Talvemuinasjutt Kaldemäe moodi

Hommik. Kuulen samme, mingit sahistamist esikus, uksed käivad lahti-kinni…koerte sahmimine. Adun, et öö on möödunud jälle liiga kiirelt. Ma alles nägin und, üpris imelikku küll, mida mäletan kahjuks liiga selgelt, kuid siiski oleks võinud veel natuke und pigistada…Hääled eemalduvad, auto tuled kaugenevad majast.

Nad on läinud. T viib suure poisi bussipeale. Kell on 6.40. Väljas on pime. Kardinad on veel akende ees ja mul pole aimugi, mis ilm õues on. Nagu see mind huvitakski. Vähemalt mitte sellel kellaajal.

Pigistan silmad kinni. Pea aga juba töötab. Mõtleb, kas on mõtet veel viiekümneks minutiks magama jääda, uni tuleb uuesti nagunii liiga hilja…Vastus tuleb taas ukse tagant. Kostub kraapimist, vastu ust. Ja kuna ma ei reageeri, järgneb kraapimisele hale kräunumine, ilmselgelt on võetud kasutusele viimasel jõuvarud, et saada ainult tuppa. Kass Ossu nimelt on kolinud oma einelaua meie tuppa, sest mujal ei ole võimalik süüa, kuna kaks suurt lõhverdist on kausi sekundiga tema eest ära tühjendanud. Ja kui hommikul õuest tuppa tuleb (jah, veel ei ole nii külm, et mitte aidas või sauna pööningul magada), on loomulikult esimene käik sööma. Teine käik minu kõrvale voodisse mind peaga müksima, siis alles pestakse end puhtaks, siis arvatakse, et võiks veidi majas ringi kõndida, ehk soovitakse toast välja. Ja oh häda, kui sa KOHE end ei liiguta. Ja nii see trall käib, kuni kell ongi 7.30, et lapsed üles ajada ja päev võib alata.

Ma ei tea, millal ma muutun hommikuinimeseks. Kas siin on keegi, kes on olnud eluaeg, no ikka päriselt lapsest saadik hommikul kaua magaja ja siis on võtnud kätte ühel päeval ja hops – ärkab hommikul….maitea…tund aega varem üles, et joogat teha, kirjutada (sest just hommikupäevik on see, mida ma olen endale lubanud kirjutada ja pole väga pidanud lubadust…), nautida hommiku (sidrunivett – tervislikum versioon kohvist) kohvi, et siis reipana päeva alustada? Ma kohe tahaks näha sellist inimest. Päriselt. Või vähemalt virtuaalselt näha ja paluda tal anda mulle mingi veebikursus, kuidas selliseks saada. Sest tõsimeeli ma olen püüdnud, ma olen seda va kella pannud ju mitu õhtut vähemalt pool tundi varem helisema. Ja alati kordub sama stsenaarium – kümne minutiliste intervallidega saab seda mugavasti edasi lükatud.

Tundub, et lapsed pole minusse. Vähemalt need väiksemad. Suurem paraku on. Ja just tema peab kõige varem meist ärkama, et kooli minna. Õnneks ta väga ei nurise.

Niisiis, ma olen jalul. Tõmban kardinad eest ja seal ta on – lumi! Kogu maa on teda täis. Ja metsad seal kaugel. Ja põllud. Kõik on nii valge. Eks ta on ju varem ka tulnud, terveks päevaks isegi jagus, aga siis oli teistmoodi. Siis oli alles november. Nüüd on Detsember! Esimene Jõulukuu päev.

Päkapiku esimene tööpäev.

Selle aasta päkapiku hooaeg algas haldjalikult. Lapsed said mõlemad endale pisikese haldja. Või olid need inglid? Igatahes kaks võluvat tegelast, nagu nad isegi. Sellised armsad, natuke ka vimpkasid sees, aga peale vaadates tõeliselt haldjalikud. Ma olen selliseid näinud ka muuseas Võluinglis. 😉 Lastele need tegelased nii õudselt meeldisid, et need kaks rändasid lastega ka lasteaeda kaasa. Pärast jätkus kodus ka veel nendega mäng. Imelised. Põnnile sattus poiss-haldjas, Piiga sai just sama heleroosa-valge, nagu ta ise praegu on, selline õhkõrn roosamanna, heljub mööda tube ja laulab päkapiku laulu…Imeline aeg. Üleüldse.

Ma ei saagi öelda, et vot kahe aastane laps on see kõige toredam või on beebi-iga see rahulik aeg. Ma vaatan neid iga päev justkui uue pilguga ja mõtlen, et see on ikka imeline, kuidas laps areneb omasoodu, on isiksus igas eluetapis ja iga etapp on nii põnev, paneb vahel küll pead kahe käega kinni hoidma või mõne targa raamatu järele haarama, aga see on lihtsalt nii põnev aeg!

Aga olgu, lapsed on üleval, sussid tühjad, meeleolu ülev, eriti hea meel on Põnnil, et päkapikk on võtnud vastu oma kingituse, väikese valge legoklotsi. Teisest sussist on kadunud väike punane vineerist süda. Kahju ainult, et päkapikk kirja pole jätnud, nendib Põnn. Eelmise aasta jõulud seega hästi meeles…hmm, loodetavasti päkapikk täna öösel jõuab kirjutada ka….

Haldjad käeotsas lendlemas, kulgeb tee vannituppa, kus läheb täna kuidagi eriti kiirelt. Juba on lapsed riides, hambad pestud…tuleb nüüd läbida etapp esikus, kus minu osa on varukinnaste, saabaste ja kombekate kaasa võtmine. Vahel juhtub küll, et ma käin umbes kolm korda veel uuesti esikus, sest midagi ununes. Ei ole võõras ka olukord, kus ca 3 km kodust teatab Põnn, et tal mütsi polegi peas. Sest sai ju kapuutsi pähe panna….Mis siis ikka, kui ots ringi ja kõne lasteaeda, et me hilineme. Sest lasteaias peaks olema hiljemalt 8.30, sest just siis algab hommikuring. Ja see on väga tähtis, et lapsed seal osaleksid. Sest just siis võetakse vastu algav päev, sirutatakse igat varvast eraldi ja loetakse üle kõik sõrmed. Lauldakse laule ja loendatatakse lapsi, kes kohal ja ka neid, kes kodus. Isegi tahaks sellist päeva algust. Nii, et siit idee kontoris töötajatele – tehke oma päev lõbusamaks ja alustage seda hommikuringiga 😉 Lisaks nendele võimlemistele, mida te iga tund teete, koos silmapausidega, eks? 🙂 Vikerraadios muuseas peale 11 uudiseid on isegi juhendaja selleks olemas 😉 Jah, ma endiselt teen seda vahel kaasa. Kodukontoris siis sedapuhku.

Kodukontorisse jõuda on muidugi täitsa mõnus. Üldiselt, kui mu teine pool on ka kodus, on mul saabudes laud kaetud maitsva hommikusöögiga, tassis aurab kohv ja nii me einestame, rahulik hommikusöök kahele. Väga kiiret pole, kui just keegi ei helista. Aga üldiselt saab nautida. Koeradki on õppinud, et ega neil pole lootustki enne oma kaussidesse midagi saada, kui inimesed söönud. Ja kohvitanud.

Seda aega päevast ma oskan hinnata. Ja nautida. Siis on pea juba piisavalt värske, samas on veel selline mõnus rahu, kus istudki oma kohvitassiga, ei loe meile, ei uudiseid, vahel mängib küll Vikerraadio taustaks…aga üldiselt on mõnus ka lihtsalt vaikuses olla, rääkida omavahel, teha mingeid paikapanevaid otsuseid ja plaane…mõni neist isegi päris toekas 😀

Kuigi ma teadsin, et täna on mul lapsed vaid pool päeva lasteaias (sest lumi tuli maha ja tahaks õues vagel ajal mängida lõunaune asemel…no ei suutnud keelduda 🙂 ) ja tööd on vaja teha, siis tegin vaid need kõige pakilisemad asjad (sest homme on ka päev), võtsin koera ja fotovarustuse, jätsin mehe elektrita majja (korraline hooldustöö, nagu sõnum teatas) videokoosolekule ja suundusin ühe koeraga metsa. Kahjuks nii proff ma veel pole, et taltsutada kaht koera ja samal ajal nautida metsas vaikust ja vahel ka mõne klõpsu teha. Ühe koeraga oli….enam-vähem. Nimelt oli täna kaasas see noorem. Kes on nüüd juba aastane. Ta on ikka nii tegija kutt, et lausa uskumatu.

Metsast koju, koer aeda, ise lastele järgi, veidi aega hiljem suuremale poisile järgi…ja nii see päev läks.

Õhtu lõppedes saime veel saunas viimased nädala väsimuse riismed maha pestud, peale mida lapsed väsinult vooditesse vajusid….okei, eelmise lause viimane pool on siiski umbluu. Lapsed täna loobusid saunast ja lubasime neil siis vaadata multikat seni, kuni me saunas oleme. Kuigi nad saavad multikaid vaid kord nädalas (vahel kahe nädala jooksul) vaadata, oli see piisav, et end nii üles kütta, et magamaminekust ei tahetud pärast juttugi teha. Piiga, kes muidu peale pesu minu kõrvale voodisse poeb, et me kahekesi unejuttu loeks, oli täna nagu mingi hüpiknukk, kes ei suutnud kuidagi oma erutust piirata…

Kui nad lõpuks aga rahunevad, unejutt loetud saab, voodis on ja peale viimaseid kallistusi (ja lonksu vett, pissil käimist, veel üht kallistust) vaikselt nohisedes tuttu jäävad, on veel mõni tund enda jaoks, et midagi lugeda (või kirjutada). Ja siis päevale joon alla tõmmata.

Edit (kuu aega hiljem) 

Üks tavaline päev Kaldemäel just sedamoodi välja näeb. Ja nagu näha, läks ühe postituse peale täpselt üks kuu. Aga kuna täna, aasta viimasel päeval selle oma draftsist leidsin, oleks õige vanad võlad ära õiendada…

😊