Mõtisklused

Imelik värk on selle blogindusega. Et kui oled kord alustanud, ei saa enam justkui ilma ka. Samas…no ei ole mul seda aega siia õigel ajal jõuda. Ja kui ei jõua, siis ei jää ju kõik, mis vaja, meelde.

Tahtsin kirjutada sellest, et Piiga sai kahe aastaseks. Aga mis sest ikka kirjutada, tegelikult. Ses mõttes, et…käisid külalised. Pidu kestis mitmel erineval päeval, nagu ikka ühe kahe aastase sünnipäev, eksole 😀 Asjaosaline ise oli vägagi rahul, sest talle meeldivad kõik, mis sinna juurde kuulub, eriti kui saab kooki süüa. Lauldi, mängiti, lasti liugu ja tõsteti õhku, kaks korda. Nüüd on tal juba mõnda aega ühe näpu asemel kaks püsti, kui küsitakse, kui vana ta on. Kogu lugu.

Ja no ega me siin väga muud polegi jõudnud teha. T-ll algas puhkus, esimene nädal on läbi. Kui aus olla, siis mind isiklikult see vihm ja “külmad” ilmad isegi ei heiduta, sest kodus on nii hea olla! Kui oleks soe, kuumalaine, siis pakiks pere asjad ja sõidaks kuurordisse, mere äärde, telkima ning muud vajalikud ja kohustuslikud kohad, mis vaja läbi käia suvel. Mina aga olen nii ära kodunenud siin maal, et ma ei tahagi kuhugi minna. Pigem olen mina see pidur, kes ütleb, et jätame selle viissada euri, mis kulub meie suurel perel kuskil puhkemajas ööbimisele endale ja teeme siin midagi korda. Majas sees on ju veel oioi kui palju teha, igasugused liistud ja siis veel mõned riiulid kuhugi, minul on vaja teha üks pildisein…Lastemaja on pooleli, puud vaja aia äärde istutada…ühesõnaga, ma ei tea, millal see juhtus aga see sõna on MAAKAS.

Ma tunnen siin lõhnu. Ma lähen õhtul koeraga õue ja ma tunnen heina lõhna. Või peagi valmivate õunte lõhna. Või mingite tundmatute lillede lõhna. Ja ma olen õnnelik. Just siin, sellises suves, nagu meil on ja mida kirutakse. ma väldin rahvarohkeid kohti ja ma tahan hoopis vastu võtta oma lähedasi ja sõpru siinsamas, meie kodus. Ja nii ongi 🙂 See asi sai ka nüüd öeldud.

Homme on meil T-ga tähtpäev. Täna toimub Intsikurmus Muusikafestival, kus esineb meie suur lemmik Ewert ja draakonid, kõige suurem laps ütles, et tema valvab meie magavaid pisikesi ja me võime minna. Aga me ei läinud sest nad jäid nii hilja magama ja me oleksime pidanud nõmedalt kiirustama ja tõmblema, et sinna õigeks ajaks jõuda. Jäime koju ja vaatame filmi. Notting Hill. Meie suur lemmik ja nähtud umbes 20 korda.

Ma tõesti ei tea, miks ma seda kõike kirjutan. Mälestused….kunagi hea lugeda…aga ma võtan end varsti kokku ja hakkan asjalikuks. Siis tulevad lood sellest, mis me oleme ära teinud. Näiteks järgmine asi, mis kohe valmis…laste mängumaja. Minu projekt, töömeeste ja meie endi teostus. Ja juba väikeste lemmikpaik.

Ja lõppu lapsesuu. Kahe aastane Piiga on oma voodis, kell on juba liiiga palju, ammu on uneaeg, tema aga räägib ja räägib ja räägib….”Emme, mul on kaka häda! Mis sina arvad sellest?”

“Emme, ma magan rebase kaisus. Mis sina arvad sellest?”

“Emme ma tahan veeeeel musi ka kalli teha!” “Emme, mul on pissi häda”, “Emmeee…mis sina arvad sellest poisist?” (Emme istus teises toas ega arvanud ühestki asjast midagi, sest kõik oli väljamõeldis, ma mõtlen neid hädasid…)

Kuni lõpuks saabus õnnis vaikus… 🙂

Head ööd!

Teie Maakas