Istun hetkel teise korruse põrandal, tulevases elutoas, peaaegu maast laeni katuseaknad annavad veel piisavalt valgust. Muud valgustust siin hetkel pole, ehitus on alles pooleli.

Toetan selga vastu kollast tuuletõkke plaati, mis tuleks lähiajal millegagi katta. Millega, seda pole me veel päris valmis ikka mõelnud.

Kui siia kolm aastat tagasi esimest korda vaatama tulin, oli siin kottpime, ainsaks valgusallikaks mõlemas otsas olev aken. Sel ajal tundus, et siin ei ole väga palju ruumi, et tube ehitada. Nüüd aga oleme juba niikaugel, et oleme lasknud teha karkassid kolmele toale ja pesuruumile. Nende vahele jääb piisavalt ruumi eestoa jaoks, kus akna all end mõnusalt kerra tõmmata ja kaugele metsa poole kiigata, kuidas päike loojub ja taeva kõik roosaks värvib…

Ka trepi koht sai lõplikult paika pandud, (esikusse. Selle valimisest olen varem kirjutanud siin) põrandasse auk tehtud ja trepp ise ka valmis ehitatud. Viimase tegi Tom oma vennaga pikema jaanipuhkuse aal. Plaanisid teha nö ajutist aga nüüd ma küll ei kujuta ette, miks peaks maksma palju raha kellelegi, kes teeks samasuguse trepi. Me oleme väga rahul, tuleb veel vaid tuunida ja käsipuu külge teha. Aga kõik võib veel muutuda, oleme saanud palju tagasisidet, et ikka liiga järsk. Nii, et tuleb jätta see mõte veel lahtiseks…

Materjal oli kuuris olemas, vaid üks pikk laud tuli juurde osta. Puit on mänd. Ilmselt teeme selle mingi tumedama õliga üle, samuti tuleb eemaldada need metallist nurgad, selleks tuleb muidugi kogu trepp uuesti nö alla võtta, ja külje pealt poltidega kinnitada, nagu väliskülg tehtud on. Tookord oli lihtsalt vaja see ajutiselt üles panna, et külalised saaks juba teisel korrusel ööbida.

Ja noh, kuna mehi majja jagus, aega oli kah nagu mitme päeva jagu, võttis T ette pooleli jäänud töö – ta valmistas meile ilusa söögilaua, milles on kasutatud ainult meie oma maja ees kasvanud vahtrapuu laudu. Tulemus sai väga ilus, see on just selline laud, millest ma unistanud olen 🙂 Hiljem, kui laud juba paika sai, lasi T selle veel höövli ja lihvijaga tasasemaks. Mulle nii meeldib see, et nüüd saavad külalised kõik ühe pika laua taga istuda, kõige rohkem on meid seal olnud 11 inimest. Kõik mahuvad lahedalt ära, ka sööginõud ja muu kraam. Ka vana, ümmargune laud on väga hea laud aga isegi meie viieliikmelise pere jaoks jäi see väikeseks, sest selle vahelaud on kuhugi kadunud. Ilmselt aga saame seda kuskil mujal kasutada 🙂

Papa aga samal ajal tegi aidale ühe uue ukse, sest vana oli juba omadega väga vanaks jäänud. Kuna uksepiit kogu täiega oli sissepoole vajunud, tuli ka uus uks selle järgi teha aga minu meelest sai see väga äge. Muidugi – pere pesamuna juhendamisel. 🙂

Ka ämm tundis vajadust midagi ära teha ja pinnis muudkui: “No ütle ometi midagi, mida oleks hädasti vaja teha. Mida sa muidu ise teha ei jõua laste kõrvalt?” Küll ma laveerisin ja püüdsin teemat mujale viia aga ei, temaga juba ei vaidle. Nii ma siis saatsin ta raske südamega kõige metsikumasse kohta, enelase segusesse roosipõõsasse, kus ta putukatega võideldes tubli töö ära teha jõudis ja ühe hilise õitseja nähtavale tõi.

Ja et sellest vähe poleks ronis ta suure leherehaga tiiki, et seda puhastada. Õnneks aga ajasid konnad ta sealt ruttu tagasi välja 😀 Igatahes on meil nii töökad vanemad, et lausa imelik hakkab mul iga kord, et ma ise ei jõua pooltki niipalju…Eks ämm teab ja mäletab, kuidas see väikeste laste kõrvalt oli ja nüüd nad tahavad meid muudkui aidata, mis on tore. Ja me oleme väga tänulikud. Oleks, et nad ainult end hoida oskavad ja üle ei pinguta. Sest lisaks meie majale-aiale on neil endal suur maja aiaga, lisaks suvila ja vanaema aed. Ja lõpuks veel ka surnuaed, mida nad kohusetundlikult hooldamas käivad…uskumatu, kui tublid nad ikka on….

Ja sellega ma täna lõpetangi, kuigi see on üks pisike osa sellest, mida me siin oleme teinud vahepeal. Aeg ju lendab, pisikestest asjadest saavad suured, kui neile niimoodi tagantjärele mõelda.

Kuna minu pere (eriti mu ema) jaanipäev oli kohutavalt raskete läbielamistega, olen isegi end ületanud ja sellest nö august välja roninud, et end kokku võtta ja jälle suhelda.

Sellised läbielamised panevad alati mind nii sügavuti minema enda sisemaailma, kes ja mis ma olen, kes on päriselt mu lähedased, tõden ikka ja jälle, et veri on paksem, kui vesi ja pettun inimestes, kes on end mu väga-väga kallite inimestega sidunud. Et kui öelda halbu asju emotsioonide ajel inimesele, kes on valus ja leinas, kas see inimene suudab seda endale kunagi ka päriselt andestada? Kuni selleni välja, et me ei tea kunagi, mis ootab ees homme. Või viie minuti pärast. Ja kas me jõuame kõike välja öeldut tagasi võtta või jääb see meid elu lõpuni saatma? Noh ja siis mõtlengi, et loeb hetk, seda tuleb kasutada nagu viimast, olla tänulik inimestele, kes sind tõeliselt hindavad ja armastavad. Mina võin need lugeda üles kahe käe sõrmedel. Seda rohkem jagub ka minu armastust neile.

See lõpp tuli nüüd sellest, et pea kuu aega olen kõike endas hoidnud ja seedinud. Ja see siin on minu blogi. Hakkas kergem küll! Haa! 😀

Ma tänan taaskord tähelepanu eest, loodan, et oli veidikegi kasulik lugemine ja te tulete jälle 🙂

Mõni ilupilt ka lõppu, et mitte mõjuda nii filosoofiliselt 😀

Jaaniõhtu

Jaaniõhtu ralli

Peale maru ja tormi

Rebaste kokkutulek

Kohtumine

Ikka teie

Kaldemäe Kristiina