Tänasida postitusi ära viska uude aastasse!

Alustasin juba teadlikult eile selle kirjutamisega, et ikka jõuaks sel aastal. Proovin siis.

Teised jõulud meie majas on nüüd peetud. Kõik läks ilusti, üsnagi plaanipäraselt. Enne jõule tegelesime natuke kodu hubasemaks muutmisega. Märksõnaks võiks olla vanakraami poed, kust ma sain nii kardinaid, muid kangaid kui ka leidsime endale sobilikud tugitoolid (Milla vanakraam) ja ka söögilaua äärde väga ägedad toolid (samuti Milla), mis sobivad siia kui valatult. No ja nõudekapist ma juba kirjutasin.

See linasest riidest ajalehehoidja (IKEA toodang) maksis mulle täpselt 3 €! Ma olen lihtsalt nii õnnelik selliste leidude üle.

Tugitoolidega korraks tekkis see mõte, et äkki läheb liiga muuseumiks kätte ära aga kui sinna istusin ja enam sealt püsti tõusta ei tahtnud, kadus see mõte koos saabunud unega…ma magasin tugitoolis! Üldiselt käib mul kassidega võistlus, kes sinna enne saab. Kuna minu tugitooli aeg on niigi limiteeritud, on see võistlus ikka päris tõsiseltvõetav, kui mul see hetk tekib ja ma näen lähenevat kassi. Õnneks on toole kaks ja päris nii pole veel olnud, et mõlemad korraga tahavad nendel magada. Küll aga kordamööda.

Plaanid enne jõule olid üsna tagasihoidlikud, sest teades iseennast, ma tavaliselt ei jõua pooli asjugi valmis. Sel aastal oli nii:

•  Tee ise piparkoogi tainast ja küpseta koos lastega – tehtud!
• Tee ise leiba (alusta juuretisest, sest seda pole) – tehtud! Leib ei kerkinud hästi aga maitsel polnud viga.*
• Saada lastega koos tehtud jõulukaarte oma lähedastele ja sõpradele – tehtud!

Ja kui rõõmus oli laste ja meie kõigi meel, kui leidsime oma postkastist ka kaarte! See on tõesti nii vahva ja me oleme väga tänulikud saatjatele! 🙂 Kusjuures, ei saa jätta mainimata, et kahe kaardi saatjaid me pole tegelikult reaalselt isegi kohanud! Seda enam on see nii vahva, et keegi kuskil teises eesti otsas meie peale mõtleb! Lapsed vaatasid terve õhtu otsa (liialdamata) neid kaarte, õppisid nimesid, kusjuures Mirjam ja Eveli, teie lastel on nii sarnased nimed ja lastel oli päris lõbus, nagu mingi mäng, et meelde jätta, mis kaardil olid mis nimed. Aitäh veelkord! 🙂 Ja minu järgmise aasta suur unistus on, et me lõpuks ka ikka kokku saame. Küllakutsed saata (minu järgmise aasta üks lubadustest) 😉

• Mine lastega metsa ja too ise kuusk – tehtud. Tõime ühe veel koos mullapalliga, mis nüüd valvab meie trepil. Kevadel istutame maha.

Selle kuuse toomisega oli nii, et kui ma vaimusilmas arvasin, et läheme kõik koos metsa, leiame sobiliku kuuse, lapsed saavad aidata saagimisel, siis päris nii see ei läinud.

Jõudsime metsa, koer jooksis rõõmsalt kaasa, mina sain pilte teha, Tom otsis lastega kuuske, kuni…koer ära kadus. Õnneks tuli ta ikkagi kutsumise peale tagasi aga kindluse mõttes panime ta rihma otsa. Siis läks natuke keeruliseks, sest lapsed väsisid, kuuske veel polnud, koer suutis end igale poole ümber puude mässida. Lõpuks sukeldus Tom üksi sügavamasse metsa (raba moodi, märga metsa, nagu selgus), meie jäime laste ja koeraga ootama. Lapsed olid vaprad, kuigi olid silmnähtavalt väsinud.

Siiski, siiski, ei läinudki enam kaua kui saabus issi koos kuusega. Kuusk läks koos H-ga aiakärru ja nii me ta ära tõime. Hiljem kaevasid nad veel ühe väiksema välja, et panna see lastetuppa aga otsustasime ta siiski õue suure tünni sisse jätta, kus ta tundub, et saab väga hästi hakkama. Kevadel tahaks ümber istutada

• Kaunista kuuske nii, et see ei kaotaks oma loomulikku välimust – tehtud!

Kuuske me toas kohe kaunistama ei hakanud, vaid tegime seda jõululaupäeval, nagu siis, kui mina väike olin. Mäletan selgesti, et meil oli kuusk küll varem ära toodud (kas metsast või turult) aga seisis jõuludeni rõdul ja siis ehitisime kõik koos.

Lapsed ärkasid ja asusidki kohe kuuske ehtima. See käis küll mingite etappide järel, et kohe kõike ei pandudki aga kinkide jagamise ajaks saime ikka ehted külge 🙂

Jõuluvana meil sel aastal ei käinud. Kingid said kuuse alla nii, et lapsed läksid Tomiga seda teist, väiksemat kuuske tooma. Mina tegin toas salaasjad ära, läksin neile metsa vastu ja kui hiljem kõik koos tuppa tulime olidki kingid kuuse all. Täitsa imelik värk, kuskilt kostusid isegi kuljuste helinat…aga näha polnud midagi…Kingipakke nähes läks lastel jõuluvana hoopis meelest ja nii me jagasimegi ise kingid laiali. Igale üks pakike, kõik olid väga rahul 🙂

Pildilt on puudu Tomi kink, milleks oli Tallinna nahatöökojas valminud portmonee. Alumisel pildil on Elli uus nukk, mis on valminud H lasteaia armsa õpetaja käsitööna. Alumisel paremal pildil “loeb” Elli oma uut raamatut, millest me vaimustusime kohe, me kõik. See on seesama, millest ma kirjutasin juba aga siis veel ei teadnud, kuidas see lastele meeldib. Selle raamatuga aga oli nii, et kui see koos lugedes läbi sai, tuli seda kohe uuesti lugeda. Ja siis veel üks kord. Ja siis tuli teine laps ka juurde ja tahtis ka kolm korda järjest seda minuga koos lugeda. Vaimustus!

(Jõuluootuses)

• Mängi lastega mõnd vanaaegset lauamängu – tehtud!

Püüdsin meenutada üht mängu lapsepõlvest, kus olid nööbid, nüürid, papitükk…aga äkki oli see hoopis kuidagi seotud arvutamisega? Et oli koolis vaja? Igatahes ma seda välja ei mõelnud ja mängisime hoopis nööpidega kirbumängu – oi kui lõbus see nende jaoks oli 🙂

Teismelise pojaga mängisime aarete otsimise lauamängu Tobago, kus ta mulle pika puuga pähe tegi.

• Vali majale elektriküünlad nii, et üle ei pingutaks – tehtud!

Nagu pildilt näha, sai ka lastemaja endale küünlad külge aga sellest pilti pole, kui need õhtul põlevad…aga ilus on küll. Peamine mõte tegelikult nendel küünaldel minu meelest on see, et on kohe palju valgem maja ümbrus. Me pole muud valgustust veel ikka jõdnud välja panna, seega pimedal ajal on need jõuluküünlad tõeline lisaboonus lisaks sellele, et nad on ilusad 🙂

• Ära söö end  üle – läks nihusti. Kuna tegime sel aastal traditsioonilist jõulu toitu, seega suutsime ikka end üle süüa.

 

Jõudsin nüüd vist enam-vähem kõik kirja. Kuigi…pea on sassis, pilte on palju ja kõike ei saa kunagi kirja…aga äkki ikka tänaseks aitab 🙂

Lapsed ja Tom tulid just kelgutamast, meil siin Põlva kandis on üks tervisespordikeskus, kus tehakse kunstlund. Täna olid nad teist korda mäel, lihtsalt nii äge on ju! H suusatas ka.

Püüame neid natuke üleval veel hoida, kuna nad tahavad hirmsasti rakette näha.

Minu uusaasta lubadused said ka kirja, märkmikusse. Need jätan omateada 🙂 Aga teile ütlen suur-suur aitäh, et te ikka veel siin olete, minuga koos ja meile kaasa elate. Ma ise ei ole enam kindel, kas see, mis ma teen, mis ma siia kirjutan, on ikka vajalik…samas tuleb jälle meelde, miks ma alustasin. Ikka selleks, et oleks mingi mälestus, lastel, meil endal, lähedastel. Kuidas maja ehitamine alguse sai ja mis vahepeal toimunud on. Tänapäeva elutempo juures on see päris mugav, saab läbi interneti oma tegemisi jagada nendega, kel selle vastu huvi on.

Ühe lubaduse ma igatahes annan siia ka. Olla edaspidi oma märkmetes, (postitustes, kuidas soovite) konkreetsem, lühemad jutud on kindlasti mugavam lugeda…see tähendab, et on vaja siia tihemini jõuda. See tähendab seda, et on vaja enda jaoks rohkem aega leida. Jne, jne. Stressi sellega endale ei tekita aga kui teen, siis teen hästi. Minu kadunud vanaisa ikka ütles nii 🙂

Vaevalt, et keegi enam siia selle aasta sees satub aga sellegipoolest soovin teile toredat aastavahetust ja näeme jälle siis juba uuel aastal! 🙂

Ikka teie

Kristiina