Jõuluootuses

Mida me ootame? Ikka jõule. Ja lund. Kolme aastane (no kuu aja pärast neljane) kurdab ikka aeg-ajalt, et miks lund ei ole, ta olevat juba VIIS päeva oodanud aga ikka ei ole. Raske on see ootus, ma ütlen.

Ma loen ja vaatan pilte sellest, kes kuidas jõule ootab, mida teinud on ja mida plaanib, kuidas kaunistab ja mis kingitusi tehakse.

Eks minagi ju. Küll aga tunnen sel aastal veel suuremat rahu tunnet südames, kui eelmisel. Mu mõttemaailm kogu selles tohuvapohus, jõulu virr-varris on veelgi rohkem maalähedasemaks muutunud. Seda nii kinkide kui ka kaunistuste osas.

Praegu on advendi aeg. Lapsed on saanud sellest aimu päkapikkude abiga, kes neile hommikuti lumekuuli (no teate, see mida raputada ja lund sajab) või nutsu pähkleid-rosinaid toob. Vahel kirjutab kolme aastane ka kirja päkapikule (st mina kirjutan, tema dikteerib), avaldab talle armastust ja soovib mõnda erilisemat asja. Ühel korral isegi juhtus nii, et saigi oma soovitud puidust tuletõrje auto aga tegelikult tundub, et päkapikk on ka seda meelt, et vähem on rohkem ja lapsel on tegelikult rõõmu ka väikesest küünlakesest või pusletükist.

Tegelikult ei a nad sellest advendi ajast muidugi midagi aru. H ikka küsib, et kui täna on teine advent, siis kas homme on kolmas? Ja millal viies on? Ja järgmine päev tuleb kõik uuesti üle rääkida 🙂

Kaunistuste osas oleme koju toonud käbisid, neid kuldseks värvinud, et siis koos teiste ise tehtud ehetega metsast toodud pajuokste külge riputada. Panime sinna külge veel ka elektriküünlad, millele oleme jõudnud natuke teha ka nö kuplid. Need tegime munakarpidest, värvisime ja liimisime sädelust peale. Lastele väga meeldis seda teha ja tulemus meeldis meile kõigile. H arvas, et see ongi meie jõulupuu ja oli üsna imestunud, kui ma ütlesin, et võiks ikka siiski kuuse ka tuppa tuua.

Kaunistustest olulisem on minu jaoks hetkel ebatarvilikust kraamist vabanemine. Neid on nii meil endil, kui lastel. Mänguasjade üleküllusest võiks kohe eraldi teema teha. Pooled asjad seisavad kasutult, olen pannud neid eest ära, kastidesse ja kuhjanud nendega terve sahvri üle. Nüüd on nende saatus lahtine, niisama prügimäele nagu ei raatsi visata, et äkki on kuskil keegi, kellel oleks neid vaja. Aga neid kõiki eraldi üles pildistama ja kuskil jagama hakata tundub ka nagu tohutu peavalu ja ajarööv. Ilmselt uurin vallast, ehk on neile teada keegi, kes võiks meile üleliigseid mänguasju vajada.

Jõuluvanale me veel kirjutanud pole aga ma tean juba, et väiksem poja tahaks ühte Lego Duplo komplekti, milles on prügiauto. Seda tal tõesti veel ei ole aga see-eest on tal terve suur kasti täis neid sama sarja erinevaid Lego klotse. Terve kastitäis. Kusjuures, ta mängib ise hoopis suure venna vanade, väikeste Lego juppidega, millest valmivad iga päev mingid eriliselt ägedad ja uskumatud masinad. Mis näitab ju seda, et tegelikult on ta sellest Duplo ajastust juba välja kasvanud. Aga tema ainus vastus küsimusele, mida ikkagi jõuluvana tuua võiks on – Lego prügiauto. No ilmselgelt jõuluvana teab juba, et ta sellega tegelikult ju varsti enam ei mängi, võib-olla nädala? Kas siis on vaja talle lihtsalt seepärast see kinkida, et ta väga tahab? Kas midagi muud kinkides ma kardan ta pisikest südant haavata?

Pisipiigaga (hetkel 2,4 a) on lihtsam. Temale ostsin juba ühelt jõululaadalt Waldorf-nuku ja raamatupoest raamatu. Neid viimaseid ostsin suures tuhinas natuke rohkemgi, ehk siis saab panna ka poja kingikotti ühe raamatu. Ja no natuke emotsionaalne oli see ost ka, sest soetatud sai ka üks raamat, mis lähemal vaatlusel ei osutunud üldse väga vajalikuks ja eriti huvitavaks. Aga see juhtubki siis, kui oled raamatupoes ja silme ees on jõulud. Kui kedagi peaks huvitama, siis see raamat räägib päkapikkudest, nende tööst ja ettevalmistustest. Mõte iseenesest oli huvitav, sest meil on ikka iga päev see teema üleval, et millised need päkapikud ikkagi on, kus nad elavad, kuidas siia saavad jne. Eesti autorid, raamat auhinnatud ja puha aga kuidagi….puiselt siiski kirjutatud ja samas liiga keeruliselt, vähemalt meie jaoks. Raamatu nimi on “Suur Jõuluraamat”

Küll aga sain häid raamatusoovitusi Lambrine blogist, soovitan kindlasti lugeda.

Selle järgi nt sain E kingikotti ühe vahva võluraamatu, mis on lõbus ja mänguline, samas ka õpetlik, eriti hea värvide õppimiseks/õpitu kinnistamisseks  – Hervé Tullet Minu raamat.

H kotti mõtlesin panna Epp Petrone Kurru-Nurru vurrud, sest no need eelnevad kolm raamatut Martast, Annast ja Leenast on meil küll täielikud hitid siiani ja Marta varbad on juba täiesti kapsas. Lisaks, mida küll raamatusoovituste all polnud, ostsin meile endile tuttavate Mariliis Tähepõld ja Kristi Terep´i poolt koostatud meisterdamise raamatu “Minni ja krähmud”. Kuna me käime nende poolt korraldatud Haldjapere loovustundides juba kolm aastat, siis on see raamat igati loogiline meie riiulis, kõrvuti nende kahe uuema raamatuga, mida ma ka väga soovitan (Unenäoriik ja Väikese vimkaga perekond, viimases on üks tegelane saanud nime meie pisitütre järgi 🙂 ) Nad kirjutavad vahvaid lugusid ja iga loo juurde käib ka meisterdamine, retseptid ka olemas – materjale saab ise kodus valmistada ja koos lapsega on vahva lugude järgi meisterdada.

Meie pere üldine lemmik eelmisest aastast on muidugi Astrid Lindgreni “Jõulujutud”, mida lugedes suudan ma ka sel aastal pisardama hakata mõnda lugu lugedes…need Lärmisepa tänava lapsed on lihtsalt nii üliarmsad. Ja meie lapsed kuulavad neid lugusid täie pühendumusega. Õnneks. Siis saan ma ise ka seda ikka ja jälle ju lugeda 😉

Ka Eveli oma blogis annab väga häid soovitusi, mida kingikotti panna ilma, et last mõtetute mänguasjadega üle külvata. Alati ei peagi kingitus üldse mingi konkreetne ASI olema. Või siis on ise tehtud.

Ma ise kaldun vist sinnapoole, et midagi lapsele ise meisterdada. Muidugi on seda natuke keeruline teha, kui lapsed ise juures on, meil pole veel sellist kuuri, mis oleks valgustatud ja soe, kuhu õhtul saaks vaikselt ära kaduda ja nokitseda. Või siis peaks see asi olema midagi, mida pole vaja väga palju saagida-klopsida, et saab ka vaikselt toas nokitseda, kui lapsed magavad.

Praegu tuli mõte, et panna kokku tuulelohe valmistamise komplekt ja siis see koos valmis teha. Nagu viimased päevad on näidanud, siis tuulest meil puudust ei tule. Ka uut kelku oleks vaja aga kui lund ei ole, oleks pisut nukker, kui seda kohe kasutada ei saa. Õnneks kelgud ei saa kaubandusest otsa ja selle saab ka päev enne veel ära osta, kui on näha, et lumi ikkagi otsustab tulla.

Või, kui ikkagi ise ei jõu, jääb oskustest puudu, pooldan ma väga seda, et osta kohalike käsitöömeistrite käest midagi vahvat.

Kuuse kaunistamine on ka paljudel teemaks olnud. Meil õnneks käib see asi igal aastal ka järjest lihtsamalt. Lastele on nimelt väga oluline midagi ise teha ja mis siis veel muud jõuluajal teha, kui mitte jõuluehteid. Eile tegid pere kolm last koos laua ääres savist ehteid, kasutasid piparkoogi vorme ja oma fantaasiat, kuidas ehted veel huvitavamaks teha. Homme hakkame neid värvima. Eelmisest aastast on järel soolataignast tehtud ehted, ostetud sai mingis tuhinas ka kuulikesi ja väiksemaid puidust ehteid aga kaldun arvama, et kuulikesed jäävadki sel aastal karpi, sest neid isetehtud ehteid on juba päris palju ja nii ongi tore. Klaasist kuulid ei tule meie peres juba seetõttu kõne alla, et meil on kaks kassi ja koer (lisaks toas ringi tuhisevatele lastele), kolmepeale saaks nad kindlasti jõuluõhtuks juba ühe kuusega hakkama, et selle küljest kõik ehted maha tõmmata. Koer oma saba ja selle tohutu jõuga, kassidele pakuvad need rippuvad kuulid ju erilist lõbu. Juba praegu käis üks neist vaasist okste küljest käbisid vaikselt kõigutamas, kombib piire 😀

Novot, ja nii lihtne see meie jõul ongi. Minu jaoks kõige olulisem on see, et pere oleks koos, kõik oleks terved ja sõbralikud 🙂 Soovin kõigile rahulikku advendiaega ja jõuluöötust! 🙂