Isetehtud tahvel lastele

Juba pikemat aega mõtlesin, et võiks õues olla üks suur pind, kuhu lapsed saaksid joonistada. Kuna meil siin ju asfalti ega muud kõvemat pinda pole, millele joonistada saaks, pidin ise tegema. Juba see isetegemise mõte meeldis nii mulle, kui lastele. Nad olid nii elevil ja muudkui tuletasid mulle meelde, et võiks juba algust teha. Nii juhtuski, et ühel ilusal päikeselisel kevadpäeval ehk eelmisel reedel võtsin ühe vana tööpingi aluse, ühe suure plaadi ja klopsisin neist kokku tahvli.

Kuivas mõned päevad aida all ja täna sai ka esimesed kriidi tõmbed ära proovitud. Ja üsna kohe sai mulle selgeks, et tuleb ka teisele poole samasugune teha, et mõlemal kunstnikul oleks piisavalt ruumi. Praegu kipub suurem väiksemat õpetama, mis on ka loomulik aga ehk on teise tahvli lisamisest abi 🙂

Kuna tahvlivärvi jäi üle, mõtlesin teha koju seinale paar teadetetahvlit, minusugusele udupeale kuluvad need vägagi ära. Millised need said, näitan järgmisel korral 🙂 Põhjaks on kaks vana lõikelauda, neid oli siin vanas majas küllaga 🙂

Nädal pildis

14.04.15

See on see ilus Palojärve äärne, RMK rajatud grillimise ja mõnusa olemise koht, üks paljudest. Kahju on inimestest, kes ei suuda jääda viisakaks, enda järelt ära koristada ja aru saada, et nende jaoks on nii palju tehtud, et neil oleks mõnus olla. Tänulikkus ja viisakus on siiski õpitavad, ehk nad kunagi õpivad…muidugi võib ka olla, et prügi visati kõrval olevasse prügikasti aga linnud käisid rüüstamas ja tuul aitas kaasa. Seepärast ongi alati mõistlik prügi autosse kaasa võtta ja lähimasse KAANEGA prügikonteinerisse vedada. 🙂 Moraalijünger Kristiina Tohv teie teenistuses 😀

Jõuan oma loodusretkelt koju tagasi ja mida ma näen. Toakass Timmu maiustab õuekassi muruga. Nii see algab, algul paar sammu uksest, siis juba tiirud ümber maja, kuuri juurde uudistama ja juhhuu, territoorium ongi oma! Kahjuks arvab teine kass samuti ja koos need kaks eksisteerida ei oska. Annaks keegi kõige vägevam, et nad saaks aru, et kaks kassi saavad ka ühes majas ja hoovis elada, ei pea koguaeg kaklema.

Järgmisel päeval käisin avastamas vanu talukohti, mis olid maha jäetud. Kolme aastane poiss tundis muret, kas ka meie maja jääb nii kurvaks ja läheb katki, kui me kodust ära läheme? Täiesti õigustatud mure. Õnneks aga jõudsime järeldusele, et meie kodu polegi kunagi üksi, kassid on ikka kodus. Selle lahendusega poiss leppis, tundis ainult kaasa nendele kokku vajanud majadele…

Õhtul korrastasime natuke maja ümbrust, Tom võttis maha ühe vana puu, mille asemele tuleb aiamaa ja kasvuhoone. Väikesed abilised aitasid puu lõkkesse vedada, üksi poleks Tom kindlasti jõudnud… 😉

17.04

Päev hiljem oli hommik paljutõotavalt päikesepaisteline ja me olime lastega palju õues. Vaatasime üle kõik uued õitsejad ja imetlesime sinist aeda, õitsevad nii sinililled kui siniliiliad. Sekka ka mõned valged. Marjapõõsastel on juba ilusad rohelised lehed küljes

Selles korvis on üks talve üle elanud püsik, mille nime ma isegi ei mäleta aga tal on ka juba uued rohelised lehed küljes. Panin talle uue mulla ja jääme ootama…

Ilus päikesepaisteline taevas hakkas järjest tumenema, liginesid tumedad sajupilved…

Istusime lastega varju alla ja ootasime, mis saab. Äkki hakkas sadama suuri rahe terasid! Lapsed kilkasid ja jooksid rahe käes, terad sadasid otse kraevahele aga neil oli aina lõbusam.

18.04 Ja loomulikult oli järgmiseks päevaks kõik sulanud, nagu polekski eelmisel päeval maa valgeks sadanud.

See andis võimaluse meil jälle aias toimetada. Tom ehitas H-ga paar linnu pesakasti, meie E-ga likvideerisime ühte puukuuri kõrvale tekkinud laudade virna. Sorteerimine on vist see õigem sõna, sest likvideerimiseni me siiski ei jõudnud.

Vaatasin neid laudu ja ragistasin pead, mida millest teha saaks. Ei tahaks midagi lasta niisama ära mädaneda. Plaanis on mõelda välja lastele mingeid atraktsioone õues, aga selleks peab targematega koos plaane tegema 🙂

Töökale hommikupoolikule järgnes sportlik pärastlõuna, käisime ümbruses ratastega sõitmas, kuulasime metsas linnulaulu, jõime termosega kaasa võetud vett tee asemel, sest elekter oli ära läinud ja teed teha ei saanud. Tegelikult oleks saanud, kui ma oleksin tulnud sellepeale, et tikuga gaasipliidile tuli teha ja sellel vett keeta aga see on juba teine teema :))

Meie kandis on metsa maha võetud. Mõnevõrra isegi ju kurb vaatepilt.

Nädal lõppes ilusa värvilise vaatemänguga, jooksin kohe õue ja tegin lõdisedes mõned pildid loojuvast päikesest. See on ikka müstiline, kui erinev võib olla iga päev see valgus õues, ükski õhtu ei sarnane eelmisega. Jälle üks asi, mida ma linnas elades ei pannud tähele, majade vahelt ei paistnud lihtsalt seda ilu nii hästi silma. Siin, maal aga paistab see otse aknasse 🙂

Metsas käigust, suve soojusest ja esimesest rattasõidust

Täna ajendab mind kirjutama möödunud nädalavahetus, mis oli nii imeline, sest ilm oli soe ja me saime palju looduses olla.

Nädal tagasi olid lihavõtted. Minu poolt ei tule aga ühtki värvitud muna pilti, ei ühtki munadepüha kaunistust, ilusasti kaetud lauda jne, sest me olime haigeid. Minul ja Tomil oli kõrghetk just pühapäeval, kui oleks pidanud mune värvima, lastega aias mune otsima, pidulikku sööki nautima…läks aga nii, et me vaevu suutsime rääkidagi…mõlemad. Seega läksid lihavõtted meist sel aastal suure kaarega mööda. Õnneks on lapsed nii väikesed, et ega nad neist pühadest veel suurt aru ei saa ja me väga ei reklaaminud ka enne. Munadevärvimist muidugi kolme aastane juba oskas oodata, sellest olime küll rääkinud. Seda tegime siis mõni päev hiljem. Sai oma elamuse kätte ikka 🙂

Kuni eelmise laupäevani oli ilm pilvine, vihmane, tuuline ja külm, laupäeval aga ärkasime päikesepaistelisel hommikul, õues puhus soe tuul ja sooja oli 17 kraadi! Pikemalt mõtlemata läksime metsa! Kuna me polnud üldse seda plaaninud aga olime ammu lubanud lastele pikniku pidamist metsas, siis tellisime Postitee ääres asuvas Pizza Olive´st pizzad ja suundusime Palojärve äärde metsa, linnulaulu ja metsakohina keskele. Kui mõnus!

Peale metsas söömist, peituse mängimist, käbide uurimist ei tahtnud keegi metsast ära minna. Pisem viskas protestiks pikaligi ja mängis kuusekäbi, kes on sinna metsa loodud 😀 Mingi nipiga saime nad siiski autosse ja suundusime linna, et osta veel üks rattatool. Mõeldud, tehtud ja ka kohe koju tagasi tulles sai tool ka ratta külge kinnitatud. Esimene sõit kulges otse kodust naabertalu hobusteni ja tagasi. See oli ühtlasi ka minu esimene rattasõit sel aastal…ja kohe sellise tandemiga! Ja pooltühjade kummidega kuna me ei suutnud pumpa üles leida. Aga ega seepärast siis sõit tegemata jää. Poiss oli juba eelmisel aastal selle tunde sisse saanud, kui lahe on issi selja taga istuda ja ringi vurada. Plika aga sai esimest korda suure ratta peale oma uues toolis ja ütleme nii, et…röökis nagu ratta peal 😀 Aga kui ta nägi, kui mõnusa näoga ta vend on, rahunes temagi ja lõpuks juba hõikas mulle metsa vahel, kui ma hing paelaga kaelas olematust tõusust üles rühkisin: “sõida nüüd, emmekene!” :)) Väga, väga mõnus oli kokkuvõttes, otsustasime, et see saab meie metsas käikude traditsiooni kõrval teiseks oluliseks traditsiooniks. Siis saab ka kolmas laps ehk toast välja, niisama metsa tulek teda praegu enam/veel ei tõmba.

Järgmisel päeval olime isegi täitsa elus ja terved, minul ei valutanud kohe mitte kusagilt (polegi nii nõrk, kui kartsin 😀 ) ja seadsime sammud jälle metsa. Poja on koguaeg rääkinud Taevaskotta minekust, seega siis plaanisimegi sinna minna. Kohale jõudes aga selgus, et seal on parasjagu mingi üritus, autosid oli parkla täis ja me otsustasime mujale minna, et ikka seda metsa rahu ja vaikust nautida. Umbes 3 km edasi asub Kiidjärve looduskeskus, kus on RMK matkarajad. Meie valisime neist lühima, sest kaks pisikest ei jõua veel päris pikka matka ette võtta. Ja sisetunne (tumenev taevas aitas kaasa) ütles, et seda sooja (sel hetke 20 kraadi) kauaks ei jätku, tuleb vihm kaela. Saime aga õnneks oma lühimatka ära teha, mis oli jällegi nii imeline. Mets oli nagu muinasjutus, müstiline ja tuulte poolt räsitud. Sinililleline ja ilus 🙂

Kui neid pilte poleks, ei usukski, et just päev-paar tagasi oli justnagu suvi. Praegu igatahes sajab akna taga vihma ja sooja on 4 kraadi. Tegelikult muutus ilm drastiliselt siis, kui jõudsime sõita vaid paar kilomeetrit, juba oli kraade “vaid” 13 ja kui koju jõudsime, oli juba 8 kraadi sooja ja vihma sadas, tuul möllas ja tormas. Nüüd siis ootame uut ilusat kevadilma.

Järgmine postitus tuleb kasvuhoone teemal. Millist valida? Ja natuke potipõllundusest ka 🙂

Looduse vingerpussid

Kui märtsi keskpaigas oli tunda juba täitsa kevadet, siis järsku muutus maa valgeks ja ilmad olid külmad-tuulised. Nii on see ilmselt iga kevad olnud. 15ndal märtsil veel toimetasime aias, põletasime kulu ja isegi võrkkiik sai välja võetud, väga mõnus oli seal vahepeal käsi ja jalgu puhata ja vaadata, kuidas lõkketoss loojuva päikese poole ujub…

 

 

Järgmisel päeval oli juba nii soe, et lapsed olid ilma kinnasteta õues! ja käed ei hakanudki külmetama!! Oi, kuidas ma olin seda päeva oodanud. Nemad ilmselt ka, sest terve päev möödus õues, isegi väike eine tuli õues võtta, et ei peaks mitu korda riideid ära võtma ja jälle selga panema. Noorperemees uuris vaepeal hoolega uusi tärganud lillekesi, nii ligidale pistis oma nina, et pidi kohe pikali viskama. 🙂

Et kevad oli juba kohale jõudnud, otsustasime väikestele ka nende esimesed rattad ära osta ja kohe saime ka küla staadionile proovima minna. Kahjuks kodu juures sõita ei saa, kuna suure tee ääres pole kergliiklus teed ja eie kruusatee on koe eriliselt sopane ja auklik, abiratastega rattaga pole veel seal midagi tea. Aga kui H nii usinasti rattasõitu jätkab, siis saab tal ehk juba õigepea rattal abikad alt ära võtta 🙂 E sai oma ratta vist küll rohkem moepärast, kuna ta on nii harjunud, et suurem venna teda toas auto seljas lükkab, nüüd aga tuli endal ju vaeva näha…Nagu näha, on E-l teistmoodi sportlikud huvid. Üldse on tore, et selline staadion meil ligidal on. See uhke valge maja seal mõisapargis on vana mõisahoone ja praegune Vastse-Kuuste kool.

 

Õhtul õnnestus näha imelist virmaliste mängu, kuigi mitte nii värviküllast, kui mujal. Või vaatasin ma lihtsalt liiga hilja aknast välja. Poole ööni kõõlusin fotokaga akna vahel ja tegin mõned klõpsud aga tulemus pole muidugi midagi vapustavat. Litsalt, see, et neid sai näha, oli imeline.

Paar päeva peale kevade algust algas…talv. Lapsed nõudsid hommikul aknast välja vaadates kelku. H muru niitmise pidi veel natukeseks edasi lükkama..