Lubasin oma eelmise, pisut sassis jutu lõpus, et kirjutan meie uuest majaesisest teekattest. Kuigi, mis sest pikalt ikka kirjutada.
Tegime lihtsalt teoks selle, mis juba ammu oma järge ootas. Nimelt oli meie majaesine küll maaparanduse käigus saanud teeraja ukseni ning parkla, kuid selle katteks sai miski liivasegune kruus, mis lõpuks hakkas kohutavalt häirima. Kuiva ilmaga kanti seda liiva nii tuppa, kui autosse, kuna jäi kõigile talla alla kinni, kaasa arvatud koertele. Iga päev oli esikus liivakast.
Vihmase ilmaga oli aga vahel tunne, et ega palju vahet pole sellega, mis siin enne meie aega oli, sopane rada, mida mööda kõndides puhta jalanõuga kuhugi ei jõudnud. Nii oli mulle juba harjumuseks saanud, et kummikutes minna autosse ja seal siis jalatsid ära vahetada. Lõpuks muutus see aga tõesti tüütuks ja otsustasime uurida erinevaid katteid, mida võiks veel peale panna.
Leidsingi siis ühe karjääri, kus oli hunnikutes erineva fraktsiooniga graniitkillustikku. Sain väga põhjaliku ringkäigu vältel näha erinevaid kive ja asjalikku nõuannet, tegin mõned pildid ja koos T-ga otsustasime tellida siis 15 tonni graniitkillustikku, fraktsiooniga 8/16. Selline paraja suurusega, ei jää talla mustrivahele kinni, ega ka koerte käppade alla, mis võiks juhtuda väiksema kivi puhul. Samuti on see killustik hea sellepoolest, et see ei määri jalatseid, st kui kord vihm on selle korralikult ära pesnud, on see täiesti puhas ja märja ilmaga ei jää ka jalatsid mustaks.
Juba päev hiljem tuligi suur kallur ja tõi killustiku kohale. Kohe, kui see oli maha kallutatud, asusime lastega asjakallale.
Aega läks kokku vast üks täispikk tööpäev, kui me kordamööda kühveldasime ja laiali vedasime. Päris mõnus trenn (Põnn sai endale isegi esimesed villid sõrmeotstesse 😀 ) ja tulemus sai väga ilus. Kuigi meile soovitati rentida miski masin, millega oleks saanud selle kinni tallata, ei näinud selleks siiski vajadust, autoga sai ka natuke tallata ja nüüd on juba päris kõva pind. Kuigi jah, päris sile see siiski ei saanud, aga kas peabki….
Igatahes lõpptulemusega oleme rahul, esik on harjumatult puhas püsinud.
Nüüd jääb üle mõelda välja, mida äärtesse panna…seal parkla pool juba on mõned kivid tassitud, need viisin juba suvel sinna, et autod muru peale ei tagurdaks. Niitmisel aga on muidugi vaja nad alati eest ära veeretada, mis on väga tüütu. Ei teagi…
Nagu näha, siis on ka maja ees trepid veel pooleli, st need trepid pole päris need, mida oleksime tahtnud, nii, et tuleb ümber teha, samuti ootavad tegemist nn eeskoja piirded, postid värvimist…nagu me teame, siis maja ei saa ju kunagi valmis. Küll aga on mul juba vaikselt jõulutunne peal, nädalavahetusel tahaks tuled katuse alla ära panna, pimedal ajal on need väga mõnusad hubasuse tekitajad 🙂 Lisaks siis mõned potikuused ja laternaid..Lapsed tegid lasteaias toredad laternad plekkpurkidest, need leiavad kindlasti nüüd advendiajal kasutust.
A kuidas teil läheb? 🙂
Maa. Elu. Stiil. 