Kui taevas kumab kuu..siis meil juhtub asju

Nagu pealkiri ütleb, siis ka meil juhtub.

Mõtlesin lihtsalt panna kirja ühe sellise päeva, kus käisin kolme lapsega kelgutamas-suusatamas ja millega see kõik lõppes.

Tegelikult, kui nüüd tagant järele mõelda, ega midagi erilist ju polnudki. Sel hetkel lihtsalt tundus, et jube naljakas oleks, kui mind keegi filmiks ja see olekski nagu mingi varjatud kaamera või midagi…

Niisiis. Üks nendest ilusatest talveilmadest, esmaspäevane päev. Suuremal poisil koolist vaba (tema koolis vaheaega pole, nagu teistel, aga anti siis üks vaba päev). Juba eelmisel õhtul teatas ta, et tahab jälle suusatama minna. Kuna meil kodu juures radu pole, tuleb sõita 17 km ühte suusakeskusesse.

Väiksemad muidugi ka kaasa, nemad tahtsid kelgutama minna. Kuna aga mina pidin veel poest üht-teist ostma, haaras Piiga oma pisikese kukru punaste ja kollaste müntidega ja teatas tähtsalt, et temal on kaaa vaja poest midagi. Üritasin aru saada, et mida täpsemalt? Selgus, et kuidagi oli Põnn endale mingid autodega kleepsud välja kaubelnud ja kuna endal oli parasjagu rahakott kuhugi kadunud, tuligi õde appi võtta. Mõeldud, tehtud.

Pakkisime kõik kolm autosse, koos suuskade ja kelkudega. Mäele jõudes polnudki seal õieti kedagi, mõned kelgutajad ja paar suusatajat, kes vist käivad küll seal iga päev, üht halli habemega meest näen iga kord, kui satun sinna kelgutama.

R pani siis ka kohe suusad alla ja sõitis rajale, ta veel ei teadnud, kui pikale aga üldiselt teeb ta 5-7 km raja korraga. Kuna ilm oli väga krõbe külm ja minul pole õnnestunud leida endiselt endale selliseid pakse talvepükse, milles ma ei näe välja nagu sumomaadleja, olin ma vaid teksastega ja üsna pea hakkasid mul kintsud näpistama. Õnneks tuli just siis R rajalt tagasi, nägu härmas ja oli nõus veel lastega veidi kelgutama. Lõpuks hakkas ka temal külm ja ma pidin siis neid päkapikke autosse kauplema minema. Argument, et äkki pannakse pood kinni, aitas.

Ma tean küll, millise riski ma võtan, kui lähen magamata lastega poodi, seda tuleb vahel haruharva ette. Üldiselt on läinud üsna rahulikult, või olen ma immuunne nende virisemiste osas. Seekord siis aga juhtus nii, et Selveris tormas iga laps ise suunda, R-l oli isu õunte ja mingi joogi järele, Põnn läks oma autokleese otsima ja Piiga, see seisis tähtsalt, käed puusas hiigel suurte õunte leti juures ja teatas, et tema ISE vaatab, mida ta ostab. Kuskilt kostus juba Põnni hüüe: “Emmee!” Kui läksin vaatama, pistis Piiga protestima, et temal on hoopis mind vaja. Siis juba katkes R kannatus ja ta küsis, miks nad karjuvad?

Sain need kaks väiksemat kokku ja teatasin, et kõik püsivad minu sabas ja keegi ei nõua ega jonni, nii saame kõik ostud tehtud. Nii, nagu olime ennist muide autos kokku leppinud. Tavaliselt on need kokkulepped ju töötanud….

Mitte seekord. Ei, ilmselt mitte. Olukord võttis tuure üles, kui ma ütlesin, et minul oli ka siia poodi asja ja läheme otsime nüüd need asjad üles, millest süüa teeme. Põnn oli tujust ära, sest neid kleepse polnud. Piiga oli paanikas, et äkki tema ei saagi oma mängukööki vajalikke asju osta. R oli omadega valmis ja üritas mulle midagi seletada, kui need kaks siis ka midagi mulle kurtsid…Võis päris lõbus olla kõrvalt vaadata. Üldiselt ma sellistes olukordades ei vaata, mis nägu nüüd teised teevad, aga seekord vaatasin ja panin end ühe muigava müüja olukorda, tal tundus, et oli lõbus. Ja mul kusjuures ka sel hetkel veel. Ma tean, ma olen imelik.

Aga kui ma kuulsin, kuidas mu jope kärises, sest Piiga üritas mind tirida kuhugi ja Põnn sikutas vist teda, sai mul mõõt täis. Ma peatusin, kükitasin maha ja kuulasin nad ükshaaval ära, R oli saanud auto võtmed, maksis oma asjad ja läks autosse. Väiksematega saime siis kokkuleppele, et Põnnile otsime kleepsud teisest poest ja Piiga saab valida kaks asja oma kööki, mis aga on kooskõlastatud minuga, st ma endiselt ei luba neil osta mingit jama sisaldavaid maiustusi. Peale mõningast riiulite vahel juurdelmist valiti 1 liiter keefiri ja Kalevi kakao küpsised. Küpsiste juures ma küll tahtsin veel protestida, aga mulle tundus kohe samas, et seda on isegi minu jaoks piisavalt, tahaks juba sealt poest välja.

Vähemalt oli Piiga enda valikuga väga rahul, kassas nõudis siis ise maksmist ja poetas mulle igaks juhuks paar punast senti, et äkki mul läheb vaja. Keeldumist ta kuulda ei tahtnud. Võtsin siis ta lahkelt pakutud sendid vastu.

Kui tuli tema kord, oli mul nii hea meel, et müüja mängis meie mängu kaasa. Kahjuks aga ei ole poe juhatajad mõelnud üldse lastele (v.a. autokärud), sest ka nemad on vahel kliendid, neil on ka õigus osta. Aga nad ei ulatu. Vähe sellest, et nad ei näe müüjatädi, nad isegi ei ulatu raha letile panema. Ja ma ei räägi siin ainult 4-aastasest, mõni 1. klassi juntsu võib sama probleemi ees olla…Aga siiski, mina siis upitasin oma preili ühe käega üles, teise käega tuli aidata münte välja otsida. Müüja oli ettenägelikult juba vajutanud seda nuppu, mis kutsub abiväge, ehk et teine kassa pandi tööle. Ma ausalt isegi ei julgenud sel hetkel vaadata, kui pikk meie taga järjekord juba on. Proovisime teha ju nii kiirelt, kui võimalik selles olukorras. Aga ma teadsin, KUI tähtis see Piigale oli. Ja õnneks teadis ka müüja, ta suhtles Piigaga nagu täieõigusliku kliendiga. Aga ma siisi halastasin järjekorras viibijatele ja maksin selle 2 € oma rahast, sest me keegi ei teadnud, kui palju neid viie ja kahe sendiseid tal seal oli…mõni kümnene muidugi ka…Saanud oma kauba eest tasutud, roniti kärmelt kaupu kokku korjama, muidugi ei unustanud ta “aitäh, head aega” ütlemast, see tuleb juba nagu une pealt 😀

No ja Põnn oli kogu selle aja kannatlikult kõige pealt vaadanud, mõttes ainult tema kleepsud. Kui jõudsime kleepsu poodi, oli juhtunud midagi kohutavat – need, mida ta otsis, olid otsas. Ta teadis isegi, millise pulga otsas need rippusid. Arutlesime pikalt, kuidas saab nii olla, et neid seal enam pole, ükskord ju olid. Pakkusin, et äkki on ära ostetud. Tema ei andnud alla ja lootis, et äkki mujale tõstetud. Vaatasime ringi, ei olnud. Lõpuks siiski valis ühed välja, autodega. Ja teised südametega, et Piigale ka anda. Ja vahel kirjasõbrale kirja peale kleepida. See läks ikka jube kergelt. Kassas sai siis ka tema ise maksta. Ja ma jumaldan neid müüjaid, kes armastavad lapsi! Kuidas nad naeratavad lapsele, nähes tema entusiasmi ise osta, ise raha letile panna. Kuidas lapse kõlavale “aitäh”ile tuleb julgustav “palun!” vastuseks….see on nii-nii armas, ja selleks pole ju tegelikult üldse palju vaja. Vahel siiski tundub, et on ja see ei jää ka lastel märkamatuks. On tulnud ette, kus pärast on nad minult küsinud: “Miks see tädi tere ei öelnud, mina ju ütlesin?” Lapsed on lihtsalt nii siirad…

No ja siis jõudsime lõpuks koju ka 🙂 Väsinud, näljased ja tulvil emotsioone. Mõned neist vallandusid siiski koduseinte vahel. Piiga nimelt leidis, et ma olen äärmiselt ebaõiglane, kui ei luba tal võtta neid küpsiseid enne sööki.

Kisa oli taevani. Aga ma olin sel hetkel nii läbi omadega, et ma tõesti ei reageerinud. Ajasin omi asju, sahmisin ringi, mõtlesin, et lasen tal natuke aega auru välja lasta ja siis saame rääkida.

Kuid vahepeal oli ta jõudnud käia vannitoas ja kui ta sealt välja tuli, röökis veel rohkem. Ma panin selle ikka selle jonni arvele. Siis aga hakkasime kuulama, mida ta üritab läbi nutu öelda.

“Seal sees ei olnud vesi. Suus on paha. Aiiiiiiiii!!!”

Tormasin vannituppa, peas jooksid mõtted, et mis seal võis olla. Äädikas? Ma pesin sellega vetsupotti. Aga ei, ma viskasin tühja pudeli ära. Nuusutasin klaasi, millest ta jõi….Veidi sogane vesi…..Ja siis taipasin. Ta oli joonud lahjendatud Mayeri nõudepesuvahendit!!!

Nad olid päeval seda võtnud vannituppa ja valanud tassi, et teha kõrrega mulle ja see jäi sinna klaasi alles…..Ja Piiga ei pannud seda nüüd õhtul enam tähele, vaid jõi…õnneks ainult lonksu. Aga kuna ta nii kohutavalt nuttis, suust tuli veidi vahtu, helistasin igaks juhuks Mürgistusteabekeskusesse (16662).

Sealt sain väga asjalikku nõu ja kinnitust sellele, mida juba teadsin, aga väike hirm ju ikka. Öeldi, et oksendama ei tohi ajada, tuleb anda juua väikeste lonksudega, palju juua. Süüa võib ka. Aga tuleb jälgida öösel, kui hakkab halb, tuleb ikkagi haiglasse minna.

See nõuandja oli nii asjalik, nii rahustav ja tore! Mul on nii hea meel, et on selline võimalus olemas, et saab kohe nii kiirelt nõu.

Meie õnn, et me ei kasuta kodus keemiat. Mayeri pesugeel on leebe, kuid temas sisalduv vahuaine on siiski ohtlik, kui laps peaks hakkama köhima, tekib vaht ja ta ei saa enam hingata. Aga õnneks läks meil kõik hästi. Juba enne telefonikõne rahunes Piiga päris maha, kuulas, mis ma räägin telefonis ja pärast muudkui aga kaanis oma poest ostetud keefiri ja vett läbisegi. Öö möödus ka rahulikult, meie õnn, et nad magavad meiega samas toas, sain ligidal olla ja võimalus kuulda kohe, kui peaks olukord halvenema.

Peale seda õnnetust tuli mul meelde üks soovitus, mida ma vist ei olegi oma lastele kunagi rääkinud (Mutukamoosis oli sellest juttu), et mitte kunagi ära joo klaasist või tassist või pudelist, kui sa ei ole kindel, mis seal sees on, kõige parem, kui võtad alati ise joogi või anname meie. Järgmisel päeval oli Piigal see igatahes väga hästi meeles ja ta teatas mulle, et köögis oli üks tass, milles oli vesi sees aga ta kallas selle ära, pesi tassi ja võttis uue vee. Aga kindlasti tuleb neid asju ikka ja jälle üle rääkida, et meeles püsiks.

Selline siis sai meie ühe täiesti normaalse päeva väike ülevaade 🙂 Olgu öeldud, et tegelikult ma tean väga hästi, kuidas mõistlik oleks poes käia. Et korraliku nimekirjaga kord nädalas poes üksi ära käia, lapsi mitte kaasa võtta, sest nad väsivad ja näevad ikka ahvatlusi. Samas…vahel on nendega ka tore poes, sest neile meeldib see kaasa mõtlemine ja aitamine. Aga siis on raudreegel, et tuleb paika panna eelnevalt, mida ostame ja kõik muu on välistatud. Ja vot kui ühel korral nii ei tee, juhtubki see, millest just lugesite.:D Ma olen ju ka ikkagi inimene… 😉

Täna öösel lubas meil siin -28 kraadi. Koerad on mu jalutsis end kerra tõmmanud ja isegi kass ei küsi õue.

Loodetavasti on teil ka soe olla.

Ikka head

Kaldemäe Kristiina