Kole lugu

Ma plaanisin täna kirjutada liblikatest ja lilledest ja ilust ja elust koos lähedastega, toredast nädalavahetusest aga see postitus peab ootama. Eile öösel juhtus meie kodus midagi, mis võttis mult täna tuju, isu, turvatunde ja midagi materiaalset ka. See viimane on küll teisejärguline, sest elu on meil sees aga lühidalt, meil käidi vargil. Aidas. Viidi ära kõik see, mida on muru ja võsa lõikamiseks vaja, natuke tööriistu ka.

Kui me siia kolisime, oli mu esimene mõte, et liiga tee ligidal. Pidasin silmas seda müra. Samas, kui hakkasime mõtet edasi arendama, siis tundus, et äkki vargaid peletab tee ligidus eemale. Et kuskil pisut varjatud kohas oleks lihtsam tegutseda. Seepärast ma siiani väga ei kartnudki. Või kui siis õige pisut. Näiteks siis, kui meest polnud kodus. Aga viimasel ajal olen sellegagi harjunud ja juba oli täitsa julge magama minna. Kuni tänaseni.

Lihtsalt nii vastik on olla praegu. Kuidas keegi tuleb siia, meie koju, murrab lahti meie aida ukse, võtab sealt meile kuuluvad asjad ja sõidab minema.

See nädal algas täbaralt, sest ma ei saanud end vahepeal liikuma. Olin oma alaselja ära külmetanud või tõstnud või tont seda teab, mismoodi liiga teinud aga kolm päeva olin vigane, kui sain linna perearstijuurde ja tugevad rohud peale. Täna on juba parem. Peale varguse avastasmist tuli korraks mõte – oot, oot. Siin elas enne üks küürakas tädi, kes kepiga hoovil tuterdas ja võõraid hoovi pealt jahipüssiga minema ajas. Mul on puudu veel jahipüss. Küürus selg oli peaaegu olemas ja kõik võõrad ajaks ma ka minema, nii kuri olen praegu.

Politseist ka käidi. Kohati oli  tunne, nagu oleks mingis inglise kriminullis. Vihmane ja sombune ilm, kaks meest aidas ja ümbruses uurimas ja pildistamas, mind küsitlemas. Keskmine laps, pisipoja, lootis näha vilkuritega autot aga ei näinud.

Pisipojaga seoses tekkiski mul dilemma, kuidas talle seda asja serveerida. Kas jääda esialgu välja käidus loo juurde, et muruniiduk (see on ainus,mis talle vist mu jutust politseiga meelde jäi)  kadus ära või võta kätte ja tuua ta sellesse julma ja reaalsesse maailma, kus on vargad, pätid, halvad inimesed? Siinkohal ma isegi ei kasutaks muidu vajalikku kõneviisi halvasti-käituvad-inimesed (ma olen liiga palju kasvatusteemalisi raamatuid lugenud, sh T.Gordonit), sest need inimesed, kes himustavad kellegi teise vara ongi halvad ja punkt!

Teismeline poeg saab juba väga hästi aru, mis see tähendab, kui midagi ära varastatakse ja ta on väga, VÄGA kuri! Ta tahaks neil kere kuumaks kütta, kui kätte saab. Ja tema usub, et saab! Nii, et lapsed on häiritud ja minu püüd neid säästa on vaevaline. Mõtisklen edasi, et kas see annab neile eluks vajaliku valmisoleku, olla alati valmis hullemaks, peita end aedade, valvesüsteemide taha…ja mina lootsin, et siin, maal, saab neid sellest kõigest säästa, et siin võib olla rahulik, keegi ei tule meid kiusama, meilt midagi ära võtma. Aga tegelikult polegi asi selles, kus sa elad, meie ümber lihtalt on selliseid inimesi ja seda ei muuda miski. Uurija ütles täna, et 80% sellistest kuritegudest jääb lahendamata. See on masendav.

Ma ei peatugi sel teemal enam kauem. Elu läheb edasi, oluline on, et me ise oleme elus ja terved, asjad on kõigest asjad. Aga see tunne jääb…