On laupäeva hommik. Sooja on väljas nii palju, et andis istuda öösärgis ja paljajalu trepil koos kohvitassiga. Ja kahe rüseleva koeraga. Kuna nende rüselus peab ALATI toimuma võimalikult inimese ligidal, seekord siis sõna otseses mõttes minu seljas, olin sunnitud tuppa tulema ja verandal oma kohvitassi tühjendama.
Lapsed müravad magamistoas selmet end riidesse panna. Samas olekski ju jube igav end vaikselt ja rahulikult riietada, kui saab ka mürades. Peaks ka proovima? 😀
Aeg lendab. Nagu need puulehedki siin aias praegu, kõik puha kollased. Natuke punaseid toone annavad tiigi ääres aroonia ja maja kõrval enelase ning rooside lehed.
Oleme siin ikka üht koma teist teinud, käinud, näinud, aga näib natuke tobe hakata igat sammu ja mõtet ja sööki ja käiku kirja panema. Ja nii ongi jäänud kirjutamata sellest, kuidas me mitu nädalavahetust oleme hoopis kodust ära läinud, et keha ja vaimu puhata, kuigi oleks miljon asja kodus teha. Vaikimisi oleme aga ühisel arusaamal, et elu on vaja elada nüüd ja praegu ja võtta aega perele, iseendale ja puhata, kui on selline tunne. Maja ei saa ju kunagi nagunii päris valmis. Oh, sellest ma parem üldse ei hakkagi…
Täna me otsustasime minna õue ja mitte enne pimedat üldse tuppa tullagi. Sest on 13. oktoober ja tõotab tulla 18 kraadi sooja! Ja õues on tegemist palju.
Eile sõitsin lastega ema juurde ja korjasin õunamahla jaoks õunu, sest meil omal polnud sel aastal peaaegu üldse. Kuiv tegi oma töö. Mõned üksikud ussitanud vissid vaid. Seega käärime aga käised üles ja mahlategu võib alata.
Õunu siis korjasingi niipalju, kui me võiks ise ära tarbida. Emale jäi talveks keldrisse panekuks ka. Ilm oli imeilus, soe ja päikeseline, isegi t-särgiga oli lõpuks palav. Lapsed aitasid korjata ja vahepeal karjatasid ema jänest, kes sai puurist välja murule õunapuulehti sööma.
Tagasiteel oli mitu korda kiusatus auto seisma jätta ja neid imeilusaid värve ja valgust pildistama jääda, aga tahtsime ikkagi enne pimedat koju jõuda. Kardan natuke hämaras sõita, räägitakse palju põtrade ja kitsede teele jooksmisest ja kui palju on olnud õnnetusi…eile aga ei kohanud me ühtki looma, isegi teeääres põldudel mitte. Siin kodujuures on ikka tihti näha kitsi või rebast. Ühest jänesest jooksis ükspäev Lota niimoodi mööda, et ei saanudki aru, et heinte sees kükitas hirmust värisev jänku. Vedas ullikesel.
Kohvitass sai tühjaks ja pea kah. Tuleb nüüd ka uuesti õue minna ja toimetama hakata.
A mis teie teete sellise ilusa ilmaga? Kui aega saate, kirjutage mulle ka, seltsis on lõbusam 😉
Ikka teie
Kaldemäe Kristiina
Maa. Elu. Stiil. 
Ritsik oma blogis just küsis, et kas kõigil on lehtedes juba sahistatud? Võin vastata, et on küll, Pärnu pärnaalleed õnneks võimaldavad seda. Hoovis võiks juba veidi lehti riisuda ja peenrad talvekorda seada… (aga veel ei viitsi). See tänane oktoobriilm on just selline, et õues oleks küll aga teha hästi midagi ei taha. Pigem keeraks nina päikese poole ja naudiks (aga mitte kaua kuna laps on viirustehooaga juba alustanud).
MeeldibMeeldib
Meie põnnid on juba terve nädala nohuga kimpus olnud, nüüd hakkab järgi jääma ja võtavad nüüd d-vitamiini vanni 😊 õunamahl on ka suurim pingutus täna, olen sinuga täitsa sama meelt, et parem oleks lihtsalt nautida kuniks veel on 😊 sinu lapsukesele kiiret paranemist!
MeeldibMeeldib