Oma tuba, oma luba ehk päris oma magamistuba

Kuigi väljas on suvi ja kuskilt mälusopist tulevad meelde pildid sumedatest suveõhtutest, kus sai ikka päikesetõusuni sooja ööd nautida, on täna jällegi üks sellistest õhtutest, kus ma tunnen rõõmu sokkidest, köetud ahjust ja auravast teest, seda enam, et see on oma aiast korjatud piparmündist tehtud. Ja veel üks tore põhjus toas olemiseks – mul on nüüd päris oma tuba, kus saab seda kõike nautida ja tugitoolis mõnuleda.

Kõik sai alguse sellest, et enne jaanipäeva teatas pere vanim poeg, et tema kolib ülemisele korrusele. Muidu poleks selles ju midagi imelikku, aga meil lihtsalt on see ülemine korrus endiselt pooleli, mis tähendab seda, et tubadel on karkassid, kuid puuduvad seinad. Siiski tundus, et teda see ei häirinud ja peaasi, et saaks omaette, et ehk on seal rohkem vaikust. Sest olgem ausad, kui sa oled teismeline, sul on just lõppenud töömalev, sul on suvepuhkus, sa ilmselgelt ei lähe kell kümme õhtul magama ja seega tahaks hommikul naaaatuke kauem magada, kui kella kaheksani, siis….peaks vist isegi ärakolimise plaane. Äratamise põhjuseid on ilmselgelt kaks – üks (värskelt)nelja aastane ja teine viiene. Neil on kuskil selline nupp, et kui nad silmad lahti teevad, on neil uni sekundiga läinud ja see üleskeeratud nupp ei käi enne maha, kui kell üheksa õhtul. Nii, et võib isegi arvata 🙂 Niisiis, R võttis oma seitse asja ja kolis üles. Ülejäänud sada seitse jäid muidugi tema vanasse tuppa alles.

Meie T-ga olime siiani maganud nii elutoas, kui lõpuks hoopis lastetoas, sest mulle ei meeldinud ärgata hommikul elutoas selle peale, et üks loom lakub nägu, teine varbaid ja kolmas ronib süüa saamise eesmärgil mulle peale ja lõpuks näksab ninast. Niisiis ostsime madratsi ja sellel magasime lastetoas mõni aeg. Oli tunne, nagu oleks jälle beebi majas, kuidagi nii turvaline tundus magada lastele nii ligidal. Hommikul muidugi, kui nad meie voodis (või noh oma “batuudil” ehk madratsil) maandusid, tuli kohe meelde, et beebidest on asi kaugel.

Seega minu jaoks oli see päev, kui R teatas üles kolimisest, justkui pääsemine, sest mul on alati olnud vaja oma nurgakest, oma olemise kohta, oma hommikul pikalt varvaste sirutamise tuba. Ja kolimine R vanasse tuppa tundus väga hea lahendus.

Meie uus tuba on kõige idapoolsem, otse vannitoa kõrval, kuhu viib ka sellest toast uks. Vanasti polnud see tuba kunagi eluruumina kasutuses olnud, siin oli küll põrand all (erinevalt kõrval olevast ruumist, kus elasid rotid, enne meid), kuid hoiti igasugust pudi-padi. Näiteks mahlategemise atribuutikat. Samuti vana mööblit, millest kõike enam päästa ei olnud võimalik, rotid olid siin ikka vist päris pikalt peremehetsenud. Küll aga olid hästi säilinud kõik seinad, ka põrand. Seepärast otsustasime siin ka kõik nii ehedana jätta, nagu see enne oli. Muidugi, enne majja kolimist on põrand siiski üles võetud, alt ära täidetud, torud veetud, lauad ära puhastatud ja tagasi pandud. See tuba tegelikult on ainus (lisaks kahele esikule), kus on selle maja vana laudpõrand maas. Enamaks kahjuks laudu ei säilinud. Seinad lasksime puhastada mingi tugeva harjaga, mis käis miski masina otsa (hästi selge jutt), üle me neid millegagi teinud pole, ei näinud vajadust. Ka lagi on vana. Vaid aknad on vahetatud. Isegi uksed on samad.

Niisiis, ühel sellisel nädalal, kus mees oli taas komandeeringus, võtsin ma asja ette.

Aega läks vist umbes kolm päeva, kui ma kogu kraami siit toast välja vedasin ja teised asjad uuesti sisse tassisin. Õnneks ei pidanud mitte ühtki asja ostma, sest kõik oli olemas. Päris voodit meil veel pole, kaks madratsit on üksteise peal. Aga voodi peats see-eest juba on 😀 Selleks on ühe vana kapi uks, mis on siin ja seal juba erinevaid funktsioone täitnud, nüüd siis sattus siia tuppa, vastu seina ja sobib nagu valatult, laiuse poolest veel eriti.

Tugitool, milles istun, on pärit Ikea sarjast, kuid teise ringi poest ja see oli tõeliselt lahe leid, tool nägi välja nagu uus ja on ülimugav 🙂

Samast poest sain ka Ikea kardinad. Ma ostan tavaliselt sellist laadi kardinaid, laudlinu jm kangast sealt lihtsalt selleks, et need on nii ilusad (ja no maksavad sente) ja isegi, kui ma ei tea, kas ja kuhu nad mulle sobiks, ei saa ma neid sinna poodi jätta, ma kingin nad siis kellelegi ära.

Võib-olla tundub, et ma olen liialt vaimustuses oma magamistoast, aga ma lihtsalt nii väga naudin siin olemist. Isegi, kui kõik pole veel päris valmis, sest kuskil nurgas on veetorud, mis suunduvad ülemisele korrusele (mul on juba idee, kuidas neid peita), uste piidad on tegemata, liistud panemata, õiget laelampi pole veel…ikkagi on mõnus. Ma istun siin mugavas tugitoolis, joon imehead piparmünditeed, aknast paistab saun ja selle tagant mets ja põllud. Siin toas on mingi eriline aura, ma ei teagi, miks, võib-olla see, et siin ongi kõik nii ehe ja maalähedane, nagu mulle tegelikult väga meeldib. Pole ime, et mu teismeline oma toast nii harva väljas käis 😛 😀

Eelmisel nädalal käisime aga hoopis kodukohvikut tegemas, Mulgimaal, minu tädi aias. See oli üks eriti äge kogemus ja ehk jõuan sellest siingi pisut pajatada…

Väljas on kottpime, tee on otsas ja küünlad põlenud. Mis siis muud, kui tuleb minna magama. Hommikul ju armu ei anta 🙂