Reisijutt: nädalalõpp Kopenhaagenis

Siin siis lubatud ülevaade meie nädalalõpu reisist, taaskord Taani, kuid sihtpunktiks seekord Kopenhaagen (21.04 – 23.04)

Hoiatus – juttu on pikalt ja pilte palju, loodan, et tuleb huvitav lugemine. Piltide infot näeb neid avades.

Algas see reis natuke meie moodi kreisilt, peab ütlema.  Plaanitud oli minek nii, et me läheme kodust kõik koos (v.a. suurim poeg, kes jäi jällegi koduvalvesse ja koertehoidjaks, mida, nagu hiljem selgus, ta väga nautis :))

Niisiis. T oli eelmisel nädalal Viinis tööreisil ja pidi sealt naasma meie pulma- aastapäeval, ehk neljapäeval. Plaan oli tähistada meie pidupäeva koduselt ja järgmisel hommikul koos startida Tallinna lennujaama poole.

Mina olin lastega kodus, ei viinud neid lasteaeda ka, et ikka terved püsiks. Neljapäev, ehk siis see päev, kui T pidi koju tulema, algas meil toimekalt, tegime mõned sisseostud reisiks ja käisime metsas väiksel lõunasel piknikul, mis tipnes sellega, et ma ajasin oma äsja pesust tulnud jopele, millega plaanisin ühtlasi ka reisile minna, peedimahla peale…Ehk siis äpardus nr. 1.

Kui hakkasime koju sõitma metsast, nägin järsku keset teed (väike kruusatee metsa vahel) suuri vareseid ja mingit looma, algul paistis, et loomale on tehtud 1:0. Siis aga selgus, et loomake on elus, tegemist oli väikese jänesepojaga, kes tänu minu auto lähenemisele sai vareste käest põgenema. Kui nägin tahavaate peeglist, et ta üritab autole järgneda, et peitu minna, ütles mu närv üles, ma peatasin auto ja asusin jänest päästma, teadmata täpselt, kuidas ja miks. Mõistus ütles, et see on loodus ja selle seadus ja sina inimene ei peaks mitte sekkuma, jänes oli juba haavatud ja ilmselt langeb ikka kellegi küüsi… Kuid süda karjus ja tundis selle jänesepoja hirmu ja seega ma siis talutasin teda metsa poole, kuhu ta ka suundus ja sai peitu heinte sisse, kuhu ta suurest hirmust tardununa minust ka jäi. Aga vähemalt peitu.

Samal ajal aga helistas mulle T, kes andis teada, et tema lend on tühistatud ja et täna ta koju ei jõua. Lootus, et ta üldse Eestisse saab enne meie väljalendu, oli üsna väike aga siiski oli olemas. Olin siis selle jänesepäästmise aktsioonis ja nende kurbade uudistega seal keset metsa, aga uskusin, et enam hullemaks minna ei saa. Õnneks koju jõudnud, helistas T heade uudistega, et ta saab siiski viimase lennuga Tallinnasse, kus ta ööbib ja meid hommikul siis kohtab. Peale seda aga helistas T ema, kes teatas, et vanaema sattus haiglasse, mis oli küll ette aimata, kuid siiski kurb uudis. Samal ajal, kui ma rääkisin telefoniga, panin õues pesu kuivama. Minu kõrval, tamme all, kõõlus mu viieaastane kiigel mingi toikaga, mida ma märkasin alles siis, kui ta kõva häälega nutma hakkas ja oma verise näoga minu poole vaatas. Ta oli ühe ülemise esimese hamba viltu kukkunud….Tuli kõne võtta hambakliinikusse, kus soovitati süda kõvaks teha ja hammas paika tagasi tõmmata. Poja oli õnnetu, et see hammas niimoodi viltu on, seega lasi ta selle sirgu tõmmata nagu naksti, naeris pärast veel, et see hetk kostis sellist lume krudina häält. Kostis tõesti…seda ta õnneks ei märganud, et ma ise olin juba näost valge ja kohe-kohe minestamas….Kusjuures, olen seda ennegi märganud, et oma laste veri ja nendega juhtunud õnnetus on minu jaoks palju hullem näha, kui haiglas mõne põletushaava sidumine, kus kunagi süda pahaks ei läinud….Aga nii on. Niisiis. Selline reisi eelne päev oli see neljapäev. Arvate, et nüüd aitab ja hakkame reisimuljeid lugema? Kohe, peale väikest reede hommikust seika, mida nüüd küll enam kirjutamata ei saa jätta….

Reede hommikul oli plaanis startida hiljemalt kell 8.30. Loomulikult olid eelmisel õhtul kõik asjad juba kokku pandud, nii, et hommikul oli vaid söömine ja riietumine, koerte pissitamine….Samal ajal, kui me esikus juba jopesid selga ajasime, pidid koerad õues omi asju ajama ja kui neid tuppa hakkasin kutsuma, istus ukse taga vaid üks märg koer kahest, see noorem. Prouat aga polnud. Ei tulnud kutsumise peale ega paistnud ka kuskil näha. Aeg oli täpselt selline, et kui nüüd teda kuhugi otsima lähen, jääme lennukist maha. Õnneks oli ilm kohutav ja suurema poisi plaanitud klassi väljasõit jäi ära, seega tema oli kodus ja sai vähemalt hulkuri tuppa lasta, kui see peaks välja ilmuma. Ja õnneks ilmus ka, juba pool tundi peale meie ära sõitu. Nii, et lõpp hea, kõik hea 🙂 Ja meie edasine reis Tallinnasse möödus väga mõnusalt, lastel hea tuju, lauldi ja räägiti naljajutte, saime hakkama vaid ühe pissipeatusega bensiinijaamas.

Aga nüüd kaua oodatud reisijutt 🙂

Lennukis

Sõitsime Taani kahe lennukiga, ehk siis Tallinnast Helsinkisse ja sealt kahe tunni pärast edasi Kopenhaagenisse. Lastele oli lennukisõit väga suur elamus, kuigi nad olid varem ka sõitnud. Lennud möödusid ilusti ja olid mõlemad meeldivalt lühikesed. Mul oli lennukisse küll varutud tegevust, aga ega palju asju vaja ei läinudki. T istus lastega ühes reas ja mina üle vahekäigu nende kõrval. Lapsed vaatasid raamatut, Piiga palus umbes viis korda järjest lugeda Muna raamatut ette ja Põnn joonistas tegevuskaarte, teate küll, need, kus tuleb erinevaid ülesandeid täita vildikaga, mida saab pärast maha kustutada. Kahjuks unustasin teise vildika juurde osta ja sellest tuli natuke tüli. Aga Muna raamat aitas ikka hädast välja küll 😀

Meid lennutas mõlema reisi ajal Finnair. Muidu oli kõik justkui okei, aga peab ütlema, et nt võrreldes Air Balticuga, kus lastele anti kohe tekid, joonistamiseks pildid ja pöörati üldse neile palju tähelepanu, Finnairi kohta seda öelda ei saa. See pole küll mingi big deal, aga lihtsalt, selline väike asi annaks palju juurde, jääks meelde.

Kopenhageni ühistransport

Taani jõudsime nelja paiku kohaliku aja järgi. Meie korter asus lennujaamast mitme kilomeetri kaugusel, seega kasutasime sinna jõudmiseks metrood ja bussi. Korteri perenaine oli meile kirjutanud väga informatiivse kirja, millega sõita ja kuidas täpselt kohale jõuda. Taksoga oleks see reis läinud 10 korda kallimaks ja ajaliselt poleks ka palju võitnud. Kokku kestis sõit metroo ja bussiga üle poole tunni. Lennujaamast sai otse metroojaama, metroo rongid tulevad iga natukese aja tagant ja on väga kiired. Lastele muidugi ka jälle tohutu elamus. Ka bussisõit 🙂 Piletite süsteemi tegime ka juba varem selgeks ja jube mugav on seda teha mobiiliga, ei pea kuskil automaadi järjekorras seisma, ega ka kuhugi midagi piiksutama. Ja sama pilet kehtib nii metroos, kui bussis. Lastele sõit tasuta.

Meie peatumispaik

Jõudsime enda linnaossa, mis oli ülikooli linnaku ligidal, mõnus vaikne linnaosa, lahedad vanad majad, samas mitte üldse kaugel kesklinnast, vaid mõne bussipeatuse kaugusel. Leidsime oma maja ilusti üles, selleks ajaks olid lapsed aga juba üsna küpsed, sest nad ei olnud minutitki lõunaund maganud, elevus oli ju nii suur. Seega me otsustasime hoopis, et me oleme esimese õhtu selles mõnusas hubases korteris, teeme head süüa (T käis kiirelt lähedal supermarketis) ja lihtsalt naudime – tõeline hygge, nagu öeldakse. Kusjuures, selle hygge juurde tulles…Kuna T on Taanis elanud, teadis tema öelda, et taanlaste endi jaoks on veel käibel ütlus rohygge, mis tähendab kohe eriti mõnusat olemist, hubasust. Nii, et me üritasime võtta hyggest seda parimat osa ja õnnestus. Sest see korter oli tõesti imearmas.

Selle omanik on skulptor, kelle peamine töö on lastest skulptuuride tegemine, tema ateljee asus samas majas, nagu ka ta enda elamine, lisaks siis sellele meie üüritud korterile, mis asus kõige kõrgemal korrusel. Meil oli seal kolm tuba, köök, väike vannituba ja rõdu. Kõik aga oli nii kompakte ja mõnus, valged seinad andsid palju avarust ja kogu sisustus tekitas nii koduse tunde. Ka lastes, kes leidsid riiulilt Lego klotsid, mida oli küll pisike korvi täis, aga nendega läks kohe selline mäng lahti, mida ma kodus pole ammu näinud. Piiga oli võtnud kaasa mõned väikesed taluloomad ja nii nad siis mõnulesid. T tegi süüa ja mina lugesin raamatut, pildistasin, vaatasin lapsi mängimas ja mis seal salata, limpsisin klaasikest punast veini, mis peale seda pikka reisi tundus väga mõnus mu veenides…

Vaade sisehoovi

Esimesed hõrgutised saabusid

Meie õhtune hygge pesa

suurte uste taga paistab laste magamistuba

Õhtusöögiks mereannid

Väsinud reisisellid õhtujuttu kuulamas

Köök

Meie magamistoas

Godnat! 🙂

Meie tänav

Nii kiirelt, kui lapsed sel õhtul magama jäid, pole vist kunagi varem jäänud. Magasime kõik ülihästi…

Päev Kopengageni kesklinnas

Järgmisel hommikul äratasid meid kaks puhanud selli kell 7.30! Eesti aja järgi oli see nende tavaline ärkamise aeg, seega nendel oli sellest ju kama kaks, et Taanis on kell veel nii vähe…Minul lubati siiski veel mõnuleda, kui teised kööki toimetama läksid. Lapsed olid kätte saanud telekapuldi ja teleka ka kogemata tööle saanud, juhuslikult just sellest kohast, kust tulid multikad. Kuid üsna pea panid nad selle ka kinni, sest parasjagu tulid ekraanile mingid koledad suured punaste silmadega rotid…milleks selliseid multikaid lastele tehakse, ei saa meist keegi päris hästi aru….aga õnneks igav neil ei hakanud, kohe võeti Legod jälle välja ja kuni hommikusöögini jälle tegevus olemas.

Peale sööki olime valmis uut päeva alustama. Õnneks oli välja tulnud päike, mis eelmise päeva vihmapilved oli mõnusalt minema ajanud. Ilm oli tuuline ja sooja 10 kraadi ringis. Olin varunud lastele igaks juhuks kindad ja seljas olid neil talvejoped, mis tundus täpselt õige valik, sest alla sai vähem riideid panna, aga polnud ka hirmu, et külm hakkab. Selline aeg on alati vist vanematele keeruline, et mida selga panna. Enda järgi vaadates tundub mulle alati, et liiga külm on, ma olen nimelt KOHUTAV külmavares. Mul oli siis sall koguaeg ümber kaela mässitud ja kohutavalt külm hakkas veel siis, kui nägin mõnd inimest lühikeste pükstega või t-särgi väel. Päriselt, neid ikka oli! T ütles, et see asi on talle alati Taanis mõistatus olnud, et mis värk selle kevadel poolpaljalt ringi käimisega on. Kusjuures oligi ühest äärmusest teise riietumist, kes oli talvekasukaga, kes plätudega…Eriti kummaline minu silmale oli näha, kuidas lapsi riietati. Enamikel väikestest lastest polnud mütsi, kinnastest rääkimata, õhuke jope oli eest lahti, jalas kingad, mõnel vaid sokid, kes istus kärus või kõhukotis. Kusjuures vanematel olid üldiselt mütsid peas….müstika!

Kanalituur Nyhavnis

Niisiis, meie sissepakitud lapsed olid seiklusteks valmis. Olime välja vaadanud võimaluse minna laevaga tuurile. Sõitsime bussiga kesklinna, kus jalutasimegi kanali äärde. Linn oli rahvast täis, enamus turistid, nagu meie. Kuna ilm oli muutlik, ehk et väga tuuline ja päike läks vahepeal pilve taha, valisime laeva, millel oli osaliselt katus peal. Selle all hakkas kohati jälle palav aga vähemalt ei puhunud tuul pead otsast. Reisi juhatas giid, kes rääkis puhtalt nii inglise, taani, kui saksa keelt. Saime hea ülevaate sellest suure ajalooga linna südamest, möödusime uhketest ehitistest, lahedad värvilised majad vaheldusid uhkete moodsate teatri- ja ooperimajadega. Ka kuningalossist möödusime, nagu ka väikesest merineitsist, mille fenomenist, antagu mulle andeks, ma väga aru ei saa. Selles mõttes, et tegemist on lihtsalt ühe väikese kujuga kanalis, mida on korduvalt varastatud, lõhutud, reostatud….ta on muidugi osa ajaloost ja muinasjutust, meie lapsed aga on selle jaoks vist veel liiga väikesed, igatahes see ei tekitanud neis väga huvi, seega me seda hiljem enam maa pealt vaatama ei läinud, selleks oleks pidanud sadamast palju kõndima ja inimeste hulgas tunglema, et midagi näha….Minu jaoks sama arusaamatu, kui Mona Lisa pilt Louvres…aga see on minu arvamus… 🙂 Pildid laevareisist ja miljööst.

Kus vähegi saab turnida, seal turnitakse

Sellised ägedad velotaksod, kus inimesed käivad õlut joomas, samal ajal peavad kõik väntama ja juht tutvustab linna.

Kanaliäärne elu

Turistid 😀

Kanalil hyggetajaid oli palju

Maailma kõige moodsam, kuid ka kõige rohkem maksma läinud ooperimaja, Taani rahvusooper.

Paadid on omaette vaatamisväärsus, üks ilusam, kui teine

Kaks tüüpi lauaga kanalil

Peale pikka laevareisi 🙂

Kuna see sõit kestis päris pikalt, ligi tund aega, hakkasid lapsed väsima, tund aega paigal istuda pole nende eas vist väga lihtne, sest no kaua sa neid maju ikka vahid 🙂 Kuid nad olid vaprad. Nende väsimust adekvaatselt hinnates otsustasime söögikoha otsimisele mitte aega raisata, seda enam, et selles konkreetses kanali äärses piirkonnas on kõik ulmeliselt kallis, sõitsime jälle koju, tegime seal süüa ja puhkasime veidi. Et siis uuesti minna järgmisi elamusi saama, seekord siis Taani vanimasse parki Tivolisse.

Tivoli

See vana lõbustuspark on Kopenhageni kesklinna rajatud juba 1843. aastal ja on tõesti vaatamisväärsus omaette. Sinna soovitaks minna pigem õhtupoole, eriti lahe, kui peaks vastu pimedani, kui süüdatakse need tuhanded laternad ja tuled, kohvikud on avatud, muusika mängib….See viimane osa polnud küll kahjuks meie kogemusest tulenev, sest me jõudsime sinna kell kuus ja pidasime veidi üle paari tunni vastu…Aga suvel, veel soojemal ajal on kindlasti üks koht, kus tuleks oma õhtu veeta.

Lapsed said sõita karussellidega, autodega, Põnn ja T käisid ka vaaterattal, Piiga loobus, sest tal tekkis ikkagi viimasel hetkel, ülemisel trepiastmel enne vaaterattale astumist hirm. Töötajad on seal väga sõbralikud ja julgustavad, meiega räägiti küll pidevalt vaid taani keelt, pidades siis ilmselt meid taanlasteks, sest T ju räägib ka, mina tegin vaid lihtsalt näo, nagu saaks kõigest aru 😀 T imestas, kui ma ütlesin, et ma ei saanud aru, sest kui ma olin Piigale vaateratta trepil rääkinud omast arust seda, mida see onu talle taani keeles rääkis, ütles T, et ma olin põhimõtteliselt sõna sõnalt õigesti tõlkinud Piigale 😀 ju siis on Taani filmide vaatamisest mingi kasu ka 😀

Meie õhtu Tivolis lõppes pantomiimi etenduse vaatamisega, kuid siis hakkas seistes külm ja lapsed olid juba täiesti ära kustumas. Läksime tagasi koju, kus jälle väikesed jala pealt voodisse kukkusid ja magama jäid… 🙂

Puhkehetk Tivolis

Ühe aasia restorani ees Tivolis

Üks hästi armas kommipood, kust aga meie maiasmokad tühjade kätega välja tulid ja õues hoopis õuna nosisid 🙂

Õhtuse kontserdi peaproov

Mängib ka pilli 🙂

H issiga vaaterattal

Õhtu kesklinnas

Taani disain ei jäta mind kuidagi külmaks…

Vi ses, Danmark! 🙂

 

Ja nii ongi, et nende jaoks on selline linna reis nii väsitav, sest lisaks tohututele elamustele, kõndisime me kokku päevas ca 15 km. Käru meil jälle polnud, kuigi oleks saanud ka rentida, samas olid vahemaad bussini ja metrooni parajalt lühikesed, et me saime hakkama.

Viimane päev – akvaariumi külastus

Kolmas päev oli äralend. Peale asjade pakkimist tekkis korraks eriline kurbus hinge, nagu läheks oma kodust ära…Raske seletada, aga see koht kuidagi sai selle lühikese ajaga nii omaks, see oli nii meielik kuidagi…Igatahes leppisime kokku, et kui järgmine kord jälle Kopenhagenisse läheme, üürime sama korteri, sai juba omanikuga ka kokku lepitud, kes lahkesti meid tagasi ootab 🙂

Äralennu pool päeva saime sisustada nii, et ei peaks niisama lennujaamas passima. Sõitsime küll lennujaama juba kohale, viisime pagasi hoidu ja sõitsime metrooga ühe peatuse tagasi, kust väikese jalutuskäigu kaugusel asub Põhja-Euroopa suurim akvaarium, kus elab tuhandeid liike erinevaid veeloomi. Seal oli tõesti palju näha, ka viimase söömise tegime sealsamas, akvaariumi kohvikus, toit oli maitsev ja saime kiirelt kõhud täis…

Kokkuvõte

Jäime oma reisiga väga rahule. Kobenhavn on lastesõbralik linn, palju jäi veel käimata, soojemal ajal tahaks sinna kindlasti tagasi minna, ehk isegi pikemaks, kui nädalalõpp. Seekord ei käinud me üheski muuseumis näiteks, ega jõudnud sõita ratastega…seega avastamist on veel palju.

Lapsed panid tähele, et palju prügi visatakse maha, mis oli tõesti väga silmatorkav just kesklinna piirkonnas. Ometi on taanlased aga väga ökoloogiliselt mõtlev rahvas, enamus toidud poes on orgaanilise märgistusega, ka korteri tutvustuses oli öeldud, et külastajatest jäetud kõlbulik toit annetatakse kodututele. Ka neid oli tänavatel kesklinnas näha, kes magas magamiskotis otse tänaval, kes oli niisama laagri püsti löönud. Eks sellist klassi vahet näeb igal pool, samas Taanis pole see nii silmatorkav siiski, nt on seal luksusautode maks, mistõttu uhkemaid autosid võis näha vaid kuskil Luis Vuittoni ja Prada poodide vahel kimamas, tänavapilt oli siiski enamus keskpäraste autode nägu, pealegi paljud neist elektriautod, nende ostmist vist pidi riik toetama.

Nii, aga nüüd sai aeg otsa. Loodan, et oli veidigi informatiivne lugemine, kel plaanis Kopenhaagenisse sõita. Kui midagi meelde tuleb, eks lisan juurde.

Ilusat sooja ootust! Ehk jõuab õitsev Taani kevad ka peagi meile! 🙂

Ikka teie

Kristiina