Ja ta tuli. Esimene lumi. Lastel on niiii hea meel, et nad ei jõudnud isegi hommikusööki ära oodata, panid ise end riidesse ja juba läinud nad olidki…Mina jäin tuppa hommikusööki tegema ja vaatasin aknast, aurav kohvitass käes, kuidas nad pööraselt lume sees jooksid, kuurist lumelabida välja otsisid ja sellega kohe ka lund lükkama hakkasid. Ja no loomulikult kelgud… Ja koer, see noorem muidugi, oli sama rõõmus lume üle, ta ilmselt oli ka pisut hämmingus, sest kuigi see on tema elu teine lumi, ei mäleta ta ilmselt 2.-4.- kuu elueast midagi.
Õnneks said lapsed ikka söögiajaks uuesti tuppa, puder ja peedimahl kiiresti sisse kühveldatud, pandi sajaga end uuesti riidesse, selle saatel kõlas ainult ülistavaid sõnu tänase ilma kohta (mina veel selleks ajaks ei olnud nii ärkvel ja seega ei uskunud eriti, et selles märjas lumes saab midagi väga toredat olla) ja lubadus, et täna nad enam tuppa ei tule! Pärast aga tegin ise ka tiiru ja oli ikka mõnus tunne küll, natuke jõulutunnet juba puges sisse, kui lumi jalge all krudises ja ninale lumehelbeid langes…
Nüüd ma siin siis istungi, joon mõnusat sooja kohvi, soojad sussid jalas ja tubagi soe. Raadiost kostub laul “Lumevärv” ja aknast õue vaadates näen lumemütsides õunu puu otsas…
Kuidas see siis juhtus, et lumi nüüd maas on ja minul alles õunad puuotsas? Ja kuhu see vahepealne aeg kadus? Ja kuidas on nii, et juba kahe kuu pärast ongi jõulud? Ah, see mõnus kõditav ootusärevus hakkabki juba tulema… 🙂
Õunteuputus on selgi aastal meid tabanud. Olen kuulnud, et paljudel oli vastupidi, ei ühtki õuna. Meil on palju vanu puid, mida kevadel jõudumööda lõikasime, vastutasuks siis saime koormate viisi õunu, mida oleme teinud toormahlaks, moosiks ja söönud niipalju, kui sisse mahub. Ka laiali olen jaganud. Kahjuks väga head säilitamise kohta meil pole, et saaks talveks hoida värskeid õunu, sellest on mul kõige rohkem kahju. Käsi ei tõuse talvel poest import õunu ostma. Turult eesti õunu olen ikka ostnud, kuigi võiks enda varasalvest võtta…Nii, et siis nüüd tuleb tõesti neid süüa, palju jaksab, vitamiini täis toppida.
Nädalapäevad tagasi sain korjatud ka meie esimese ebaküdoonia saagi, need ilusad ja hästi lõhnavad väikesed õuna moodi viljad rõõmustasid meid kõiki. Lihtsalt juba seetõttu, et see põõsas oli aastaid peidus olud ja me isegi ei teadnud, et meil selline vitamiiniallikas oma kodu aias olemas on. Kevadel aga nägime juhuslikult heinte sees neid ilusaid õisi, tänu millele põõsa avastasime ja saime siis ta heinte seest päästa. Vaatamata tigude rohkusele põõsa küljes, saime siiski päris korraliku saagi. Neid panin pruuni suhkruga koos purki, et talvel tee sisse sidruni eest panna, osa läks sügavkülma ja üks osa ootab kuivatamise katsetusi. Kuna meil on gaasi ahi, siis väga madalat temperatuuri on raske saavutada, aga väikese kogusega teen siiski proovi…
Kerge vaevaga korjasime sel sügisel taas vaarikaid, mis olid suured ja magusad (sordiks Polka), mis küll suvel ei kandnud, aga see-eest nüüd kuni esimese lumeni ikka iga päev jälle punaseid marju andsid. Miks kerge vaevaga? Sest minu meelest ei vaja nad mingit ekstra hoolt, olen vaid kuivanud oksi ära võtnud ja alt paar korda rohinud, nad juba natuke paljunevad, aga kuna neil ruumi onn, siis paljunegu terviseks, siis ehk saab järgmisel aastal veel rohkem 🙂
Astelpajudega läks sel aastal nii, et saime vaid paar karpi, sest kui end ükspäev tõsisemaks korjeks ette valmistasin ja puude juurde jõudsin, olid linnud juba puhta töö teinud. Aga hea, et siis midagigi saime 🙂
Kreeke ja ploome oli sel aastal vähem, saime siiski aga maitse suhu ja tegelikult meeldibki neid kõige rohkem värskelt süüa, kuigi kreegimoos on üks ütlemata maitsev moos. Aga ehk veab järgmisel aastal nendega ka paremini, ja muidugi vajavad vanad kreegipuud ka korralikku noorenduslõikust.
Punaseid sõstraid jagasime ka lindudega, nendest sõime samuti isu täis, karpidesse sügavkülma panekuks jagus ka. Mustsõstrad, minu lemmikud, adusid ka värsketena kõhtu.
Mis aedviljadesse puutub, siis nendega oli teadupärast jaheda suve tõttu üpris nigelasti. Kasvuhoones sai kõik hiljem valmis, kurgid kärbusid üldse ära, tomateid aga saime lõpuks kolme taime pealt parasjagu. Salatid, ürdid, isegi paprika kasvasid veel esimeste külmadeni. Ka minu katsetused brokkoliga ja aedubadega kandsid lõpuks mingis mõttes vilja. Ma nimelt leidsin kuskilt varudest seemneid ja panin need alles juulis mulda, kasvuhoonesse siiski. Brokkol kasvas suureks ja ilusaks ja jõudis isegi väikese peakese otsa kasvatada, kuid nüüd külmaga muidugi sai hukka. Ube sõime isegi natuke roheliselt, kollaseks minemist ei jõudnud ka siiski ära oodata.
Tänase lumesajuse ilmaga on mõnus suve meenutada, pildid annavad natuke seda soojust edasi, mida küll suvelgi palju polnud, aga olen õnnelik selle natukesegi eest 🙂
Majas sees pole endiselt palju muutunud, kuigi muutumist vajab endiselt teine korrus. Algust oleme aga juba teinud, seega sellest eraldi kirjutaks järgmisel korral, et seda suvemeenutust mitte liiga pikaks ja kirjuks ajada. 🙂
Maa. Elu. Stiil. 