Laste mängud taluõues

Inspireerituna Eveli postitusest Mutukamoosi blogis, kus ta jagab oma lahedaid ideid laste mänguväljaku kohta, mõtlesin ka meie laste mängumaa hetkeseisu ja tulevikuplaane jagada.

Soojad ilmad on lõpuks käes ja nüüd on lapsi väga raske õhtul tuppa saada. Kui nad on lasteaiast koju jäänud, on hommikul peale sööki kohe õueriided seljas ja tuppa tullakse vaid mingi eriti olulise asja pärast, äärmisel juhul ka sööma, kuigi ka seda tehakse juba õues.

Nad koguaeg toimetavad midagi, küll kaevavad kuskil, küll veavad mulda ja liiva, oksi ja kive ning käbisid, ehitavad, lammutavad, vahepeal sõidetakse ratastega ja atv-ga, kuniks sellel akut on. Põhiliselt aga käib koguaeg mingi toimetamine.

Põnn leidis kalliskivi 🙂

Vahel aga hakkab igav ka, mis ei ole muidugi halb asi, sest siis mõeldakse midagi väga huvitavat lõpuks välja, aga siiski olen tabanud end siis mõtetelt, et peaks midagi huvitavat neile juurde ehitama, kus saaks nt rohkem turnida, enda oskusi proovile panna.

Ehitavad (see euroalustest “onn” näiteks valmis nii, et mina tegin toas süüa ja kui õue läksin, oli onn valmis, otsast lõpuni kahekesi ja ise) ja toimetavad

Hetkel on meie laste mänguplats maja taga, suurte õunapuude all. See sai sinna rajatud mitmel erineval põhjusel. Esiteks pidin oma pakkudest tehtud liivakasti maja eest tagaaeda kolima, sest maja esist hakati kaevama, tehti tee ja kooriti savi. Siis ei saanud maja ees üldse tükk aega midagi planeerida. Ja teine põhjus on see, et suvel on maja taga puude all mõnus vilu.

Aga juba esimesel kevadel tundus, et kuna maja esine on lõunapoolne, siis on seal just kevadel kõige soojem ja mõnusam, kui päike paistab. Lapsed ka tajusid seda kuidagi ise ja tahtsid just maja ees rohkem olla. Siis pidime seal leiutama mänge ja tegevusi. Nüüd on mul seal üks üles võetud peenar, mille asemele tahakski midagi lastele leiutada. Nad ise tahaksid kiiku, kus saab kahekesi kahel pool otstes istuda ja koos siis kiikuda. Teostatav, ma ütleks.

Teiseks üht liivahunnikut, mis pole ka ju keeruline. Algul tundus, et aga no maja esine ju esinduslik paik, et kas ikka on hea mõte. Nüüd jälle tundub see nii üle mõeldud mõte, sest me pole mingi esindustalu ja peamine on see, et lastel oleks lõbus ja huvitav. Praegu on nad juba omal jõul oma väikese aiakäruga maja tagant alustanud liiva äravedu maja ette, mis on ilmselge vihje, et kui keegi teine ei aita, tuleb ise teha ja punkt.

Hetkel on maja ees niimoodi:

Ruumi sinna midagi teha on muidugi tohutult, samuti tahaks sinna puid ja põõsaid juurde istudada, mille ümber on ju lõbus peitust või kulli mängida.

Maja läänepoolses küljes, kuhu paistab kõige vähem päikest, on ka palju puid, kuhu vahele mõtlesime teha mingit sorti takistusraja või seiklusraja, sellise köite ja karabiinidega. Esialgu küll midagi lihtsat, aga et saaks hiljem ka raskemaks muuta, kui lapsed kasvavad. Ja peaks rahuldama ka ronimise vajaduse, see on neil kõigil kolmel eriti suur.

Nii, et siis selle kevade plaanid on taas suured, täna läheme RMK puukooli istikuid vaatama, mida tee äärde istutada. Aiamaa juba ootab ka rohenäppe, kuid kõike head korraga ei saa, pigem tundub praegu prioriteet lapsed ja nendele millegi toreda valmis tegemine. Siis tulevad porgandid ja kapsad 🙂

Nüüd suundun siis interneti avarustesse tuhnima, kuidas keegi on teinud ise takistusradu või seiklusradu oma koduaeda. Kui teate mõnda huvitavat lehekülge, võiksite lahkesti jagada mulle ka 🙂

Päikest! 😉