Ajalugu kordub ehk kui majja tuleb beebi

Lubasin viimasel korral kirjutada meie uuest pereliikmest. Ajasin juba vist paljud ärevaks ja sooviti õnne beebi tuleku puhul… 🙂 Noh, mõnes mõttes oli teil õigus. Ainult, et vastsündinud beebi asemel saime kahe kuuse kutsika uuteks “vanemateks”.  🙂

Otsus majja teine koer võtta ei sündinud üleöö. Meid on küll peetud hulludeks selle otsuse teatavaks tegemise hetkest peale, kuid me siiski kaalusime ja mõtlesime enne üsna pikalt ja otsus sai üksmeelselt vastu võetud. Eks algatajaks oli meie pere vanim laps. Plaanist said haisu ninna ka väiksemad tegelased, kellele see mõte muidugi ka kohe meeldima hakkas. Mida rohkem oma kutsu pilte nägime (meile saadeti neid tema sünnist saadik), seda enam temasse juba kiindusime.

Niisiis, mõeldud, tehtud ja nüüd ta meil siin kodus ongi. Teist päeva. Siin ta on, meie pisipoiss Bruno, kes ei olegi enam teab, mis pisike 🙂

Kojusõit

Kojusõit kestis kaks ja pool tundi, saime hakkama ühe metsapeatusega ja ühel korral läks kutsal ka süda pahaks, saime aga kõik korda.

Kodus võttis meid vastu veidi segaduses Lota, kuid kui olime lasknud neil nuusutada teineteist, ja olime saanud kutsikaga tuppa minna, ta põrandale panna, sai Lota ka teda lähemalt uurida ja tema kehakeel oli pigem uudishimulik, kui kuri. Juba mõne aja pärast jooksid nad koos mööda tube ja tahtsid mängida. Õues meeldib neil ka mürada. Juba esimese päeva lõpul oli Lotal uuest kodanikust natuke siiber ja ta kõndis sellel väikesel tüütusel eest ära, kui siis ka kutsikas aru ei saanud, urhatas Lota korraks ja kutsikas jäi kuulekalt eemale. Juba “kasuema” kasvatab 🙂 Ja tundub, et see edeneb hästi.

Lapsed on meil õnneks olnud alati pigem väga õrnad loomadega. Kass on küll vahel sattunud olema valel ajal vales kohas, st Põnn on teda ikka vahel taga ajanud, aga pidev selgitustöö on vist vilja kandma hakanud. Kutsika puhul on juba paigas kindlad reeglid, mida tohib ja mida mitte, nagu näiteks ei tohi tema juures joosta, sest kutsikas läheb hoogu ja võib lapsele haiget teha. Samuti ei tohi lubada ennast närida ega hüpata. Eks esimene päev oli kõigile veidi stressi tekitav, kuid täna on juba tunne, peale 24 h koera siin olemist, nagu ta oleks meil sündinudki 🙂

Eilne öö möödus meil T-ga korda mööda üleval olles, sest paar korda kuts ärkas ja igatses ilmselt oma emmet. Lohutasin teda, kuidas jaksasin, natuke mängisime ja siis uuesti tuttu.

Teine öö oli ühe ärkamisega. Seega ma usun, et hakkab juba harjuma.

Maal elades on koera pidamine ikka palju lihtsam, just see “potitreening”, ehk et õues käime ikka mitu-mitu korda päevas, peale igat söömist-joomist ja magamist ja tundub, et see asi hakkab ka selgeks saama, miks me seal täpsemalt käime. Lotaga mängimine õues lumel käib muidugi ka alati sinna juurde.

Kevadeks-suveks on ta juba piisavalt suur, et õues aias joosta, päris pisikesed ei tohiks end sellega üle koormata, seega on meie meelest just talv kutsika võtmiseks hea aeg. Ja lisaks veel see, et ma olen ju hetkel kodune, lapsed käivad lasteaias ja ma saan ka kutsikale siis piisavalt tähelepanu ja aega anda kohanemiseks ja seltsimiseks. Õhtul, kui on aeg lastele, on kutsikas juba parajalt väsinud, kuigi ta magab päeval ka. Aga nad vist magavadki alguses suurema osa oma päevast maha..

Korduma kippuvad küsimused

Milleks kaks koera?

Mina vastan siis, et aga miks mitte? 🙂 Noh, et ei saa kuhugi liikuma, öeldakse. Aga ega me ennegi niiväga ei saanud, ühte viiekohalisse autosse ikka naljalt viite inimest, üht koera ja üht kassi ei pane. Nii, et pole väga vahet. Kui me tahame kõik koos kuhugi minna, otsime hoidjad. Kui aga suurem poiss ei viitsi meiega alati igal pool kaasas käia ja tahab pigem sõpru külla kutsuda, siis on ta koerte jaoks ka olemas.

Teiseks tundus, et Lotale oleks hirmsasti vaja sõpra, kellega päeval koos mängida. Ta on küll suur, kuid mitte nii suur, et ei vaja enam mängimist ja tundub, et see pisike kuts suudab teda kauem mänguhoos hoida.

Mis koera elu see toas on?

Meie jaoks on koer pereliige ja elab meiega koos. Meid see ei häiri. Ja tundub, et koerad naudivad ise ka inimeste seltskonda. Ketti me kora ei pane, aedikut hetkel pole, aed on ka veel nö traaditamata (plaanime paigaldada raadiopiirde). See annab koertele tõesti rohkem vabadust soojemate ilmadega õues joosta, kuid öösel on plaanis ikkagi tuppa tuua, vähemalt esimene aasta.

Arvatakse veel, et suurtel koertel pole toas ruumi. Minu kogemus ütleb, et probleem on pigem inimestel endal, st vajavad koguaeg rohkem ja rohkem ruumi. Koeral on vaja vaid oma pesa, kuhu ta saab alati minna ja kus keegi teda segada ei tohi. See koht on mõlemil olemas. See, kui nad siin tubades ringi jooksevad, ei sega meid küll kuidagi, oleme ilmselt väikeste lastega niivõrd harjunud, et nüüd tundub lihtsalt, et neid on kolm 🙂

Loomulikult minu elukorraldus muutub kõige rohkem, sest olen võtnud selle peamise vastutuse. Natuke keerulisem on siis, kui T on ära, aga midagi konti murdvat ei näe ma ka selles. Olen ennegi pidanud peale magamata öid päeval toimekas olema ja lapsega tegelema, siis kui Piiga oli beebi ja Põnn oli 1,5 a. Selle ajaga võrreldes on ikkagi praegu lihtsam. Koerale saab siiski õpetada kombeid ja reegleid, seega kui enda elu ise keeruliseks ei tee, siis ei olegi midagi keerulist 🙂

Hetkel vist rohkem ei oskagi midagi lisada. Kuts läks oma pessa tuttu, kass on õues ja Lota teises toas, ka magab. Seega kasutan juhtust ja pikutan nüüd koos nendega.