.

Kui kööki astusin, oli see kõvasti muutunud. Puhtad nõud kapis, mustad masinas, masin ( küll mõne üksiku nõuga) tööle pandud, parasjagu käis vilgas kappide pesu. Ah jaa, kuivaine sahtel oli saanud ka uue süsteemi, kõik oli paigas.

See üks klaas, mis katki läks, ei vääri üldse mainimist. Lihtsalt võrratud väikesed võlurid!

No vot ja täna, pühapäeva hommikul, kui meil issi koju jõudis, hakkas Põnnil kohe mõte tööle, et peaks selle puhul midagi küpsetama. Lastele on meil köögis eraldatud üks sahtel ( mis muide tänu minu korrastustuhinale tühjaks jäi), milles nad hoiavad oma enda isiklikke toiduaineid, millest igal hetkel saab midagi valmistada. Seal on näiteks jahu, sepik, mugulsibulad, tahvel tumedat šokolaadi, pruuni suhkrut, küpsised. Külmikusse on nad palunud varuda võid ja kohupiima, mida ei tohi ära kasutada, sest neil võib vaja minna. Ja üldjuhul lähebki, kui tuleb jälle tahtmine küpsetada. Nagu täna, Põnn otsustas teha šokolaadi muhvineid.

Ettenägelikult oli ta retsepti üles kirjutanud, ehk kuna eelmisel korral tegi peast ja need said superhead, siis oli ju vaja kirja panna, mis sinna sisse läks.

Loomulikult oleme me alati valmis aitama, kui seda peaks vaja minema, vahel anname näpunäiteid, aga mida aeg edasi, seda vähem meie abi vajatakse.

Kui muhvinid valmis said, hakati pidama õhtust kohviku pidamise plaani. Kui ma kuulsin, mis menüü on, hüüdsin vahele, et see on juba ise nii toitev, et meie siis küll enam täna õhtusööki ei tee. Ja nii muide ka juhtus, et täna tegid õhtusöögi Põnn ja Piiga!

Täna menüüs:

Makaroni vormiroog tomatipasta ja juustuga

Salat ( ei täpsustatud)

magustoiduks šokolaadi muhvin jäätise ja sidrunikreemiga ning jäätisekokteil.

Pool seitse helistasime restorani, et laud kinni panna. Õnneks just üks laud oligi veel, huh, vedas!

Kui kell sai seitse, läksimegi restorani. Lahked inimesed juba ootasid, peakokk isiklikult juhatas meid lauda. Peale meie oli seal veel vaid üks kollane koer. Mõne aja pärast ilmus akna taha üks must koer, kes tellis läbi luugi toitu kaasa.

Mina tellisin salati. Piiga läks tellimusega kööki ja hakkas seda üles kirjutama, Põnn samal ajal tammus teisel pool saart kannatamatult, et juba saaks pihta hakata.

Kui salat kohale jõudis, pidin toolilt maha kukkuma, see oli nii ilus! Ja ülimaitsev ka muidugi. Ettekandja käis muudkui vaatamas, et kas me juba lõpetame ja mainis nii muuseas, et salat on tema tehtud ja et ta ise ka vaatas, et nii ilus tuli. Õnneks ta ei tahtnud seda mul käest ära vähemalt süüa.

Töötajad ise sõid köögis, pingi otsa peal mugiti Põnni tehtud makaroni rooga, T sai seda sama ja no see oli ka hästi hea! See ümmargune pätsike seal eraldi taldrikul on kotlet juustuga.

Põnnil peas omatehtud paberist kokamüts

Vahepeal laulis üks printsess Mia ühe laulukese ja juba serveeriti magustoit. No ma ei tea…. ma…. mul pole sõnu, pilt õnneks on. Kõrvale pakuti jäätisekokteili, mahl pressiti värskelt punastest apelsinidest. Kuidas ma ise pole varem sellepeale tulnud.

Oh, see kõik oli lihtsalt nii hea!

Me üldiselt päris rahaga mängimist ei poolda, aga sellised restorani õhtud on erandid ja me tasume ikkagi päris rahas. Arve on küll igakord 2€, aga muidugi jätame ka tippi. Alati tuuakse meile ka külalisteraamat, kuhu saame oma head mälestused talletada.

Ma mainisin seal, et ma kindlasti räägin sellest Oliivikesest ka oma sõpradele, et nad saaks ka ise tulla ja järele proovida. Sellepeale kohkus Piiga pisut ja ütles siis, et meil pole vist nii palju toole.

Küll me leiame, heade inimeste tarvis pole ükski takistus ju ületamatu!

Sellised kulinaarsed muljed siis täna.

Tervitused Kaldemäelt, Oliivikese kohvikust!