Sumeda öö sumedad mõtted

Olen jälle siin. Enam kuidagi ei oska ilma.

Kell on üksteist õhtul ja väljas on 25 kraadi. Lihtsalt mainin. Sellise suvega võib ära harjuda. Mulle lihtsalt nii meeldib selline tõeline kuum suvi. Okei, maainimesena tuleb vahele öelda, et vihma võiks ka vahel tulla, näiteks öösel. Aga selline suveöö, kus õues on veel valge, õhk on nii mõnusalt soe, ritsikad siristavad ja tuult ei ole, on ikka palju toredam, kui vihm. Tuleb siis lihtsalt rohkem kasta. Seda ma just tegin. Kastsin lilli, puid ja pesin autot. A ja Brunoga koos istutasime ühe taime ka teise kohta, koer aitas auku kaevata. Nüüd jääb loota, et ta seal pärast üksi edasi ei kaeva ja põõsas ikka alles jääb.

Korraks, kui autosid ei sõida, on kõik nii müstiliselt vaikne. Kui need ritsikad välja arvata. Parmud on magama läinud (need lendavad putukad siis), sääsed on üles ärganud, aga nendega saab hakkama.

Istun jälle verandal, suur aken on pärani lahti, mõnus jahutav õhk tungib tuppa. Päeval oli 32 kraadi. See muudab küll uimaseks ja lapsed väsivad kiiremini ära, aga see niisama lebotamine on ka vahepeal mõnus. Päeval jahutavad lapsed end voolikuga, millest voolab vesi suurele reklaamplakatile, mis meile eelmisest aastast päranduseks jäi. Tiigis õnneks vett veel jagub.

Nädalavahetusel oli meil siin lapsi rohkem, piiga sünnipäeva pidustused toimusid ja põhiline tõmbenumber oli seesama plakat, millest tehti liuväli. Vahepeal joosti lastebasseini ja siis jälle liugu laskma. Mina olen end veel tagasi hoidnud, aga T ei suutnud ja proovis ka järele 😀

Üks hästi tore kohtumine oli meil pühapäeval, kui Põnni ja Piiga kirjasõbrad kaugelt Saaremaalt (“emme, kas Saaremaa on ka Eesti?” on lapsed küsinud) meile külla tulid. Kohtusime esimest korda. Arvasin, et kohanemine võtab aega, meil vahel on nii, et uusi lapsi vaadatakase esialgu veidi kaugemalt. Aga seekord oli tunne, et tegu on justkui vanade sõpradega, keda pole ammu näinud. Mõnes mõttes ju on ka. Emmed jutustasid ja lapsed mängisid, aeg läks ruttu, liigagi. Juba oodatakse sõpru tagasi. Ehk jõuame ise hoopis veel enne sügist sinna välismaale, kes sedagi teab 🙂

Enne aga tuleb meil Sardiinial ära käia. Plaanime ainna juuli lõpus terve perega minna. Nii, et kes on seal käinud, võib julgelt muljeid jagada. Küsitakse, et miks suvel minna, kui meilgi siin soe. Vastan, et just seepärast, et see on meie perel ainus aeg, kus me saame kõik koos, viiekesi kuhugi kaugemale reisile minna. Ja meie suure poisi soov oli minna just kuhugi kaugemale, kõik koos. Eestis on ka toredaid kohti ja randasid, aga meil on vaja end päris ümber lülitada, et tõeliselt puhata. Ja Sardiinia tundus selleks sobiv saar olema. Eks ma siis jälle kirjutan, kuidas meil seal läks.

Mul millegipärast on sel suvel kuidagi see tunne, et ei taha kuhugi festivalidele ega laatadele ega mingitele päevadele minna. See tuleb vist sellest, et kodus on koguaeg midagi teha. Ja ega meil keegi väga kipu ka. Olen küll lastele pakkunud ja küsinud, et mida nad tahaks teha, kuhu minna, et kas mõni etendus või kontsert pakuks huvi. Põnn arvas, et ta oleks tahtnud rallit vaatama minna. Kuna aga meist pole kumbki rallihuviline, kohe kuidagi ei tõmba sellise palavusega kuhugi raja äärde tolmu sisse seisma, siis ei läinud ka. Kui ta suuremaks saab, siis ehk on rohkem jaksu seal olla ja vaadata ka.

Piigale isegi meeldiks mõnele kontserdile minna, ilmselt mõne toreda me veel leiame ka, kus ei ole massiliselt rahvast ja kus midagi ei näe, vaid saab rahus muusikat nautida. Eelmisel aastal on hea mälestus Luke mõisapargis toimunud kontserist, kus esines Tanel Padar ja Tomi Rahula. Juhuslikult sattusime sinna ja no väga äge oli. Lastele ka väga meeldis.

Intsikurmu festivalil käisime ka eelmisel aastal ja ehk oleks selgi aastal vähemalt ühel päeval läinud, kuid oleme sel ajal reisil.

Kuidas teil, kas olete suvel festivalidel ja etendustel käiad? Kas mõni on eriti ereda elamuse jätnud? Loeks hea meelega teie mõtteid ka, muidu on siin kuidagi nii…üksik. 🙂

Nüüd tuleb magama minna, sest homme on taas meie värske viieaastase sünnipäevapidu, seekord vist viimane. Kuigi kunagi ei või teada 😀