Reisijutt: lastega Küprosel

Täpselt nädal tagasi (5.04) samal ajal pakkisin juba kohvreid, et reisile minna. Plaanisime reisida Küprosele, Pafosesse. Reis kestis kokku neli päeva. Muidugi oleks tahtnud kauem olla, aga T ei saanud puhkust ja suurem poiss pidi koolis käima, kuid oskasime nautida ka seda lühikest.

T oli Moskvas ja pidi meiega Tallinna lennujaamas kohtuma. Tuli loota, et tema lennuk ei hiline ja ta ikka jõuab õigeks ajaks. Õnneks jõudis.

Lapsed olid ka aktsioonis, Põnn soovis kogu hingest, et mõlemad tema mõmmid saaks ka kaasa tulla. Kuna meil oli vaid käsipagas, mis tähendas, et igal võis olla üks kott pluss väike käekott, proovisin teda ümber veenda, et ta ikka võtaks vaid ühe. Ei õnnestunud ja nii sõitsidki kaks karu meiega Küprosele kaasa. Tegelikult jäi ruumi veel ülegi, kuna võtsime vaid hädavajalikud riided ja jalatsid kaasa. Aga nagu arvata võis, sai tema kotist välja kogu reisi jooksul vaid üks karu…

Ma tean, ma olen ühe Taani reisijutu lõpus öelnud, et lastega nii lühike reis ei ole hea valik ja edaspidi ei läheks.

Nüüd tuleb mul oma sõnu süüa. Võib-olla on põhjus selles, et nad on vahepeal suuremaks kasvanud. Põnn on 6 ja Piiga 4 (suvel saab 5). Nad küll väsivad päeva lõpuks ära, kui korralikult ei ole planeerinud ja liiga palju ette võetud, aga sellele vaatamata on virisemist palju vähem ja entusiasm säilib viimase päevani.

Miks just Küpros? 

Sest me polnud seal varem käinud.

Sest lennuajad sobisid, otselend Tallinnast tundus väga hästi sobivat, pole tülikaid lennujaamades passimisi.

Sealne ilm on juba aprillis 20 kraadi ringis ja just seda meil vaja oligi, üht mõnusat sooja minipuhkust peale pikale veninud haiguste lainet. Juhtumisi läks ka meil siin korraks soojaks, aga sealne õhk oli ikkagi juba suvisem, Eestis on paraku see tuul nii petlik, et randa siiski veel ei kipu.

Lennukis

Lend väljus kell 21.50 (hilinedes pool tundi), laste jaoks üsna hilja, aga neil oli esimesed paar tundi elevus suur, uni ei tahtnud kuidagi tulla. Endal tuli küll juba tukk peale, lõpuks siis väsisid lapsed ka ja magasid sõna otseses mõttes pead-jalad koos, meie süles. Ärkasid nad natuke enne maandumist, neile nii väga meeldis vaadata majade ja tänavate tulukesi kõrgelt ülevalt. Sellega täitus ka Põnni ammune unistus, lennata pimedal ajal ja näha linnade tulesid.

Kui me lennukist väljusime, tabas meis kohe mõnus soe õhk, kuigi temperatuur oli siis vaid 14 kraadi. Aga see oli hoopis teine neliteist kraadi, kui meie kliimas. Tundsin, kuidas magus lõhn ninna tungis, kui kõndisime mööda õitsvatest põõsastest, neid oli igal pool ja palju, kõik oli nii roheline ümberringi…

Olime endale targu juba takso ette tellinud, et öösel kell kaks pääseda rendi auto otsimisest ja väsinud peaga poleks olnud just kõige mõistlikum hakata sõitma valel pool teed, autos rool valel pool, käigukang valel pool…see tundus järgmiselgi päeval utoopiline. Alguses .

Takso viis meid kahekümne minutiga hotelli, kell oli saanud juba pool kolm. Algselt pidime jõudma varem, aga õnneks oli taksojuhil tellitud lennujaama teavitused mobiili, et ta ei pidanud meid seal asjata kauem ootama.

Hotellis võttis meid vastu tore härra, kes oli lastega väga sõbralik, pakkus neile mingist pikast karbist kommi. Olgu, oleme puhkusel, mõtlesin. Kumbki sai kaks väikest šokolaadi kommi valida, onu oli üllatunud, kui nad nii vähe võtsid, mina olin aga tänulik, et nad nii tagasihoidlikud on. Piiga on meil nimelt tohutu maiasmokk ja ma juba mõtlesin, et kui ta peotäie komme nüüd ära sööks, siis istume küll esimese öö kohe üleval ja vaatame seda elektrijänest mööda tube ringi kargamas. Aga ta sõi ainult ühe ära. Teise kaotas poolel teel tuppa ära. Põnn, kes on vähem magusalemb, andis oma teise kommi õele, ise manitsedes, et see on homseks. Hommikul selgus, et Piiga oli kommi voodisse kaasa võtnud. Õnneks oli see voodi äärel, kenasti veel paberis, mitte mööda teda ennast ja valgeid linu ära sulanud.

 

Hotell

Kuigi me ei ole eriti suurte mugavuste tagaajajad ja valime tavaliselt hotelli pigem millegi muu, kui selle järgi, kas seal on bassein või kui tihti linu vahetatakse, või milline see seest välja näeb, siis seekord me pidasime küll mõnda mugavust tähtsaks. Ja seda just seetõttu, et ööbisime seal vaid kolm ööd ja pidasime oluliseks, et seal oleks korralik hommikusöök, et ei peaks ise vaaritamisele aega raiskama, võiks olla laste bassein (soojendusega) ja mugav asukoht, et saaks ka jala kuhugi õhtust sööma näiteks. Samuti kaugus lennujaamast, et vähem aega sõidule kulutada.

Seega sai valituks üks inglaste poolt kiidetud hotell (King Jason Paphos), kus oligi kõik olemas. Kõik oli puhas, vaikne, lastel omaette lahtikäiv diivan eraldi toas, rõdu, kus rätikuid kuivatada. Laste bassein oli ka, kuid selles käisid nad vaid esimese päeva ennelõunal seni, kuni ma nägin, et huuled tõmbusid kergelt siniseks. Siis oli aeg välja tulla ja minna ümbrust uudistama.

 

Vasakpoolne liiklus vajas harjumist

Mina polnud siiani kordagi käinud riigis, kus on vasakpoolne liiklus ja see tundus algul ikka väga võõras. Ka T-le, kes polnud samuti varem juhtinud autot, kus rool on paremal ja käigukang vasakul. Lisaks oli vaja meelde tuletada ka manuaal käigukastiga sõitmist. Paras ports, ma ütleks. Aga ta sai hakkama, vaid paaril korral tundus mulle, et kaldume liiga vasakule. T ütles ise ka, et see on sama tunne, kui õpiks alles autot juhtima, et siis ka ei tunneta auto kabariite ja kuidas sa teel paikned. Aga õnneks kohalikud on ilmselt harjunud turistidega, kes ei ole varem sellises olukorras olnud. Mõni küll signaalitas, aga jäädi siiski rahulikuks. Ja no teisel päeval oli T-l juba asi käpas.

Liikluspilt ise oli ka minu meelest rahulik, ei olnud sellist pidevat tuututamist ja kätega vehkimist, nagu näiteks Itaalias olen näinud. Autosid ei olnud ka ülemäära palju, enamus olidki rendiautod.

Rand

Kuna lapsed tahtsid kindlasti ka rannas olla, valisime välja sellise, kus oleks liiv, mitte kivid, ja mis poleks taas meist väga kaugel, et sõit sinna ei läheks väga pikaks. Olime kahel järjestikusel päeval siis Coral Bay rannas, mis on munitsipaalrand, seetõttu ilmselt ka soodsam lamamistoolide ja varju rent.

Kuna liiv oli tulikuum, siis rentida tool oli hea mõte. Kaks tooli ja vari maksid terveks päevaks 7.50. Me küll olime seal vaid paar tundi kummalgi päeval, sest lastel läksid kõhud tühjaks ja olgem ausad, ma ise pole väga rannainimene, mulle ei meeldi lihtsalt lesida ja end praadida. Varju all lugeda on küll mõnus, aga lastega koos väga rahulikku lugemist ei olnud, ikka ja jälle kuulsin vaimustunud kilkeid ja hüüdeid, et ma vaataks nende lahedaid liivalosse.

Ujuma kumbki merre ei kippunud, kuigi vesi tundus olevad 20 kraadi umbes. Ma arvan seda nii, sest tean, et minu taluvuspiir on 19 ja mitte vähem, seega see vesi kutsus ujuma ja oli parajalt soe. Õhk esimesel rannapäeval oli keskpäeval juba 26 kraadini tõusnud.

Rannas olemise tegi ekstra toredaks jäätiseauto, mis enda saabumisest muusikat mängides märku andis. Kannapealt keerati ümber ja küsiti, kas me võiksime ka jäätist osta. Muidugi me võisime! Igaüks sai oma lemmik maitsega jäätise.

Loomapark

Kui rannasolemisest isu täis sai (noh, lastel poleks see ilmselt päikeseloojanguni täis saanud), sõime lõunat ja otsustasime peale seda minna loomaparki (Pafos Zoo), mille reklaami tee ääres märkasime. Ma polnud selle kohta varem midagi lugenud, aga kuna see oli veel avatud paar tundi, mõtlesime ikkagi ära käia, et lastele veel elamusi pakkuda.

Piletihind neljale oli kokku 50€ (kaks täiskasvanut 33, kaks last 17)

Park oli suur, hästi roheline, mis tekitas veidi isegi metsikuma looduse tunde. Mina olen pigem olnud loomaaedade vastu, sest on valus näha neid loomi seal puurides. Näiteks tundus täiesti loomuvastane näha puuris suurt kotkast, kes oli tõesti väga uhke ja no ma poleks elus arvanud, et nad nii suured on. Ehk et ühest küljest on huvitav selliseid haruldusi ise oma silmaga nii ligidalt näha, samas aga tundub see nii julm, et ta ei saa enam kunagi taevas lennata. Ja nagu kiuste, lendasid seal ringi igasugused muud linnud, kes elasid vabas looduses ja käisid siis neid puurilinde seal nende katustel justui kiusamas.

Kokkuvõttes park oli suur ja huvitav, väikesed küülikud hüppasid seal vabalt ringi, samuti jalutasid ringi paabulinnud. Lastele pakkus kõige rohkem elamust elevant, samuti tiigri kutsikad, kes olid juba üsna suured ja üks neist pissis aia ääres parasjagu siis, kui lapsed seal ligidal olid ja neid vaatasid, nii et pritsmed lendasid neile peale. See tegi muidugi hästi palju nalja, ka teistele külastajatele. Njah, vähesed meist saavad tiigri pissiga ristitud, peab tõdema…Mina kusjuures seda hetke ise ei näinud, sest imetlesin närviliselt puuri ääres edasi-tagasi kõndivat valget isast lõvi, emane samal ajal pikutas rahulikult kuudi katusel ja ei liigutanud kõrvagi. Ma tundsin nendega mingit sidet, olles ise ka Lõvi. Aga nemad ei tundnud sama ilmselt, mingil kummalisel põhjusel.

Saime enam-vähem vist kõik elanikud vaadatud, eriti pikalt veeetsime aega papagoide puuride juures, ühega neist tekkis mul väike vestlus, ma õpetasin talle “tere” ütlema, aga ta tegi sellepeale ainult mingeid naljakaid pea nõkse ja kukkus eputama. Ma ei tea, äkki see sõna tähendab nende keeles midagi muud…

Nunnud pikk-kõrvad

see kilpkonn võib elada üle 250 aasta vanaks. ja ta isegi liikus ringi 🙂

Papagoide šõu vaatasime ka ära, samuti näidati meile erinevaid kakulisi, üks neist tegelastest oli väidetavalt osalenud Harry Potteri esimeses filmis. No nad nägid kõik seal nii tähtsad ja suursugused välja, et ega ma ei imesta. Linnud lendasid üle pealtvaatajate peade ja see võttis isegi natuke kõhedaks. Lastele see etendus aga väga meeldis, papagoid tegid muidugi palju nalja.

Seal pargis sees on ka üks söögikoht, aga see oli kinni sel päeval. Sattusime ju saarele nende Lihavõtete ajal, seega paljud kohad olid seetõttu suletud. Seega tasub loomaparki minnes kas enne kõht täis süüa, nagu meie tegime, või võtta endale kaasa sööki, ma pole muidugi 100% kindel, kas see on seal lubatud, peab kindlasti enne järgi uurima. Kuigi, eks inimesi on erinevaid, kes toitis oma saiakestega kitsi, kes suitsetas ahvi puuri ees…Issanda loomaaed on ju suur.

Kell viis pandi see park kinni, nii et umbes sel ajal me sealt ka lahkusime. Emotsioonid olid väga positiivsed.

Õhtusöök 

T oli välja otsinud ühe Tripadvisor´s kiidetud söögikoha (Windmill Restaurant Pafos), nii, et peale hotellis pesemist ja riiete vahetamist läksimegi kohe sööma, jalutades. Kell oli selleks ajaks juba meie mõistes palju, jõudsime restorani pool seitse. Rahvast oli vähe, aga nagu Vahemeremaadele omane, enne kaheksat-üheksat inimesed õhtusöögiga ei alustagi. Meie aga olime näljased, lapsed väsinud ja viimase piiri peal, seega tellisime kiirelt toidud. Poole söömingu ajal juba tundus, et Piiga jääb kohe magama, ta oli lihtsalt nii väsinud. Kelneriks oli omanik ise, kes viskas iga laua juures nalja ja oli sealsele kultuurile omaselt väga sõbralik ja tore.

Omaniku ema retsepti järgi tehtud tervitusroog, mis koosnes riisist, hernetest ja küüslaugust peamiselt

Väliterrass

Jäätist pole kunagi liiga palju

Kassid igal pool

Hotelli jõudes vajusid kaks väikest väsinud selli otse voodisse ja magasid sekundiga.

Mägikülad ja Küprose kohalik elu

Järgmisel päeval oskasime oma aega juba paremini planeerida, et lapsi mitte liigselt ära väsitada. Võtsime vähem sõitmist ette, läksime peale hommikusööki kohe randa, jätsime lõunasöögi vahele, asendasime selle rannas maasikate ja apelsinide ja jäätisega ning sõitsime õhtusööki varasemaks planeerides ühte mängikülla nimega Letymvou, kus saime pisut veel jalutada ja mänguväljakul lapsed mängida enne õhtusööki.

Pilte rannas lebotamisest ikka ka. Maasikaid ostsime tee äärsest kasvandusest, nad ei olnud küll ülemäära magusad, mida ilmselt amplis ja kasvuhoones kasvanud maasikatest väga loota ei saagi. Aga maitse sai suhu küll.

Apelsinid ja sidrunid kasvavad Küprosel igal pool, kuhu silm vaatab. Neid on nii kasvandustes kui ka parkides, mahajäetud aedades. Umbes nagu meil vanad õunapuuaiad, leidub seal kümnete kaupa apelsinipuid. Ühes sellises mahajäetud aias Letymvou külas käis Põnn issiga ka raksus, saagiks üks kole mõru apelsin, mille koor oli nii paks, et tekkis tunne, et sees polegi midagi. Ka ühe sidruni leidis poja ühe sidrunipuu alt, selle sidruni võtsime Eestisse kaasa ja see maitses küll väga hää.

Ühe kiriku ees, kus parasjagu pildistasin, tuli meiega rääkima üks kohalik naine, kes tundis huvi, kust me tuleme ja kus ööbime ja kas saaksime jääda sinna ka kauemaks, sest järgmisel päeval toimuvat seal seoses Ülestõusmispühaga üritusi, just lastele palju tegevust. Kahjuks aga pidime sel ajal juba uuesti lennukile minema…Oleks me vaid siis teadnud, etneli tundi  lennujaamas passimise asemel oleks ehk isegi jõudnud olla ka seal üritusel.

Õhtustasime ühes pisikeses Tavernas, mida pidas seal küla ligidal elav ja veiniistandust omav inglanna, kes on saarel elanud juba 11 aastat. Ta rääkis, et kohalikud on teda hästi vastu võtnud ja on väga sõbralikud, talle väga meeldib seal elada, mõnus kliima, talvel isegi pisut jahe, aga siis kasutab kamina kütet, ka selles restoranis oli kamin, mida ta alles paar päeva tagasi kütnud oli, sest õhtud on veel jahedad.

Toit oli maitsev, küll mitte väga Küprose pärane, aga seda me teadsime ette ja ei oodanudki.

Kui olime lõpetamas, tuli omanik veel juttu rääkima ja ütles, et sel õhtul toimuvad seal külas suured Lihavõtete pidustused ja süüdatakse keskööl suur lõke, Pidime aga taas kahetsusega nentima, et meie laste programm oli selleks päevaks täis saanud ja nad ei tahtnud enam muud, kui hotelli magama minna.

Väljas oli juba hämaraks läinud, kaugelt eemalt paistsid tuledesäras linnad ja meri, päikeseloojangut ei õnnestunud kahjuks näha. Pimedaks läheb seal üsna ruttu.

Sõitsime hotelli tagasi ja kordus sama stsenaarium, mis eelmisel õhtul, lapsed vajusid poole sõna pealt unne.

Õnneks on meil Küprosega sama aeg, et ei pidanud siis arvestama ajavahega. Kuid eks puhkusel olles lähevad päevad ikka pikemaks, kuid hommikul olid need kaks ikka juba kell 8 üleval, nii nagu koduski vabadel päevadel. Samas oli see hea, siis saime varakult toimetama hakata, kõhud täis süüa ja jälle ümbrist uudistama minna.

Paphose kesklinn

Äralennu päeval otsustasime minna vaatama ka Pafose kesklinna, mis on Unesco maailmapärandi nimistus, seda pidi ikka oma silmaga nägema, mis selle linna nii eriliseks teeb. Linn on täis ajalugu, seda nägi absoluutselt igal pool.

Ilm oli pisut pilves ja oli mõnus jalutamiseks. Oli ülesõusmispüha ja ümbrus üsna vaikne. Jalutasime parkides ja vaatasime vanu linna müüre ja maa aluseid käike, mis olid klaasi alt paistma jäetud.

Sõitsime ka alla, Pafose sadamasse, kus jalutasime mööda mereäärt, mis oli pungil täis restorane ja turistidele mõeldud nännide putkasid.

Lapsi köitsid erinevad jahid ja laevad, ühessegi neist peale me ei läinud, sest aeg juba hakkas otsa saama. Võtsime veel viimase eine ühes sealsetest restoranidest, kus pakuti värsket kala, Piiga sõi näiteks ülimaitsvat kalasuppi, mis viis tõesti keele alla. Minule maitses mu mereanni salat ülihästi.

Sealne köök on üldiselt minu maitsele pisut liiga rasvane, aga samas harjud sellega nii ruttu ära ja pole midagi imestada, kui kodus avastad paar lisakilo ja et teksad ei taha enam jalga minna. See ongi üks õige puhkus, ma leian  😀

Tagasi koju

Meie lennuk tagasi Tallinna pidi väljuma 16.15, kuid peale pikka ootamist anti teada, et see hilineb (millest olime isegi juba aru saanud), kokku üle kolme tunni. Nii, et kui muidu oleks pidanud oma koju jõudma südaööl, siis nüüd jõudsime kell kolm.

Lennujaamas mängisime kaarte ja saime veel võtta viimast mõnusast soojast õhust, seal oli nimelt suitsetajatele mõeldud ala, kus oli ka kohvik, nii et me siis võitlesime suitsuhaisuga ja proovisime filtreerida sellest veidi värsket õhku.

Lennukisse mineku ajaks olid lapsed juba parajalt väsinud, mitte ainult meie omad. Üritasime laste tuju üleval hoida, kui meid suunati umbeks pooleks tunniks ühte koridori, kus tuul tõmbas ja istekohad olid hõivanud suured reisijate kotid…Reisijate tülpinud ja tõsiseid nägusid nähes hakkas meelde tulema, kust riigist me pärit oleme ja milliste inimeste keskelt peame ära tulema. Sest küprioodid on kõike muud, kui tusased. Lastele naeratati, hakati juttu ajama, alati naeratus näol. Aga pole ka ime, kui elada sellises kliimas, siis nii vist ongi. Tuleb leppida või elukohta muuta, kui siinne rusutus liiga häirima hakkab.

Lennukis saime tuttavaks ühe kahe aastase tüdrukuga, kes reisis koos oma vanavanematega. Pisike aga oli ka juba nii väsinud ootamisest ja oli üsna õnnetu olemisega, vanaema-vanaisa olid aga üsna abitud juba. Kuna nad istusid minu ja laste taga, hakkas Piiga pisikese tüdrukuga kontakti otsima, pistes oma nuku läbi tooli vahe. Sellepeale jäi väike tüdruk kohe vakka ja hakkas mänguga kaasa minema. Põnn võttis oma karu ka appi ja nii siis hakkaski nende kolme vahel üks lõbus mäng. Lõpuks muutus meie Piiga minule suureks üllatuseks nii julgeks, et seisis toolil püsti ja hakkas tagumiste naabritega juttu ajama. Jagas neile oma asju, Muna raamatut ja rasvakriite, mõlemad tegid tüdrukule ühe ilusa pildi mälestuseks. Saime ühe vastu ka. Piiga jutustas maad ja ilmad kokku, küsis, mis nende lapse nimi on ja tutvustas ennast ka. Teatas, kui vana ta on ja kus ta seal Küprosel kõik ära käis (pool pani juurde, aga ma ei sekkunud, liiga lõbus oli kuulata). Vahepeal aga tuli rihmad jälle kinni panna ja Piiga ei saanud enam oma sõbrannat lõbustada, mispeale väikseke jälle nutma hakkas. Lõpuks õnnestus tal kuidagi ikka magama jääda. Meie omad seega ei maganud tagasilennul silmatäitki. Mängisime kaarte, nad joonistasid ja Piiga mängis oma asjadega, oli endale ise paar väikest looma kaasa võtnud. Ka kõht oli neil tühjaks läinud, seega võtsime lennukis kehakinnitust. Maandusime Tallinnas 23.45. Pikalt tuli veel seista passi kontrollis, sest Küpros ei ole Schengeni riik. Kartsin seal, et Piiga jääb püsti jalal magama, nii suur oli väsimus selleks hetkeks. Aga lõpp hea, kõik hea, autos jäädi silmapilkselt magama, koju jõudsime kell kolm.

Järgmisel päeval oli meil temperatuur väljas 23 kraadi, mis oli eriti mõnus, et ei olnud soojast otse külma tulemist. Lapsed muidugi ärkasid vaatamata vähesele unele taas kll 8 ja kell 9 oldi juba esikus, paljaste käevarte ja säärtega. Sest päike ju paistab ja soe pidi tulema. Kurvastasin neid ja teatasin, et meie soe pole sama, mis Küprosel ja et tuleb hommikul kindlasti veel joped ja kummikud panna. Oi nad olid pettunud.

Kokkuvõtteks

Kindlasti läheks ma Küprosele tagasi ja tahaks näha ka ülejäänud saart. Lastele muidugi ei paku arhitektuur ja ajalugu suurt midagi, aga kui nad juba suuremaks saavad, ehk siis on ka neile huvitavam.

Põnn teatas enne Küprose lennujaama sisenemist, et ta juba igatseb seda saart ja ta tahaks sinna elama jääda, ta hakkaks seal siis banaane ja apelsine kasvatama ja neid müüma. Minugi poolest.

Peagi tuleb meil  veel kaks reisi, samuti nädalalõpu reisid, üks lastega, teine ilma 😉 Nii, et on mida oodata ja millest hiljem kribada.

Ilusat kevadet südamesse!