Nädal pildis

14.04.15

See on see ilus Palojärve äärne, RMK rajatud grillimise ja mõnusa olemise koht, üks paljudest. Kahju on inimestest, kes ei suuda jääda viisakaks, enda järelt ära koristada ja aru saada, et nende jaoks on nii palju tehtud, et neil oleks mõnus olla. Tänulikkus ja viisakus on siiski õpitavad, ehk nad kunagi õpivad…muidugi võib ka olla, et prügi visati kõrval olevasse prügikasti aga linnud käisid rüüstamas ja tuul aitas kaasa. Seepärast ongi alati mõistlik prügi autosse kaasa võtta ja lähimasse KAANEGA prügikonteinerisse vedada. 🙂 Moraalijünger Kristiina Tohv teie teenistuses 😀

Jõuan oma loodusretkelt koju tagasi ja mida ma näen. Toakass Timmu maiustab õuekassi muruga. Nii see algab, algul paar sammu uksest, siis juba tiirud ümber maja, kuuri juurde uudistama ja juhhuu, territoorium ongi oma! Kahjuks arvab teine kass samuti ja koos need kaks eksisteerida ei oska. Annaks keegi kõige vägevam, et nad saaks aru, et kaks kassi saavad ka ühes majas ja hoovis elada, ei pea koguaeg kaklema.

Järgmisel päeval käisin avastamas vanu talukohti, mis olid maha jäetud. Kolme aastane poiss tundis muret, kas ka meie maja jääb nii kurvaks ja läheb katki, kui me kodust ära läheme? Täiesti õigustatud mure. Õnneks aga jõudsime järeldusele, et meie kodu polegi kunagi üksi, kassid on ikka kodus. Selle lahendusega poiss leppis, tundis ainult kaasa nendele kokku vajanud majadele…

Õhtul korrastasime natuke maja ümbrust, Tom võttis maha ühe vana puu, mille asemele tuleb aiamaa ja kasvuhoone. Väikesed abilised aitasid puu lõkkesse vedada, üksi poleks Tom kindlasti jõudnud… 😉

17.04

Päev hiljem oli hommik paljutõotavalt päikesepaisteline ja me olime lastega palju õues. Vaatasime üle kõik uued õitsejad ja imetlesime sinist aeda, õitsevad nii sinililled kui siniliiliad. Sekka ka mõned valged. Marjapõõsastel on juba ilusad rohelised lehed küljes

Selles korvis on üks talve üle elanud püsik, mille nime ma isegi ei mäleta aga tal on ka juba uued rohelised lehed küljes. Panin talle uue mulla ja jääme ootama…

Ilus päikesepaisteline taevas hakkas järjest tumenema, liginesid tumedad sajupilved…

Istusime lastega varju alla ja ootasime, mis saab. Äkki hakkas sadama suuri rahe terasid! Lapsed kilkasid ja jooksid rahe käes, terad sadasid otse kraevahele aga neil oli aina lõbusam.

18.04 Ja loomulikult oli järgmiseks päevaks kõik sulanud, nagu polekski eelmisel päeval maa valgeks sadanud.

See andis võimaluse meil jälle aias toimetada. Tom ehitas H-ga paar linnu pesakasti, meie E-ga likvideerisime ühte puukuuri kõrvale tekkinud laudade virna. Sorteerimine on vist see õigem sõna, sest likvideerimiseni me siiski ei jõudnud.

Vaatasin neid laudu ja ragistasin pead, mida millest teha saaks. Ei tahaks midagi lasta niisama ära mädaneda. Plaanis on mõelda välja lastele mingeid atraktsioone õues, aga selleks peab targematega koos plaane tegema 🙂

Töökale hommikupoolikule järgnes sportlik pärastlõuna, käisime ümbruses ratastega sõitmas, kuulasime metsas linnulaulu, jõime termosega kaasa võetud vett tee asemel, sest elekter oli ära läinud ja teed teha ei saanud. Tegelikult oleks saanud, kui ma oleksin tulnud sellepeale, et tikuga gaasipliidile tuli teha ja sellel vett keeta aga see on juba teine teema :))

Meie kandis on metsa maha võetud. Mõnevõrra isegi ju kurb vaatepilt.

Nädal lõppes ilusa värvilise vaatemänguga, jooksin kohe õue ja tegin lõdisedes mõned pildid loojuvast päikesest. See on ikka müstiline, kui erinev võib olla iga päev see valgus õues, ükski õhtu ei sarnane eelmisega. Jälle üks asi, mida ma linnas elades ei pannud tähele, majade vahelt ei paistnud lihtsalt seda ilu nii hästi silma. Siin, maal aga paistab see otse aknasse 🙂