Hüvastijätt

Ma juba arvasin, et mul ei tulegi sel aastal enam vaimu pääle ja ma ei kirjutagi siia ainsamatki rida. Ja see intrigeeriv pealkiri ei tähenda teps mitte minuga hüvastijättu, vaid siiski aastaga. Ma olen vist natuke nagu postimehe ajakirjanik, kes tahab, et sa ikka kindlasti loo lahti teeksid. Noh, kuna sa seda juba tegid, siis head lugemist, heietan täna mõtteid enda tunnetest ja muust sellisest….ebaselgest… 😛

Juhtusin just hetk tagasi lugema üht artiklit, kus oli hästi kirja pandud, mis on meie energiaröövlid. Olen tihti mõelnud, et miks ma nii väsinud olen, tihti on kuidagi tujutu olla ja midagi nagu ei tahakski teha. Usun nüüd, et paljuski on süüdi see, mida ma endale ligi lasen – negatiivsus ja kurjus/õelus on need asjad, mida ma ei taha enam kunagi lasta endani kanduda.

Aasta lõpupoole olen hakanud tegelema teadlikuma elustiiliga, end harima selles valdkonnas, mis puudutab just seda, kuidas olla üle asjadest, mis röövivad energiat. Vahel aga ei näe seda, mis tegelikult on nii ilmselge.

Mõned mõtted, mis silma jäid.

Eemaldu kõigist mürgistest inimestest

Peab tunnistama, et olen kokku puutunud mõne sellisega, tegelikult vaid ühega…kes on teinud nii palju haiget nii minu perele kui ka mu lähedastele. Ma olen püüdnud sellel lasta minna, aga kahjuks kerkib ta jälle ja jälle esile, tulles iga kord sellise käitumisega, nagu poleks mitte midagi olnud ja nagu ta poleks kellelegi kunagi haiget teinud. Oleks, et inimene siis vabandaks, räägiks sellest. Aga eks see on ka haiget saajate endi süü, et me keerame teise põse ette. Seega, minu õppetund on see, et enam mitte. Ei suuda usaldada inimest, kes on tekitanud kohutava draama ja kaose meie elus. Kurb on see, et selles loos kannatavad lähedased suhted, aga ehk aeg annab selles osas ka arutust.

Pea kinni oma lubadustest

Eelkõige käib see mulle endale antud lubaduste kohta. Olen sel aastal nii mõnegi neist murdnud, leides vabandusi ja ettekäändeid, aga nagu ikka uue aasta saabudes – püüan end parandada 🙂

Puhka ja tegutse

Puhkamises ja endale aja võtmises olen end palju parandanud. Oskan ära tunda selle hetke, kui peaksin hoo maha võtma ja mõtlema, mis on tähtsam – kas läikiv maja või puhanud mina, ema, naine, ma ise. Vahel see kipub küll ununema, tõsi…kuid ma liigun ikkagi tõusu suunas.

Vahel saab ka tegutsedes puhata. Mitu nädalat oli mul võimalus osaleda väga vajalikel ja lahedatel kursustel, ootasin iga kord neid suure õhinaga. Ja kui vahel oli tunne, et oh, täna ei ole üldse loomingulisel lainel, siis piisas vaid uksest sisse astuda ja neid toredaid, entusiastlike nägusid näha ja juba oligi kõik tüdimus pühitud.

Viska ära, korista, organiseeri

Ka seda olen ma sel aastal tublisti praktiseerinud ja enesetunne on tänu sellele väga hea. Olen viinud palju vanu mittevajalikke asju ära, suure puhastuse olen teinud ka suhetes ja üldse enda sisemuses, vabanenud tunnetest, mis segavad õnnnelik olemast. See vajab veel rohkem järjepidevust, aga vähemalt algus on tehtud.

Ka laste osas panen seda tähele, et mida vähem asju neid ümbritseb, seda rahulikumad nad on. Neil on minimaalselt mänguasju, aga see-eest püüan neid hoida sellises valikus, et kõik vajadused oleks kaetud – kunstitarbed, nuputamismängud, rollimängud, raamatud, muusikariistad. Nagunii leiab neid hoopis tihedamini suurest köögist (mitte nende enda mänguköögis, seal hoiustatakse salasööke) midagi kokkamas. Praegu on tõesti mõlemal lapsel mingi suur tuhin peal. Ükspäev tegid nad nt täiesti omal käel, ise koostisaineid valides ja doseerides, odrajahust kakaomuhvineid. Nad ei olnud küll…khm…kuidas öelda…päris need muhvinid, mida me oleme harjunud saama. Aga need olid ikka enda tehtud, seega söödi neid ikka mitu päeva suure mõnuga. Või Piiga tehtud odrajahust leib. See oli ikka tõeline hitt. Või igasugust laadi magustoidud, mida ma ikka ja jälle kuskilt kausikesest külmikus avastan, ka sügavkülmikus on mõned. Need on ka päris…huvitavad 😀

Hoolitse oma tervise eest

Igal aastal lubame endale, enne jõuluroogade planeerimist, et sel aastal ei söö nii palju! Eriti, kui oleme vaid oma perega, piisab ju tavalisest kogusest, seda vaid pidulikumas rüüs. Lõppeb see aga ikka suure praega ja head-paremat sinna kõrvale, enne ja pärast. Et siis pärast ägisedes tõusta ja end kiruda, et no oli siis vaja…

See on siis see lubaduste andmise koht, kus peab end veel parandama.

Toitumise osas aga olen täheldanud küll, et olen muutunud teadlikumaks. Kui mingi aeg pidasin kõike, mis on öko ja mahe selleks kõige õigemaks, siis nüüd tundub see üsna jabur, eelistada mingit kauge-kauge maa ökot meie enda kohalikule kraamile, mis ei pruugi alati küll mahetoode olla, aga see on siin, meie maal kasvatatud/toodetud.

Kui Maakodu ajakirjas sai öeldud, et meil pole lähedalt väga võimalik talutoitu osta, siis nüüd, aasta hiljem (pole ilmselt saladus, et artikkel kirjutati eelmiste jõulude ajal) on olukord õnneks muutunud. Meist vaid paari km kaugusel on Andre juustufarmi talupood, kus lisaks nende endi juustule on veel teistegi kohalike tootjate kaupa. Köögivilja ja mune (mis on muuhulgas ka 100% mahe) saame aga osta aastaringselt oma armsa sõbra käest, kes on meile justkui ema eest 🙂

No ja lisaks liikumine. Pean kahetsusega tunnistama, et talvisel ajal on seda minimaalselt. Koertega sopasel metsateel jalutamine on ainus pikem jalutamine hetkel, lastega metsas ka, aga pisem ei jasa väga pikalt veel matkata, tema jaoks on kõige tähtsam ikka kuhugi istuda ja kaasavõetud enda tehtud muhvineid (või nagu Piiga ise ütleb – muhmineid) pugida. Ja loomulikult peame meie ka neid sööma, katsu sa siis mingit dieeti pidada 😀

Mõni näide meie metsatee seisukorrast…

Kui vahel satun linna, tahaks võimalikult palju just jalgsi vahemaid läbida. Siis jätangi auto kuhugi parklasse ja lihtsalt jalutan, eriti ilus on see praegusel ajal, kui linn on ehitud ja jõulumeeleolus. On nii lahe näha, kuidas inimesed päriselt sulle vastu naeratavad, kuigi nad ei tea, et mul on see õnnis naeratus suul lihtsalt sellepärast, et ma saan jalutada 😀 See on niisiis talvisel ajal maal elamise miinus (meie kandis vähemalt), et peale kella nelja sul pole kuhugi jalutama minna, sest pimedas sopasel metsateel hästi ei julge ja ega ei näe ka midagi. Kuigi – on siin meie kandiski neid vapraid ja julgeid, kes jooksevad maantee ääres ja suunduvad meie maja tagant metsateele, ainsaks valgustuseks vaid pealamp. Ainus soovitus sellistele julgetele sportlastele oleks, et PALUN ärge kandke üleni tumedat riietust, isegi see väike valgusallikas ja üks helkur ei pruugi alati aidata, et teid õigel ajal märgatakse.

Aga nüüd vist aitab küll minust.

Mis siis meie kodus on aastaga toimunud….

Noh, peab ütlema, et ega mitte just eriti palju…Kuigi, kui vaatan neid ajakirja pilte, siis justkui oleks.

Kasvõi see on uus, et ühe koera asemel on neid nüüd kaks. Kui algul see uustulnuk oli vaid pisike must karvapall, siis nüüd on temast kasvanud suur ja tubli koer, kes on ka Lotast juba kõrgem ja suurem. Aga võim on siiski vana olija käes, see on kindlalt paigas 🙂

Kui ikkagi maja juurde tagasi tulla, siis alustasime teise korruse välja ehitamisega. Paigaldatud said tubade karkassid, üks tuba (suure poisi) on juba peaaegu valmis, seal on vaja vaid seinad viimistleda ja põrand pannna, praegu on vaid liimpuitplaat.

Enne jõule oli plaanis hakata ka verandat ehitama, aga kahjuks jäi ehitaja haigeks. Tellisime juba seinamaterjali ära, mida T ise ülemisel korrusel krundib ja värvime siis, kui lauad juba seinas. Laudadeks sai siis valitud servatud lauad, mis on peensaetud kuid lihvimata, umbes sellised, nagu meil köögiski. Värvi osas pole veel kindel. On mõte jätta nii lagi kui seinad valgeks, samas ei ole päris kindel…aga õnneks seda saab otsustada siis, kui lauad seinas.

Ja ega muud suuremat polegi ette näidata. Kõik tuleb omal ajal ja mõne asja puhul on isegi hea, et saab mõtteid seedida ja planeerida, enne kui midagi tegema hakkame.

Jõulud

Aasta oodatuim aeg. Vähemalt laste jaoks. Minu jaoks hakkas tekkima jõulutunne umbes teise advendi paiku, kui tõime tuppa männioksi ja riputasime mõne jõuluehte sinna ja tänna.

Ka kuuse tõime sel aastal ebatavaliselt vara tuppa, saime selle tuttavate metsast, mis oli kõrgepingeliinide alla jäänud ja oleks läinud nagunii hukkamisele. Pakkusime siis talle enda kodus pelgupaika, riputasime külge tuled ja ehted ja kõik muudkui imetlevad teda 🙂

Tubade suurpuhastust tuli ette võtta ikka päris mitu korda ja jõulueelsel õhtul oli juba enam-vähem tunne. Varasemate aastatega võrreldes olen muutunud immuunsemaks segaduse osas. Kui ma varem võisin mööda maja ringi tuuseldada ja kõigiga pragada nende laialijäetud asjade pärast, siis sel aastal märkasin, et võtan asja väga rahulikult. Et tegelikult on tähtis see, et me oleme koos, teeme koos toredaid asju ja kui sellekäigus lähebki midagi segi ja kuskil midagi jalgu jääb, ei ole see maailmalõpp. Või, et kui me ei saa kogu pere korraga kuuse alla, et pilti teha, ei ole ka sellest mitte midagi. Mälestuste talletamise mõttes oleks muidugi tore, aga kui meie pere on juba kord selline pea-laiali-otsas tüüpe täis, siis nii ongi. Küll me siis pärast pildid omavahel kokku kleebime 😀

Jõuluvana ei näinud me ka sel aastal, keegi aga oli käinud öösel ja kingid kuuse alla jätnud. Imelik, et me midagi ei kuulnud, sest Põnnile kingitud trummikomplekt pole just väike asi ja teeb ikka korralikku lärmi, isegi, kui seda liigutada. Aga õnneks keegi ei ärganud.. 😛 Saladuskatteall võin öelda, et saime selle komplekti tuttavatelt, kelle lapsed olid juba välja kasvanud. Meie peres aga läks see kohe kaubaks ja tegi väikesele trummarile suurt rõõmu. Piiga sai endale kitarri, mida meil veel ei olnud. Üks keel sai siiski juba katki mängitud, aga õnneks on need asendatavad.

Kokkuvõttes võib öelda, et meil olid väga ilusad, valged jõulud, sest siinkandis oli tõesti ka lumi maas, mis andis ikka väga palju juurde.

Lastel on muidugi kurb meel, et nüüd ongi jõulud läbi. Piiga küsis pettunud häälel, et kas tõesti ongi nüüd jõulud otsas, ainult kolm päeva olidki? Ja päkapikud ka enam ei tule? Üldse? Pidime teha lohutama teadmisega, et järgmisel aastal tulevad jälle… 🙂

Ka vana aasta saadame oma kodus ära, laste ja koertega väga palju valikut pole ja ega ei kipugi kuhugi. Kodus on lihtsalt nii hea olla 🙂

Aasta eelviimasel õhtul, ehk eile, käisime ühel hästi müstiliselt ilusas kohas, Treski küünis Setumaal, kus toimus Jalmar Vabarna kontsert “Hõim”.  Ostsime piletid eile lõunal, täiesti eksprompt mõte. Lastele meeldis ka väga, istusid poolteist tundi paigal ja kuulasid esireas suud ammuli. Soovitan väga Vabarna uut plaati “Minapilt.” Mõnus kitarrimuusika, mida lihtsalt jääd kuulama.

Jutt sai nüüd pikk, aga kui vahel harva saab…

Ah, ja muidugi suur aitäh ka kõikidele kaardi saatjatele! Loodan, et ka meie kaardid jõudsid kohale, panime nad küll enne jõule teele, aga võis juhtuda, et jäime hiljapeale…asi, mida jällegi võiks järgmisel aastal paradada 🙂

Soovin teile, kes te siin ikka ja jälle lugemas käite, ilusat aastavahetust, uuel aastal näeme jälle! 🙂

Kaldemäe rahvas